Üleilmne talentide register

Koomikud: Kanada

Koomikute register: Kanada. Profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid.

125 koomikud

Daniel Grenier

Daniel Grenier on Kanada koomik ja humorist, pärit Victoriavilest. Ta alustas karjääri komediaansambli Les Chick’n Swell asutajaliikmena. See rühm jättis naljatundlikule maastikule olulise jälje oma sürreaalsete esitustega. Grenier kuulus varem Les Chick'n Swelli hulka, kuid praegu töötab ta sooloesinejana. Teda tuntakse loova energia poolest ja peetakse üheks originaalsemaks hääleks Quebeci humoris. Grenieri komöödiastiil on ainulaadne ja absurdne, sageli kirjeldatav kujutlusvõimele pühendusena. Kriitikud märkavad tähelepanuväärset tööd, mis on nõutav lühikeste, nähtavasti mitteseotud sketšide sujuval ühendamisel, segades absurdset poeesiat ja omapäraset briljantsust. Temati kutsutakse sageli "maailmade leiutajaks." Huumorina, koomikuna ja loojana esitleb Grenier etendusi, kus on ebatavalisi objekte, naljakaid laule ja viltuseid peegeldusi. Tal on juba olnud kaks kriitikute poolt kiidetud etendust, 'J'adore' ja 'Jaune,' ning ta esitleb oma kolmandat sooloetendust, 'Cœur d’enfant,’ aastal 2026. Tema huumor ühendab absurdset, poeesiat ja igapäevaelu vaatlusi, ning ta püüab luua autentse sideme oma publikuga. Dokumentaalfilm Daniel Grenieri kohta, pealkirjaga 'Daniel Grenier: absurdi huumoriga dramatiseerimata,' ilmus 2024. aastal. See portree või biograafia on pärit Kanadast ja Quebecist ning selle režissöör on David Dufresne-Denis, produtsendid La Fabrique culturelle. Dokumentaalfilm käsitleb teemasid, mis on seotud kunstiga ja teatriga ning on klassifitseeritud kui 'Grand public.' Grenier on ka laulja-laulukirjutaja. Praegu esineb ta 22. oktoobril Iirimaal, kus tutvustatakse tema uusimat etendust 'Cœur d’enfant' (Lapse süda). See etendus eesmärgib publiku imestusmeelt uuesti äratada ja lubab olla lõbus, tundlik ning üllatav. Sündmust korraldab Verte Irlande ning see toimu 22. oktoobri neljapäeval kell 19:30. Piletid on saadaval Verte Irlande veebisaidil ja Facebooki lehel.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Denis Trudel

Denis Trudel, kes sündis 18. juulil 1963, on Kanada näitleja ja poliitik. Ta õppis Séminaire Sainte-Marie de Shawiniganis, lõpetades aastal 1980, ja hiljem lõpetas Kanadas asuva Rahvusliku Teatrikooli aastal 1987. See haridus andis aluse karjäärile, mis hõlmab nii esinemist kui ka avalikku teenistust. Trudeli näitlejakarjääri algas 1987. aastal filmis *Le Diable à quatre*. Ta jätkas mitmetes filmides ja teleseriaalides mängimist, sealhulgas *How to Make Love to a Negro Without Getting Tired* (1989), *The Party* (1990), *Octobre* (1994) ja *C.R.A.Z.Y.* (2005). Tema rollid on olnud mitmekesised, hõlmates selliseid tegelasi nagu Jacques Yelle filmis *February 15, 1839* (2001) ja onu Georges filmis *C.R.A.Z.Y.* (2005), hulgas paljusid teisi. Ta mängis ka olulist rolli Belinskina seriaalis *19-2* aastatel 2011–2015 ning portreteeris Paul Delaney’t seriaalis *Victor Lessard* aastatel 2017–2019. 2008. aastal võttis ta Théâtre Le Gesù lavastuses *Le Malade imaginaire* peaosa. Peale näitlemise on Trudel aktiivselt ka poliitikas tegija. Ta on Bloque Québécois’ (BQ) liige ja valiti Kanada Parlamendisse aastal 2019 esindama Longueuil—Saint-Huberti, ning taasvaliti aastal 2021. Aastatel 2021–2025 oli ta sotsiaalse solidaarsuse ja prantsuse keele kriitiku kohal. Ta kuulutas oma kandidatuuri Bloque Québécois’s aastal 2014. Samuti on ta olnud Mouvement Montréal français’ (MMF) esindaja ning osalenud demonstratsioonidel seoses arveldusbilansiga 103 aastal 2011 ja avaliku teenistuse anglisatsiooniga aastal 2012. Ta on Les Zapartistes’ kaasasutaja ja sai aastal 2011 Patriote de l'année auhindja Société Saint-Jean-Baptiste de Montréal’lt.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Emmanuel Bilodeau

Emmanuel Bilodeau on Kanada näitleja, koomik ja humorist Quebec'ist. Sündinud 29. augustil 1964 aastal Hullis (praegu Gatineau), on ta ajakirjanik Maxence Bilodeau vend. Ta on praegu 58-aastane. Bilodeau karjäär algas umbes kümme aastat enne hiljutise artikli kirjutamist ja ta reisisib töö pärast. Bilodeau taust on mitmekülgne; ta omandas õigusteaduse kraadi Montreali Ülikoolist aastal 1988 ja sai Québeci advokatuurisse vastuvõetuks. Ta õppis ka École nationale de théâtres aastatel 1988–1992. Tema näitlejakirjelduses on rollid filmides nagu Soft Shell Man (2000), Taking Lives (2004) Angelina Jolie ja Ethan Hawkeyga ning The Revenant (2015) Leonardo DiCaprio kõrval. Ta mängis Hamletit Théâtre du Rideau Vert's aastal 1999 ja kehastas Cosmot TNM-is aastal 2005 ning Figarot TNM-is aastal 2009. Bilodeau võitis 2002. aastal Jutra auhinna parima naise kõrvalosa eest filmis Soft Shell Man ja Gémeaux auhinna parima peaosalise draamasarjas aastal 2007 René Lévesque'i rolli eest teleseriaalis René Lévesque . Ta kandideeris Jutra auhindadele aastal 2005, 2008 ja 2011. Bilodeaut on tuntud oma intelligentse huumori, suure tundlikkuse ja võimega luua mõtlikke ja ligipääsetavaid vestlusi. Ta on esitanud kaks üheinimese komöödiakavala: 'One Manu Show' (2014), mis sai positiivseid arvustusi, ja 'Manu Bilodeux dans le pétrin' (2021), mille ta toodab ise ringreisil elektriga sõitvas autoga. Ta juhtis Gala Juste Pour Rire’i aastal 2013 ning osales Juste pour rire festivalil aastail 2011–2015, sealhulgas esinedes festivalil 2011 ja 2012. Praegu ringreisib ta 'Dans le pétrin'iga, käsitledes selliseid teemasid nagu neljanda lapse sünd ja integreerides keskkonnaprobleeme oma etendusse. Hiljuti esines ta Quebeci linnas osa 'Les Boys’ist. Bilodeau on abielus näitlejanna Édith Cochrane’iga ning neil on kaks poega ja tütar; tal on ka tütar Philomène eelmisest abielust näitlejanna Monique Spazianiga. Philomène esineb koos isaga filmis Curling ja mängib teleseriaalides nagu Toute la vie . Nad teevad koostööd dokumentaalseriaali 'Suzanne' kallal, mis uurib põlvekondade vahelisi suhteid ja on saadaval ICI TOU.TV Extra’s märtsist. Bilodeau väldib poleemilisi teemasid ning tsensureerib oma materjali, et vältida solvamist.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

François Massicotte

Olles töötanud komöödias üle 35 aasta, on François Massicotte tunnustatud ja kogenud esitaja. Ta on Kanada koomik ja praegu ringleb ta oma kaheksanda sooloetendusega '8.0!'. Etendus, mille ta valmis tegeles, käsitleb tuttavaid teemasid nagu pere, suhted, vanemaks olemine ja vananemine. Massicotte eesmärk on aidata publikul end oma lugudes äratunda, kasutades huumorit ja irooniat nende teemade arutamiseks. Esitusi kirjeldatakse energilisena ning need sisaldavad eneseirooniat ja naljakat jutustamist; ta on tuntud oma nakkava lavalise energiaga. Massicotete praegused kontserdiretked katavad ajavahemiku 2026–2027, kus etendusi on planeeritud suuremates USA linnades ja teatrites. Konkreetsed esinemispaigad hõlmavad Théâtre Petit Champlaini Québecis, aga ka kohti nagu 1, rue Dunlop Ouest Barrie's ja Théâtre le Sésame Kingstonis. Pavillon Bonnie Glenis Alexandrias on planeeritud esinemine 10. mail 2026 kell 19:00. Ka Orléans'i Centre des arts Shenkman korraldab esituse. Pääsetõmbi hind varieerub sõltuvalt sellistest teguritest nagu osalejate arv, istekoha asukoht, ruumi suurus ja kas pileteid on veel saadaval; teatud premium-pakkumised ei kuulu kõigile etendustele. Nimekirju värskendatakse regulaarselt, kui esinemispaigad kinnitavad kuupäevi. François Massicotte on viiekümnene isa, mis mõjutab tema komöödia teemasid. Tema agent on Luc Quintal ja PGI INTERNATIONAL haldab tema esinemiste broneeringuid. Etendus '8.0!' jätkab ringreisi, ning aasta jooksul võidakse lisada täiendavaid turge. Teavet kinnitatud kontsertide kuupäevade ja piletite kohta leiab aadressilt https://lepointdevente.com/billets/francoismassicotte, ja CEPEO on mõne ürituse kaasorganisaator.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

François Pérusse

François Pérusse on Kanada koomik ja muusik, tuntud raadiosaadete poolest, mis on täis sõnade pilke ja absurdset huumorit. Sündinud 8. oktoobril 1960 Quebeci linnas, on ta *québécoise* humorist, bassist, laulja ja näitleja. Ta avaldas juba noorelt huvi muusika ja huumori vastu, isegi loobudes koolist noores eas. Tema vanemad on Charlotte ja Adélard Pérusse. Lavakarjääri alustas ta 12-aastaselt kohalikus raadios ja arendas oma muusikalisi oskusi edasi umbes 17-aastaselt, kui vend Marc kinkis talle basskitarri ja ta liitus džässansambliga. Pérusse’i komöödia saavutas olulise tunnustuse sarjaga 'Les 2 minutes du peuple,' mis debüteeris augustis 1990. See töö sai tema kõige tuntumaks, millele järgnes 'L'Album du peuple – Tome 1' aastal 1991, kogumalbum, mis müüs üle 80 000 eksemplari. Seejärel avaldas ta Quebecis kümme teist 'Albums du peuple' ning aastal 2002 'L'Album pirate' ja kaks albumit spetsiaalselt prantsuse publiku jaoks. 'Les 2 minutes du peuple' laienes rahvusvaheliselt, kui see debüteeris Prantsusmaal sügisel 1995. Ta on loonud ka satiirilise uudiste programmi 'Le JourNul de François Pérusse,' mis esilinastus 8. veebruaril 1999, ja tema sketšide animeeritud versioone edastati TVA-s. Kogu karjääri jooksul on François Pérusse näidanud mitmekülgsust meelelahutustööstuses. Ta mängis bassi tuntud Quebec'i artistide nagu Jean Leloup ja Luc De Larochellière jaoks ning töötas muusikapoes, õppides samaaegselt raadiooskusi CKRL-is peaaegu kaksteist aastat. Ta lõi 1994. aastal Petro-Canada jaoks humoristlikke reklaame, mille eest pälvis auhindu. Ta aitas 2006. aastal luua Cirque du Soleil'i 'Love' etenduse helikollaaže kasutades Beatlesi stuudiokordusi ning töötas ka Bleu Poudre'iga 'Taquinons la planète' muusikalise režissööri ja helidisainerina. Ta sai Kanada Ringhäälinguassotsiatsioonilt kolm Ruban d'or auhinda, lisaks mitmeid Félix ja Gémeaux auhindu. 2012–2013 aastal kirjutas ja režisseeris ta animakoomiat 'Pérusse Cité', ning aastatel 2014–2017 tootis humoristlikke lõike 'La Tite chambre' RDS-ile. Hiljuti mängis ta filmis 'Niagara' (2022) kaasa. François Pérusse hoiab aktiivset kohalolu oma veebisaidi francoisperusse.ca kaudu, kus on saadaval kõik tema albumid, ja nädalase e-posti uudiskirja nimega 'Le courriel du peuple'. Tema tööga seotud teatriproduktsioon on samuti olemas ning ta jätkab 'La radio du peuple' arendamist oma veebisaidil.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Gerry Bednob

Gerry Bednob on Kanada koomik ja näitleja, sündinud Gerald Baldeo 1950. aastal. Ta pärneb Trinidadist ja Tobagost ning identifitseerib end India päritoluga; tema vanaisata isa päritolu on sageli viidatud tema esinemistes, kus ta mänguliselt viitab endale Bangladeshi päritolulise inimesena. Kanadasse immigreerides 1963. aastal jätkas ta kõrgharidust, omandades socioloogia bakalaureusekraadi Toronto Ülikoolist. Enne üleminemist koomikuks töötas Bednob gümnaasiumi nõunikuna, kogemus, mis ilmselt mõjutas osa tema vaatluslikku huumorit. Kaks aastat treenis Bednob oma komöödiatalente Toronto komediaklubis Yuk Yuk’s, mis tähistas tema karjääri algust. Algselt oma komöödia tegevuse varjamiseks võttis ta endale lavanime ‘Gerry Bednob,’ inspireerituna filmist *Bedknobs and Broomsticks*. 1970ndate lõpus kolis ta Los Angelesse ja sai hiljem Ameerika Ühendriikide kodanikuks. Tema karjäär laienes esitlusest, hõlmates ka rolle televisioonis ja filmis; ta mängis kaasa VH1 sarjas *Free Radio* ‘Bling Bling Sheltoni’ rollis ning sai korduvad osad sellides saates nagu *Wilfred*, *Playing House* ja *Undeclared*. Kõigi aegade jooksul on Gerry Bednobil olnud mitmesugustes filmides kaastähtsust. Nende hulka kuuluvad The 40-Year-Old Virgin (2005), kus ta mängis Mooji, Furry Vengeance (2010) Mr. Guptana, Encino Man , Zack and Miri Make a Porno (2008) Mr. Suryana, The Five-Year Engagement ja Walk Hard: The Dewey Cox Story (2007), kus ta kehastas Maharishit. Tal on ka rolle filmides California Man (1992) Kashmirina, Mon ami Dodger (1994) Mr. Raona ja Friday After Next (2002) Moly isa rollis. Tema filmograafias on veel kaoseid filmides Dance Battle: Honey 2 (2011) Monsieur Kapoorina ja Politics of Love (2011) Vijay Guptana.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Gilles Latulippe

Gilles Latulippe, sündinud 31. augustil 1937 St-Eusèbe-de-Verceilis, Montreali, Eugène Latulippe ja Blanche Fournier pojana, oli silmapaistev tegelane Quebeci komöödiateatri ajaloos. Ta alustas karjääri aastal 1959 vennana Nolasque mängides Bousille et les Justes 'is, mille võimaluse talle andis Paul Buissonneau. Gratien Gélinas andis hiljem samal aastal 1959 talle rolli Bousille et les justes 'is, mis märgistaski tema teatrisõpritsuse varajast etappi. Ta õppis teatrit François Rozeti juhendamisel. 1960ndatel sai Latulippest Montreali kabaree- ja komöödiateatri staar ning alustas edukat telekarjääri. Kohtumine Olivier Guimondiga telesaates Le Zoo du Capitaine Bonhomme suunas tema karjääri revüüteatri suunda. Ta esines kahes teleseriaalis, kus oli üle 1000 episoodi: Le Zoo du Capitaine Bonhomme ja Les Démons du midi . Ta mängis peatseseriaalis Symphorien (1970–1977), samuti seriaalides Les Brillant (1979–1982) ja Poivre et Sel (1983–1987). 1967. aastal muutis ta Dominion Theatre'i Théâtre des Variétésiks. Ta sai ‘Monsieur Télévision’ auhinna 1969. aastal ja ‘Affection Olivier Guimond’ auhinna 1972. aastal. Latulippe asutas 1967. aastal Montreali Théâtre des Variétés'i, mis tegutses 33 aastat ja andis üle 7000 etenduse valitsuselt toetusteta. Ta mängis ka mitmes filmis, sealhulgas Oh, If Only My Monk Would Want... , The Merry World of Leopold Z , Two Women in Gold , Hold on to Daddy's Ears , Kamouraska , Don't Push It ja Hot Dogs . Karjääri jooksul sai ta arvukalt Prix Gémeaux’ ja MetroStar auhindu oma televisioonitöö eest, sealhulgas Trophées Métrostar auhindu 1990, 1991, 1992 ja 'Coup de cœur' aastal 2000. Aastal 1998 nimetas Le Journal de Montréal ta Quebeci lemmiknäitlejaks. Ta tähistas oma karjääri 50. aastapäeva 1. aprillil 2009 ja sai 1995. aastal maailma huumori saali liikmeks. Aastal 2007 sai ta Prix Gémeaux’ auhinna elutöö eest ja Kanadasse kinematograafia ja televisiooni akadeemia Grand Prix’ 2007. aastal. Latulippe'i panus Quebeci kultuuris said laialdaselt tunnustatud. Talle anti Kanadale ordeni ametniku tiitel 2003. aastal, Quebeci rahvusliku ordeni rüütli tiitel 2009. aastal ja La Pléiade ordeni rüütli tiitel 2000. aastal. Ta esines aastas Drummondville'is alates suvest 2014, 19 aasta jooksul toimus üle 840 etenduse ja neid vaatas 456 000 inimest. Talle osutati au Juste pour rire festivalil juulis 2014. Ta suri 23. septembril 2014 kopsukaja tõttu, mille diagnoositi kolm aastat varem. Enne haiglaravi lühemat aega ta jätkas esinemist Drummondville'is. Tema surma järel lasti Montreali lipud pooleks langetada ja ta paigutati raekoja saalidesse. Talle kuulutati postuumselt Montreali aukodanikuks 3. oktoobril 2014 ja ta sai Elizabeth II teemandi juubeliaasta medali 2013. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Guy Jodoin

Guy Jodoin on Quebec'i koomik ja tele saatejuht, sündinud 27. detsembril 1966 Sherbrookes, Quebecis. Tema karjäär algas lastele mõeldud telesaadetes, mis näitas tema varajast huvi esinemise vastu. Enne teatrikoolis õppimist omandas ta puhtateaduste kraadi. Seejärel õppis ta teatrit Collège Lionel-Groulx's, lõpetades 1989. aastal oma kursuse parima tudengina. Nii teaduses kui ka kunstis saadud alus on ilmselt mõjutanud tema mitmekesiseid rolle karjääri jooksul. Jodoin on laialt tunnustatud oma kehastumisest kapten Charles Patenaude'i rollis teleseriaalis ja filmides *Dans une galaxie près de chez vous*, ning suveprogrammi *Sucré Salé* juhendajana, mida ta juhtis kaksteist aastat kuni 2014. aastal. Ta mängis ka Victor-Hugo Lamothe'i 2022. aasta filmis *Niagara* ja on esinenud teistes filmides, sealhulgas *Mon ami Walid*, *Tight Lettuce (Tissé serré)* ja *Contre toute espérance*. Tema näitlejakirjeldused ulatuvad teleseriaalideni nagu *Histoires de filles* ja *Brooklyn Nine-Nine'* Quebeci kohanduse *Escouade 99*, mis esilinastus 2020. aastal. Samuti mängis ta 1998. aastal näidendis *Ma grosse chum de fille* rolli. Näitlemise kõrval on Jodoinil näidanud mitmekülgsust telesaatejuhi töös, eriti juhtides TVA mängusaadet *Le Tricheur* aastatest 2012 kuni 2026. Aastal 2022 sai ta Gémeaux auhinna parima meespeaosa eest saates *Alertes*. Tulevikus on ta kavas koos Rosalie Vaillancourtiga kaas-juhtida *Sortez-moi d’ici* kolmandat hooaega aastal 2025 ja osaleda *LOL: Qui rira le dernier?* neljandas hooajas aastal 2026. Samuti on ta kavas esineda *Fear Factor Célébrités* saates aastal 2026, jätkates oma panust Quebeci televisiooni ja meelelahutusesse.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Hassan El Fad

Hassan El Fad on marokoolane näitleja ja koomik, sündinud 24. novembril 1962 Casablancas. Taust sisearhitektuuris ja plastilisetes kunstides, koos tunnustusega Casablanca Teatri ja Muusika Konservatooriumi laureaadina, täiendab tema mainet huumori ja komöödiaetenduste poolest. Tema karjäär algas näo-dramaturgina marokoolaste kanalites 2M ja Al Aoula, varajase töö hulka kuulus osalemine opereti etenduses 1988. aastal. El Fadi koomiline teekond sai alguse tema esimese sooloetendusega 'Ninja' aastal 1997, hiljem esitletuna 'Quand je serai grand, je serai tortue Ninja' (Kui ma suur saan, siis olen Ninja kilpkonn) aastal 1997. Selle edu järel lõi ta sarja koomilis-etendusi nagu 'Chaîne Ci BiBi', 'Canal 36' ja 'Chanily TV'. Ta on esitanud ka teisi sooloetendusi, sealhulgas 'Docteur Escargot' aastal 2005. Lisaks soolopäevakohale esitas ta aastal 2000 'Hassan O Al fad', kus küttevõõtjaid Marrakechi Jemaa el-Fna väljakult; hiljem, aastal 2009, jätkas ta seda projekti 'Hassan O Rbaâto'ga. Aastal 2010 tegi ta koostööd Abdelhak Chabi'ga 'Fad TV' sarja loomisel, mis oli koomiliste sketšide sari, satiiseerides esitusi ja kaasates noori näitlejaid nagu Badia Senhaji ja Said Moskir. Kogu karjääri jooksul on El Fadil esinenud erinevates telesaadetes ja filmiprojektides. Ta mängis peaosas seriaalis 'L'Couple' (2013-2014), mille vaatajate arv ületas 6 miljonit. Teiste seas on televisioonifilmid 'Alwaad' (1995) ja 'Rahma' (2003) ning film 'Yarit' (1993). Ta on kaasa teinud lühifilmides nagu 'Lumières' (1993) ja 'Fabula', millele anti au 5. Rahvuslikul Kinofestivalil. Tema näitlejapoolne töö hõlmab rolle seriaalides 'Destin de femme', 'Mona Saber', 'Les 401 coups' ja 'Ali, Rabia et les autres,' mille eest ta sai 6. Rahvuslikul Kinofestivalil ja Aleksandria Rahvusvahelisel Kinofestivalil kaks parima naispeosaadjaga näitleja auhinda. 2011. aastal tegi ta koostööd Wana Corporate'iga viktoriini 'Bayn Show' loomiseks ning 2017. aastal ringles Ameerika Ühendriikides. Viimati, 2017. aastal, käivitas ta YouTube'is autobiograafilise saate 'Ain Sebaâ' ja esines 2016. aastal sarjas 'Kabbour et Lahbib'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Norm Macdonald

Norman Gene Macdonald, Kanada stand-up koomik, näitleja ja kirjanik, ehitas oma teo lameda tooniga tarnele, omapärasele alahindamisele ja aeg-ajalt maalähedasele, vanamoodsale fraasile. Ta esines paljudes filmides ja sai hilisõhtustel jutusaadetel regulaarseks külaliseks, saades maine kaootilise ja alahinnatud huumori segust. Eriti kiideti tema kohti Conan O'Brieni sarjas ja David Lettermani programmis, kusjuures Letterman nimetas teda "parimaks" stand-up koomikuks.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Rick Green

Rick Green, kes sündis 4. novembril 1953 Torontos, Kanadas, on mitmekülgne Kanada komöögi professionaal. Ta töötab kirjutajana, produtsendina, režissöörina ja esitlejana, ahendades oluliselt Kanada televisiooni maastikku. Greeni karjäär algas tema osalusega sketšikomöödikollektiivis The Frantics, liitudes nendega 1979. aastal. See koostöö andis alguse CBC raadioseriaalile Frantic Times, mis näitas nende naljakat oskust. Aastatel 1986 jaanuarist augustini oli CBC Televisiooni sketšiprogrammis Four on the Floor esindatud The Frantics. Greeni töö ulatub kaugemale The Franticst, hõlmates kaasaegseid panuseid mitmesse teistesse Kanada teleseriaalidesse ja stsenaariumi filmi *Kõiges headus* (1983) jaoks. Teda tuntakse eriti *The Red Green Show*ga seostumise poolest, kus ta nii juhib programmi kui kehastab ka märki 'Bill'. Ta on režissöör ja produtserinud episoode seriaalist *History Bites* (1998) ning mänginud telesaates *The Frantics TV Special* (2005) ja filmis *Le roi, c'est moi* (2003). Tema produtsendi krediidid hõlmavad *The Red Green Show*’d, mis debüteeris aastal 1991. Greeni pühendumus tähelepanuhäire ADHD teadlikkuse tõstmisele on märkimisväärne. Ta produtseeris dokumentaalfilmi ADD & Loving It?! (2009), kus esines koomik Patrick McKenna, mis võitis New York Festivals auhinna ja mille tulemusena sai ta 2009. aastal CAMH Foundation Celebrity Transforming Lives auhinna. Tal on ka ise ADHD, seisundist, mida ta avoõrselt arutleb oma YouTube'i kanalil 'Rick Has ADHD', kus ta jagab videoid neurodiversuse kohta. Tunnustades tema panust Kanada televisiooni ja ADHD teadlikkuskampaaniatesse, sai temast 2017. aastal Kanada ordeni liige ning 2015. aastal Ontario ordeni auliige. Viimati, 2024. aastal, andis Green hääle animafilmi lühifilmile Roaches , mis näitab tema jätkuvat osalemist loomingulistes projektides.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Stuart Stone

Stuart Stone, keda sündis Stuart Eisensteinina 17. novembril 1980 Thornhillis, Ontario provintsis, Kanadas, on mitmekülgne Kanada näitleja, produtser ja helilooja. Tema varasemat elu mõjutasid vanemate äri hoki- ja pesapallikortidega. Ta alustas karjääri väga noorelt, ilmudes kahesaastaselt Maple Leaf Foods Hami ja Kraft Dinneri Kanada televisioonis reklaamides. See esimene samm näitlemise maailmas märgistaski produktiivse karjääri algust, mis hõlmab erinevaid meediakanaleid. 1980ndate ja 1990ndatel kinnistas Stone end mitmekülgse hääliloojana. Ta laenanud oma anded animasarjadele nagu (1994–1997), (1989, Arthuriga kõneldes) ja (1987, Chuckiega kõneldes). Ta tegi ka filme nagu (1987, Joeyga kõneldes) ja (1992, sugulase Stevie rollis). Tema näitlejakirjeldused hõlmavad edasi teleseriaalides mängitud rolle, sealhulgas (1995), (1996) ja (1993), ning ta pakkus lisahääli (1994) ja (Lemmy Koopa häält kõneldes). Hiljem tegi ta filme nagu (2001, Ronald Fisheri rollis) ja (2001, Danny rollis), ning laenanud JT häält filmile (2001). Stone'i karjäär on 21. sajandil jätkunud mitmekesiste projektidega. 2006. aastal tegi ta koostööd Jamie Kennedyga MTV reaalsussaates *Blowin' Up*, andes välja albumi samanimelise nime all ja turneedes Kennedyga selle laulude esitamiseks. Ta produtseeris ka Kennedy video *Jamie Kennedy: Unwashed* (2006) ning kirjutas sellele muusikat, samuti 2008. aasta filmile *Bitten*. Ta on juhtinud Stickamis veebisarja nimega 'The Sunday Nite Stu', mille vaatajate arv ületas 2012. aastaks 300 000 kuus. Lisaks juhib Stone TSM RADIO podcasti ja toodab teleseriaale maagile Criss Angelile. Ta osaleb ka *Championship Wrestling From Hollywood*is, pakkudes kommentaari ja maadlust. Märkimisväärne on, et ta režisseeris ja kaastas stsenaariumi filmile *The Haunted House On Kirby Road* (2016), mis võitis Toronto Independent Film Festivalil parima horrorifilmi auhinna ning tõi talle CineView filmifestivalil parima režissööri auhinna. Stone'i ilmumine Drake'i muusikavideos "Falling Back" kinnitab veelgi tema jätkuvat kohalolu populaarkultuuris.

Vaata profiili