Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Tulevased etendused Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 193-204 / 206 koomikut
Nino Frassica, koomik (Itaalia) – Sürreaalne ja absurdne
Kinnitatud Nõudmata
7. mai 2027 Itaalia

Nino Frassica

Nino Frassica on itaalia näitleja ja koomik, sündinud Antonino Frassicana 11. detsembril 1950 Messinas, Sitsiilias. Ta alustas karjääri aastal 1970 rühmaga I cantatori pelosi figli della cantatrice calva. Jätnud ektsentrilise sõnumi Renzo Arbore vastavajalule, sai ta tuntuks ning liitus seejärel raadioprogrammiga Radio Anche Noi aastal 1982. Frassica komöödiastiil, mida kriitikud peavad "ollusteta huumori meistriks", tugeneb tugevalt sürreaalsele dialoogile, nonsensile, sõnakõlkimisele ja loogilistele vaatlustele. Ta kirjeldab oma lähenemist kui "loogika ja itaalia keele rikkumist". Tema debüüt Itaalia televisioonis toimus 1985 aastal saates *Quelli della notte*, kus ta mängis pool kirjaoskamatut mungat, vend Antonino da Scasazza. Ta tegi koostööd Renzo Arbore'iga nii *Quelli della notte* kui ka *Indietro tutta!* saates. See periood viis raamatu 'Il libro di Sani Gesualdi' (1986) ja 'Il manovale del bravo presentatore' (1987) avaldamiseni. Kogu oma karjääri jooksul on Nino Frassica esinenud mitmes komöödiafilmis, sealhulgas (1986), ning erinevates telesaadetes nagu , , , , , ja . Aastatest 2000 kuni tänapäevani on ta enim tuntud rolli poolest marssal Antonio 'Nino' Cecchini osana teleseriaalis . Ta on esinenud ka filmides nagu (2002), (2003) ja (2010). Nino Frassica on armastatud ja tuntud siciliaanlane Itaalia meelelahutuses ning ta ko-juhib Sanremo muusika festivali viimast ööd aastal 2026.

Olaf Schubert, koomik (Saksamaa) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
9. apr 2027 Saksamaa

Olaf Schubert

Saksamaa ringhäälingud ja raadiod on esilinastanud koomiku ja muusiku Olaf Schuberti esinemisi ja tööd. Michael Hauboldina 7. novembril 1967 Plauenis sündinud Schubert tegutseb nüüd lavapersonaali nime all Olaf Schubert. Tal on pikk muusikalise tegevuse ajalugu, sealhulgas trummimäng Dekadance'is kuni 2013. aastani ja esinemine bändis 'Die Rockys' Michael Rockina. Schubert on varem ka Gabi Schubertina, Olaf Schuberti õe nime all esinenud, kuni selle laialikandumiseni. Schuberti karjäär algas debüütalbumi 'Bestandsaufnahme – Laulud Die Wende järel' avaldamisega 1991. aastal. Aastatel 1995–2000 andis Olaf Schubert välja albumisarja: 'Hier bin ich!' (1995), 'Gefühl gewinnt!' (1996), 'Ich bereue nichts!' (1998), 'Bestandsaufnahme' (1999) ja 'Echte Menschen' (2000). Ta on tuntud sõnade mängimise poolest ning kujutab end enesekindlana teadmistena, sageli ilmudes heegeldatud Argyle kampsunis ja ajapeaga. Tema komöödiastiil hõlmab varieteed ja kabaree't ning ta esineb sageli koosseisuga 'Olaf Schubert und seine Freunde,' kuhu kuuluvad Bert Stephan ja Jochen Barkas; Bert Stephan mängib bassi, trompetit ja laulab, samas kui Jochen Barkas mängib kitarri ja laulab. Olaf Schubert on oma karjääri jooksul pälvinud palju auhindu ja tunnustust. Talle anti Salzburger Stieri auhind 2004. aastal ja St. Ingberti Pfanne auhind samal aastal. Lisaks on ta pälvinud Thüringer Kleinkunstpreisi (2005), Das große Kleinkunstfestivali – Berliini auhinna (2006) ja Deutschen Comedypreisi parima debüüdi eest (2008). Alates 2009. aastast on ta 'heute-show' liikmena pälvinud ka mitmeid Deutschen Comedypreise, koos Deutscher Fernsehpreisega 2010. ja 2014. aastal selle saatega seotud osalemise eest. Aastast 2015 on ta Humorzone Dresdeni festivali kaitsepats ja pidaja. Praegu juhib ta SWR3 raadios regulaarset rubriiki 'Mahner und Erinnerer' ning kaas-juhib Torsten Sträteri ja Johann Königiga saadet Das Gipfeltreffen. Alates 2019. aastast juhib ta ka Olafs Klubi MDRis.

Oliver Polak, koomik (Saksamaa)
Kinnitatud Nõudmata
21. nov 2026 Saksamaa

Oliver Polak

Oliver Polak, kes sündis 14. mail 1976. aastal Papenburgis, Saksamaal, on saksa-juudi stand-up koomik ja kirjanik. Ta pärneb perekonnast, millel on keeruline ajalugu; tema isa, Wilhelm Polak, jäi eluga pärast koonduslaagrites viibimist, samas kui tema ema, Inna, emigreerus 1975. aastal Leningradist Saksamaale. Tema kasvatus hõlmas õpet Leeris ja Papenburgis, millele järgnes A-taseme kraadi omandamine Inglismaal Carmel College'is. Polaki varasem karjäär hõlmas tööd televisioonis. Tal oli praktikakoht Viva kanalil ja ta kaas-juhatas Viva-Familyt, hiljem juhtis aasta aega RTL-i Disney Klubi. Ta esines ka erinevates Saksa teleseriaalides, sealhulgas Sat.1 seriaalis "Zack ja Berndi nõitk", kus mängis Udot aastast 2002. Umbes 2006. aasta alguses alustas ta Berliinis stand-up komediet, mis tähistas olulist muutust tema professionaalses suunas. Tema töö sisaldab sageli tema juudi identiteeti ja pereajalugu, mõnikord ka poleemiliselt. Kogu karjääri jooksul on Polak saavutanud silmapaistvat tunnustust. Ta andis koos Erobiquega välja laulu 'Lasst uns alle Juden sein' aastal 2010 ja mängis K.I.Z.’i 2013. aasta muusikavideos 'Ich bin Adolf Hitler' Adolf Hitleri rolli. Ta on pidanud Saksamaal, Austrias, Šveitsis, Luksemburgis ja Hollandis üle 1000 esinemise, sealhulgas selliseid saateid nagu 'Ich bin Jude, ich darf das' ja 'Der Endgegner'. Aastatel 2015–2017 juhtis ta koos Micky Beisenherziga teleseriaali 'Das Lachen der Anderen', võites 2017. aastal Saksamaa Televiisiooni auhinna. Ta juhendas ka ProSiebeni hilisõhtust saadet 'Applaus und Raus' (2016–2017), mille eest sai Grimme’ auhinna. Tema raamat 'Gegen Judenhass', ilmus 2018. aastal ja käsitleb antisemitismist tema vaatenurgast. Ta on esinenud arvukates teistes projektides, sealhulgas 'Eldorado KaDeWe' (2021) ja 'Sexuell verfügbar' (2024), ning juhtis Netflixi komöödiaformaati 'Your Life Is a Joke' (2021). Praegu juhib ta BR-is vestlussaadet 'Gedankenpalast' ja töötab Thomas Manni Majas stipendiumprojektil Los Angelese jaoks stand-up show’ raviks.

Patrick Timsit, koomik (Prantsusmaa) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
12. märts 2027 Prantsusmaa

Patrick Timsit

Patrick Timsit, kes sündis 15. juulil 1959 Alžeris, Alžeeria, on prantsuse koomik, kirjanik ja filmirežissöör. Tema pere kolis mandri-Prantsusmaale, kui ta oli kaks aastat vana, Alžeeria sõja tõttu. Ta veetis lapsepõlve vanemate nahktoodete töökojas ja sai gümnaasiumi diplomina D eksaminaatortunnistuse pärast mitmest koolist lahkumist. Ta püsis lühikest aega kinnisvara alal, avades 1983. aastal oma büroo; see kogemus hiljem kajastus tema komöödiasketis 'Les Petites Annonces'. Tema vanemad olid juudi sefardi päritolu ja ta on Alžeeria juudi päritoluga. Timsiti karjääris on mitmesugune valik rolle nii ekraanil kui laval. Ta mängis Charles VIII Prantsusmaa kuningast filmis Sans peur et sans reproche (1988) ja Michou’d filmis La Crise (1992), mille eest ta kandideeris César auhinnale parima naispeosiiski osatäitja kategoorias. Eriliselt tuntakse teda seostumise poolest komöödiafilmiga Un indien dans la ville . Ta mängis ka filmis Mayrig (1991) Garbise rolli ning Une époque formidable… (1991) filmis. Varases 1990ndates sai ta tunnustust oma terava komöödiatonalisete esinemiste poolest televisioonis. Ta kaastöötas ja mängis Pédale douce (1996) filmis, mille eest ta kandideeris César auhinnale parima peaosatäitja, parima algupärase stsenaariumi või kohanduse ja uuesti parima peaosatäitja kategooriates. Tema komöödia puudutab sageli tundlikke teemasid nagu poliitika, rassism, antisemitismi ja Iisraeli-Palestiina konflikt. Näitlemise kõrval on Timsit näidanud ka režissöörina oma talenti. Ta režisseeris ja mängis peaosas filmides Quasimodo d'El Paris (1999) ja L'Américain (2004). Ta on teinud prantsuskeelset dubleerimist arvukatele filmidele, sealhulgas The Monster (1994), Hercules (1997), Atlantis: The Lost Empire (2001), Shark Tale (2004) ja Dragon Hunters (2008). Ta osales Rendez-vous en terre inconnue’s aastal 2006. Talle on nimetatud nelja Cesari auhinna kandidaadiks, tunnustades tema panust prantsuse kinematograafiasse. Ta jätkab näitlemist, olles hiljutiste filmide rollides nagu Dalida (2017), The Last Mercenary (2021), Brother and Sister (2022) ja It Takes Two to Tango (2025).

Paul Panzer, koomik (Saksamaa)
Kinnitatud Nõudmata
19. dets 2026 Saksamaa

Paul Panzer

Paul Panzer, keda sündis 8. jaanuaril 1972 Dürenis, Saksamaal, Dieter Tapperti nimega, on saksa koomik. Ta veetis lapsepõlve Nörvenichis ja hiljem kolis 1990ndate keskel Kölni. Algselt keevitajat õppinuna, jätkas ta ka muusika ja meediahariduse õpinguid. Tema karjäär algas 1998. aastal raadiojaamas Eupenis, Belgias (100’5 Das Hitradio), kus ta saavutas kiiresti tuntust. Paul Panzeri isiku ta lõi üle 800 naljakõne kaudu, nime kasutades oma koomikukarjääri jaoks. Paul Panzi komöödiastiili iseloomustab eriline kõnehäire, väära hääldus ja võõrsõnade kasutamine saksa keeles. Korduvad tegelased nagu 'Katusemeister Benether' ja 'Szabo' ilmuvad tema esitustes sageli. Ta arendas komöödiasarja 'Die Baulöwen,' mis koosneb enam kui 200 episoodist. Tema esimene soolo stand-up programm 'Heimatabend Deluxe' osutus edukaks, mille tulemusena sai sellest televisioonis versioon, mida näidati RTL-is aastal 2006. Selle esituse eest pälvis ta samal aastal Saksa Komöödiapreemia parima debüüdi auhinna. Tema varajase edu järel jätkas Paul Panzer oma ulatuse laienemist. Ta mängis 2009. aastal filmis 'Männersache', olles koos Mario Barthiga stsenaariumi kaasautor. Lavaprogramm 'Endlich Freizeit – Was für′n Stress!' käivitati 2009. aastal ja on siiani kestnud. Aastatel 2011–2014 juhtis ta RTL-is koos teistega saadet 'Stars bei der Arbeit'. Alates 2016. aastast on ta sageli külalissaatujas viktoriini 'Wer weiß denn sowas?' saadetes. Ta edastab otseülekandeid Twitch.tv-s Paul Panzeri nime all alates detsembrikuust 2020. Ta oli 25 aastat abielus ja jäi leskreks aastal 2026.

Smaïn, koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
23. jaan 2027 Prantsusmaa

Smaïn

Smaïn Fairouze, kes on tuntud professionaalselt nimega Smaïn, on prantsuse näitleja ja humorist Alžeeria päritoluga. Ta sündis 3. jaanuaril 1958 Konstantīnas, Alžeerias, mis tollal kuulus Prantsuse Alžeeria koosseisu. Tema vanemad on teadmata; teda kasvatas eestipere. Tema eestivanaema oli kabüüli majapidaja ja eestiemanda – kodune teenija. Lapsena veetis Smaïn aegu siseruumides asuvates haiglates ning elas hiljem võõras peres. Ta käis Notre-Dame de Saint-Mandé koolis ja Lycée Saint-Michel de Picpus'is ning osales aastasadu oma lapsepõlves koorilaulmises. Smaïn alustas karjääri 1980ndatel esinedes café-théâtres ja väikestes Pariisi kabareedes. Ta liitus Philippe Bouvardi Théâtre de Bouvard'iga, kus kohtus Didier Bourdoniga, Bernard Campaniga, Pascal Légitimusega ja Seymour Brusselliga. Koos moodustasid nad komediansigrupi nimega Les Cinq, mis esines mitu aastat. Tema soolokarjäär sai hoogu näidenditega nagu 'English beur' 1986. aastal, mille filmis International Performance Actors Festivalil, ja 'T'en veux?' 1989. aastal. Ta mängis filmis 'L'Œil au beur(re) noir' 1987. aastal, mis võitis Cesari auhindu parima debüüdižanri filmile. Kogu karjääri jooksul on Smaïnile tunnustust tema töö eest laialt antud. 1996. aastal võitis ta Molière'i auhinna parima sooloetenduse eest ('Comme ça se prononce'), ning sai ka Victoire de la musique ja Grand Prix Sacem auhindu. Ta osales Enfoirés'i etendustel aastatel 1992–1998. 2009. aastal oli ta 'La France a un incroyable talent' saates žüriiliige ning tegi koostööd Michel Legrandiga tema albumil 'Délit de fa dièse.' Ta esines näidendis 'Réactions en chaîne' 2012. aastal. 2024. aastal nimetati Smaïn Rahvusliku Teeneteordu ametnikuks ja jätkab esinemist, osaledes 2019. aastal saates ‘The Masked Singer’.

Sue Perkins, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
5. märts 2027 Ühendkuningriik

Sue Perkins

Susan Elizabeth Perkins, kes on tuntud professionaalselt nimega Sue Perkins, sündis Inglismaal 22. septembril 1969; ta on koomik, saatejuht, esitaja, näitleja ja kirjanik. Kasvatatuna Croydonis, Londonis, oli Suel Perkins kaks nooremat venda, David Perkins, ja ta sai haridust Croham Hurst School'is, erakoolis tüdrukutele, mis asub lähedal tema perekonna kodule. Tema isa töötas autodiileris ja ema oli sekretär. Perkinsi tee koomikuks algas Cambridge'i Ülikoolis, kus ta õppis inglise keelt New Hallis (praegu Murray Edwards College'is) ja lõpetas aastal 1991. Croham Hurst Schoolis õppides osales Perkins esituskunstis ning oli 1990–91 õppeaastal Cambridge'i Footlights'i draamigrupi president. Just Cambridge'is kohtas ta Mel Giedroyci ja nad moodustasid koomikupaari 'Mel ja Sue' aastal 1997. Cambridge'i Footlights alustas esinemist 1990ndatel ning nende etendused sisaldasid ka ilmumisi telesaadetes nagu French & Saunders. Paar juhtis Channel 4 saateid Light Lunch ja selle õhtulikku versiooni Late Lunch aastatel 1997–1999. Nende kiiresti toimuva ja eneseiroonilise koomikustiili populaarsus kasvas kiiresti. Perkins ja Giedroyc juhtisid koos telesaadet "The Great British Bake Off" aastatel 2010–2016, ning said laialdaselt tuntuks kui "Bake-Off Sue". Ta juhtis koos Giles Coreni ajaloolist toitsarja "Supersizers" aastatel 2007–2011. Pärast karjääri jooksul on Perkins esinenud arvukates komöödi vestlusvoorades, nagu "QI", "Have I Got News for You" ja "The Last Leg". 2008. aastal võitis ta BBC saates "Maestro" ning dirigeeris BBC kontsertorkestrit Promsil. Alates 2021. aastast juhib ta BBC Radio 4 saadet "Just a Minute". Ta on juhtinud ka reisis dokumentaalseid filme, sealhulgas "Jaapan Sue Perkinsiga" ja "Ganges Sue Perkinsiga", ning on raamatute autor, nagu "Spectacles" ja "East of Croydon". Aastatel 2014–2021 oli tal suhe Anna Richardsoniga ning on rääkinud elamisest healoomulise hüpofüüsi adenoomiga.

Susan Calman, koomik (Ühendkuningriik) – Sketškomöödia, Vaatluskomöödia
Kinnitatud Nõudmata
18. nov 2026 Ühendkuningriik

Susan Calman

Glasgow'is 1974. aastal sündinud Susan Calman on šoti jurist, kirjanik, telesaatejuht ja koomik. 2006. aastal tegi ta ülemineku korporatiivse juristi töölt lavakoomikuks; samal aastal osales ta ka BBC uute komöödiatähtede auhindade poolfinaalis ning jõudis Funny Women võistluse finaali. Tema varajase karjääri hulka kuulusid esinemised sketšisaates 'Ugly Kid' Edinburghi festivalil 2007. aastal, mis hiljem nimetati ümber 'Blowout'iks ja sai Šoti BAFTA auhinna. Calman elab Glasgow's ning on abielus viie kassi emana. Calmani komöödiastiil hõlmab vaatluspõhist huumorit, puudutades teemasid avalike karvade hoolitsusest kuni tema vastumeeldusega väikeste taldrikute restoranide vastu. Ta viitab kogemustele oma esinemisest üle kümne aasta tagasi, sealhulgas glasgowi aktsendi hirmutavale olemusele. Tema materjal sisaldab ka arutlusi perimenopausi ja seksismi kohta, eriti golfikommuunis. Ta on loonud ja mänginud kahes sarjas raadio-sitkomis "Sisters" (BBC Radio 4) ning viies soos sarja Raadio 4 jaoks, sealhulgas "Susan Calman Makes Me Happy." Teda tuntakse ka oma stand-up esituste poolest, nende seas "Susan Calman is Convicted" ja "Keep Calman Carry On," kõik saadaval BBC Radio 4s. Calman on esinenud arvukatel raadio- ja telesaadetel paneelides, nagu The News Quiz, QI, HIGNFY ja Mock the Week, ning juhtinud Woman’s Houri Raadio 4s. Ta osales telesaates 'Strictly' aastal 2017, jõudes kümnenda nädalani ja võitis 2018. aastal Kevin Cliftongi koos 'Strictly Live Tour'i. Ta on ringreise teinud bussikohtudega ning praegu juhib 'Tall Tales'i tuuri, mis jätkub kuni 2026. aasta veebruarini. Calmani avaldatud teoste hulka kuuluvad raamatud 'Cheer Up Love' ja 'Sunny Side Up: A Story of Kindness and Joy', ning ta kirjutab kuukinos Good Housekeeping Magazine'i jaoks. Ta on ka esinenud telesaadetes nagu 'Home from Home' ja 'Fresh Meat', juhtinud päevaajasaateid The Boss ja Armchair Detectives, võites hilisemalt Šoti BAFTA, ning esindanud CBBC saadet Top Class.

Titoff, koomik (Prantsusmaa) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
20. nov 2026 Prantsusmaa

Titoff

Titoff, kelle sünninimi on Christophe Junca, on prantsuse humorist ja näitleja. Sündinud 18. juulil 1972 Marseille's, pärit loomingulise taustaga perekonnast; tema isa, Gérard Junca, on maalikunstnik ja ehitaja, samas kui tema ema, Aline Junca, töötas juuksurina enne kodunaisena hakkamist. Noorena püsis ta karjääriredelil sportlaseks püüdes, soovisest olla väravavaht ja mängis lühikest aega koos Zinédine Zidanega noorte klubis. Tee komöödiani algas 1989. aastal, kui ta alustas tunde Delta-Théâtre's. Titoffi esinemiskarjääri hoogustus 1990ndate alguses, alustades sketšidest, mida ta esitas oma venna restoranis Saint-Tropez's umbes 1990. aastal. Ta asutas koos Anthony Sajan-Parker'i, Jean-Jerôme Esposito, Clara Michel'i ja Réda Ben Hassen'iga komediagrupi nimega Les Locos. 1995. aastal lõi ta Chocolat-Théâtre'is oma esimese sooloetenduse, mis pälvis Romain Bouteille'i tunnustuse. Pea kohe pärast seda hakkas Jean-Luc Delarue tema töö vastu huvi tundma ja tootis teda Pariisis. Aastatel 1998–2000 sai Titoff laiemalt tuntuks kui "sniperi" huumorist Tout le monde en parle 'is, vaheldes Laurent Baffie'ga. Kogu 2000ndate jooksul jätkas Titoff oma karjääri arendamist arvukate esinemiste ja külalisiuetega. Ta esitas 'Métrosexuel' aastal 2007 ja 'Déjà de retour' aastal 2012 ning tähistas '15 ans de scène' (15 aastat laval) aastal 2014. Ta esines prestiižsetel lavadel, sealhulgas Olympia aastal 2000, Casino de Paris aastal 2003 ja Palais des Glaces aastal 2004. Tema filmirollide hulka kuuluvad osad filmides nagu Comme Un Aimant (2000), Les Jolies Choses (2001) Marion Cotillardiga, Gomez et Tavarès (2003) Stomy Bugsyga ja L'Incruste, fallait pas le laisser entrer ! (2004). Ta tegi kaasa teleseriaalis Vive les vacances! aastal 2009 ning oli raadiosaate On va s'gêner regulaarne külaline aastatest 2007 kuni 2014. Titoff on tuntud ka isiksuse Professor Jacky Love loomise poolest, armastus- ja seksiekspert, kes on esinenud erinevates telesaadetes.