GiggleTime GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Meist KKK Kontakt

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Lisa koomik
1588 koomikud
Fernandel, koomik - Prantsusmaa
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Fernandel

Fernand Joseph Désiré Contandin, kes tegutses professionaalselt nime all Fernandel, sündis 8. mail 1903 Marseille's, Prantsusmaal. Tema vanemad olid Désirée Bédouin ja Denis Contandin, kes pärit Perosa Argentinast, Itaaliast; isa töötas raamatupidurina ja esines amatöörkomedianina pseudonüümi 'Sined' all. Tal oli kaks venda, Auguste-Marcel (1897–1961) ja Francis (Fransined) (1914–2012), ning õde Marguerite (1910–2006). Muusikaelamaja laval alustanud Fernandel võttis lavanime Fernandel aastal 1922, nime andis talle tema ämm. Ta abiellus Henriette Félicie Manse'iga aastal 1925. Fernandeli karjääri algus oli esinemised kohvikutes ja pulmadel, millele järgnes võit laste lauluvõistlusel Théâtre du Châtelet's Marseille's seitsmeaastaselt. Ta debüteeris filmis 1930 aastal *Le Blanc et le Noir*. Tema populaarsus kasvas pidevalt 1930ndatel ja 1940ndatel, tänu peaosadele filmides nagu *Angèle* (1934), *Regain* (1937), *Le Schpountz* (1938) ja *La Fille du Puisatier* (1940). Ta tegi laialdaselt koostööd Marcel Pagnoliga, mängides kolmeteistkümnes tema filmis. Ta andis 1939 aastal välja populaarse laulu „Félicie aussi” ja tal oli 1947 aastal hittplaadistus „La Caissière du Grand Café”. Fernandel sai mitmekümnendaks üheks suurimaks Prantsuse kinematograafia staariks, mängides aastatel 1930–1969 üle 125 filmis. Ta oli hästi tuntud oma rolli poolaasa külapapa kujutamisega *Don Camillo* sarjas aastatel 1951–1970, mis viis 1953. aastal kohtumisele paavst Pius XII-ga. Tema eripärased jooned, millele ta ise viitas kui ‘gueule de cheval’ (hobuse nägu), said tema visiitkaardiks. Ta mängis ka itaalia ja ameerika filmides, sealhulgas *Ümber maailma 80 päevaga* (1956) David Niveni kõrval ja *Pariisi puhkus* (1958) Bob Hope’i ja Anita Ekbergi kõrval. Fernandel oli oma karjääri jooksul mitmete filmide režii või kaasosavõtmisega seotud. Fernandeli filmid meelitasid oma karjääri jooksul üle 200 miljoni vaataja, ja 1968. aastal ütles kindral Charles de Gaulle, et Fernandel on ainus prantslane, kes on talle endale maailmas kuulsam. Kopsukahjustuse diagnoosi järel suri ta 26. veebruaril 1971 ja tema säilmed on maetud Pariisi Passy kalmistul. Tema poeg Franck Fernandel sai näitlenud ja lauljaks ning mängis isa kõrval filmides *L'Âge ingrat* ja *En avant la musique*.

Jacques Tati, koomik - Prantsusmaa
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Jacques Tati

9. oktoobril 1907 Pecqis Seine-et-Oise'is sündinud Jacques Tatischeff, paremini tuntud kui Jacques Tati, töötas Prantsusmaal režissööri, näitleja ja stsenaristina. kustus 4. novembril 198 2 Pariisi 10. ringkonnas väljaku lähedal, mis nüüd kannab tema nime.

Marcel Marceau, koomik - Prantsusmaa
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Marcel Marceau

Sündinud Marcel Mangelina Strasburgis, Prantsusmaal, 22. märtsil 1923, sai Marcel Marceau ülemaailmselt tuntuks prantsuse näitleja ja pantomiimikunstniku. Tema sünninimi peegeldas tema vanemaid, Charles Mangeli, lihunikku, ja Anna Werzbergi. Pere kolis 1926. aastal Lille'i tööpõhjustel ja hiljem Inglismaale. Noorena mõjutas Marceli Charlie Chaplini filmid, inspireerides teda pantomiimikunstnikuks saamise unistust, ning ta käis Strasburgi Fustel-de-Coulanges gümnaasiumis kuni 1938. aastani. Teise maailmasõja ajal evakueeris Marceau perekond ja asus esmalt Chancelade'i ja Périgueuxi. 17-aastaselt põgenes ta perega Limoges’i ja õppis aastal 1941 Gay-Lussaci gümnaasiumis ning Limogesi dekoratiivkunsti koolis. Ta osales aktiivselt Prantsuse juudi vastupanuliikumises, aidates päästa juudi lapsi, sealhulgas umbes kolmkümmend, kes põgenesid Šveitsi koos tema sugulase Georges Loingeriga. Saksa okupatsiooni ajal võttis ta nime 'Marceau', viitades François Séverin Marceau-Desgraviersile. Oma inglise, prantsuse ja saksa keele oskuse tõttu teenis ta sõja ajal liikumiskoordinaatorina kindral George Pattoni kolmanda armee juures. Tragiliselt arreteeriti tema isa aastal 1944 ja suleti Auschwitz’i, kus ta mõrvati. Konflikti järel alustas Marceau 1945. aastal Charles Dullini Draamikooli õpinguid, kus õpetajateks olid Joshua Smith, Étienne Decroux ja Jean-Louis Barrault. Augustis 1944 esitas ta Pariisis 3000 sõjaväelasest koosnevale publikule oma esimese olulise etenduse. 1947. aastal lõi ta tegelase 'Bip Kloun,' debüteeris temaga 22. märtsil Théâtre de Poche Montparnasse'is, inspireerituna Pipist Charles Dickens’i romaanist *Suured ootused*. Ta sai 1949. aastal Deburau auhinna oma mimodrama eest *Surm enne koidikku* ja asutas samal aastal Compagnie de Mime Marcel Marceau'i. Üle 60 aasta meelitas Marceau professionaalsena publikut üle kogu maailma, mängides filmides nagu 'Barbarella' (1968) ja 'Mute Film' (1976), kus tema ainus kõne oli "Ei." Ta pühendas kuuskümmend aastat pantomimi tõstmisele silmapaistvaks kunstivormiks, andes üle 5000 etenduse. Marcel Marceau suri 22. septembril 2007. aastal 84-aastasena ja ta maeti Pariisi Pere Lachaise kalmistule.

Max Linder, koomik - Prantsusmaa
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Max Linder

Max Linder, keda sündis Gabriel-Maximilien Leuvielle'na 16. detsembril 1883 Saint-Loubès's, Gironde'i departemangus, Prantsusmaal, oli oluline tegelane varajases kinematograafias. Tema vanemad, Jean (Marcel) Leuvielle ja Suzanne Baron, olid viinamarjakasvatajad, kes tagasid talle mugava kasvatuse, mis sisaldas õpinguid Talence'i gümnaasiumis. Ta asus esmalt lavikarjäärile, astudes 1899. aastal Bordeaux konservatooriumi ja võites auhindu nii komöödias kui tragöödias. Kuid ta visati välja pärast vahejuhtumit professoriga ning esines enne nime Max Linder omandamist 1904. aastal lühikest aega pseudonüümi Max Lacerda all, inspiratsiooniks oli Bordeaux kingapoe silt. Linderi karjäär pöördeliseks muutus, kui ta alustas tööd Pathés 1905. aasta suvel. Ta töötas stsenaariumi kirjutajana, režissöörina ja näitlenud, tootes muljet avaldava kiirusega ligikaudu ühe filmi päevas. Tema varajased tööd hõlmasid 'Le Premier cigare d'un collégien' (1905). Alates 1907. aastast filmiga 'The Skater's Debut' saavutas ta tunnustust oma kujutuse 'Maxist', tegelaskujust, mis esindas jõukat ühiskonnakihis. Tema 'Maxi' kehastus, millega ilmus umbes 100 lühifilmis aastatel 1910–1914, on üks varasemaid näiteid pidevalt ilmuvast tegelaskujust kinos. Linderi loominguline koostöö René LePrince'iga viis tema enda filmide kaasosutamisen kuni aastani 1911. Ta rändas rahvusvaheliselt aastatel 1912–1913, külastades Hispaaniat, Saksamaad ja Venemaad (Peterburi). 1911. aastal uisutamisetõusul sai ta siseelundi väljumise vigastuse. Esimise maailmasõja puhkedes astus Linder Prantsuse armeesse ja sai teenistuses korduvalt haavatud. Sõja järel püüdis ta leida edu Ameerika Ühendriikides, kuid see katse osutus ebaõnnestunuks. Tema noorem vend Maurice saavutas kuulsust kui rahvuskoondise rugbipallimängija, samas kui tema õde Marcelle esines mõnes tema filmis. Max Linder suri 1. novembril 1925 Pariisis, jättes maha pärandi, mis mõjutas oluliselt Charlie Chaplini 'Trammihärra' tegelase loomist.