Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega R Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 49-60 / 120 koomikut
Roman Szeliga, koomik (Austria) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Austria

Roman Szeliga

1 739 jälgijat

Roman Szeliga on Austria pärit arst, keda kirjeldatakse huumoriekspertina ja raamatu autorina. Algselt spetsialiseerus ta sisemeditsiini, keskendudes gastroenteroloogiale ja diabeetoloogiale ning töötas varem Johnson & Johnson Medical Austria tervishoiujuhi kohal. Nüüd on ta kommunikatsioonispetsialist ja huumori ekspert ärikontekstis, kes reisib regulaarselt Austriast esitlusi andma. Szeliga karjäär on hõlmanud erinevaid rolle. Aastatel 2008–2013 kuulus ta ajakirja 'Aladin' toimetuskoosse su. Ta moodustas Kathy Tanneriga esimese CliniClowns paari ja on CliniClowns assotsiatsiooni kaasasutaja, mis näitab tema varajast pühendumist huumori kasutamisele terapeutilises keskkonnas. 2010. aastal lõid ta Alex Kristaniga koos kabareeprogrammi 'Ärztlich Willkommen!', mille esietendus toimus samal aastal. Tema algatatud projekt 'Keep Smiling in Your School', mille esietendus toimus oktoobris 2014 Hollabrunnis, hõlmas umbes 800 õpilast. Szeliga töös keskne on huumori mõju ja potentsiaal äris, sageli esinedes 45 või 60-minutiliste loengute ja presentatsioonidega, kombineerides teadust, meelelahutust ja huumoriliset vaatenurka. Ta pakub galadeks kohandatud 30-minutilist "intelligentset meelelahutust" formaati. Tema publikatsioonide hulka kuuluvad 'Aller Unfug ist schwer!' (2009), 'Erst der Spaß, dann das Vergnügen' (2011, 3. trükk), 'KommUNIKATion' (koos Sigrid Tschiedliga 2011), 'Frustschutzmittel' (2015, 3. trükk) ja 'Hirn mit Herz hat Hand und Fuss' (2020). Ta soovitab õpetada end rõõmuni suhtumisele, nõudes selliseid harjutusi nagu meeldivate külgede loetlemine töös, positiivsete inimeste ümbritslemine, 'energiapumbade' vältimine ja 'hea tujuga päeviku' pidamine. Ta on kommunikatsioonibüroo Happy&Ness juhatuse liige ja Steinbeis Hochschule Berliini loenguõppejõud. Szeliga on pälvinud mitmeid auhindu oma töö eest, sealhulgas TRAiNiNG ajakooli 'Aasta Kõneleja 2013' auhinna ja Launeus auhinna 2016.

Kinnitatud Nõudmata
Eesti

Roger Andre

364 jälgijat

Roger Andre on Eesti koomik, kes on esinenud stand-up'i umbes 10 aastat. Ta õppis algselt ajakirjandust Tartu Ülikoolis ja oli varem Comedy Estonia komediatrügi liige. Praegu on ta Huumoriklubi liige ning teda peetakse üheks tuntuma ja vaadatuima Eesti stand-up koomikuks. Tema lavapersona segab endas sõpra, kes räägib liiga palju tõde, ja telenoveella peategelast, luues esitusi, mis on laval värsked ja meeldivalt siirased. Teda kirjeldatakse kui kedagi, kellega tahaks tutvustada oma vanaisat, ja ta tekitab sageli naeru juba publikule vaadates. Andre komöödiastiil meenutab lapse nalja rääkimist jõulupuu all, kasutades desarmeerivat lähenemist ootamatute lõppmõtete edastamiseks. Tema esinemised viivad publiku noore inimese maailmasse naiivse, kuid alati optimistliku vaatega. Ta keskendub jutustamisele ning tema komöödia sisaldab sageli seeditavaid olukordi ja rahulolematust, mis põhinevad igapäevaelul, õnnetustel ja nendega toimetulekul. Lõigud tema esitustest on kogunud kümneid tuhandeid vaatamisi ning tema elaviisade piletid müüvad sageli läbi. Ta on laialt kontserte andnud, esitades 'Roger Andre “Järgmine Probleem”' 29 etenduse vältel Eestis ja 'Roger Andre “Pärandusepoiss”' 25 etenduse vältel nii Eestis kui ka Austraalias. Roger Andre osaleb peale lavakavade ka Huumoriklubi Suvetuuris aastatest 2023 kuni 2025, ning varem Comedy Estonia Suvetuuris aastatest 2017 kuni 2022 ja Sügistuuris aastatest 2017 kuni 2021. Ta on esinenud ka rahvusvaheliselt sellistes kohtades nagu Up The Creek Londonis, Comedy Republic Melbournes ja Comedy Lounge Perthis. Ta juhib koos Daniel Veinbergiga juba seitse aastat kestvat podcasti nimega 'Päikesejänkud'. 2023. aastal tegi ta telesaates "Terevisioon" katset säga ja peekoniga, kasutades koostisosina Muhu kana mune, peekoni, Muhu sinikausi, kookoslaastusid ja kakaopube. Praegu esitab ta oma etendust “Seebikas”, mis kestab umbes kaks tundi, sealhulgas vaheaeg, ja on soovitav 16-aastastele ja vanematele. Roger Andre hoiab sotsiaalmeedias kohalolu Instagramis, TikTokis, Threadsis ja X-is.

Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Richard Cairaschi

230 jälgijat

Richard Cairaschi on prantsuse dramaturg, lavastaja, humorist, kirjanik ja muusik. Sündinud Nices, Prantsusmaal, on ta koomik ja esineja, kes on sügavalt seotud Nissardi piirkonnaga. Tema perekonna juured ulatuvad tagasi 13. sajandini ning ta ammendab sageli inspiratsiooni sellistest paikadest nagu Sospel, Vieux-Nice ja Berre-les-Alpes. Cairaschi alustas karjääri graafikakujundajana, luues albumikandeid Mauris Sgaravizzile. Ta esines esimest korda Cagnes'is 1986. aastal, algul mängides mandoliini, enne kui üle läks teatrile. Tema debüüt näitlenana toimus trupiga Débi Débo, mis debüteeris 1987. aastal ja sai osalise "La Banda dou Païoun" külalislahkuse. Raadiosaade 'Le bar des oiseaux,' mida juhatati koos Noëlle Pernaga 1984–1986 aastal Radio France Côte d'Azur'is, oli oluline varajane samm. Seejärel lõi ta satiirilise komöödia 'Le bar des oiseaux,' iganädalise seeriana, mida edastati FR3 regioonis koos Noëlle Pernaga 1986–1997; see näidend tõi talle edu ja märgistus tema kunstilise karjääri alguseks. Cairaschi komöödiad keskenduvad Nissardi piirkonna inimestele, kujutades neid heatahtlikult ja muutes meeldivateks. Tema huumorit iseloomustab 'pantaï' tunnetus ja tüüpiline Nissarda fantaasia. Ta on kirjutanud, lavastanud ja esinenud paljudes mängudeelementides, sealhulgas 'L'accordéoniste' (1996) ning kaasa teinud ja esinenud teistes, nagu 'Les chaises de la promenade' (1998), 'Arrête de râler' (1999), 'Le clos' (2001), 'Sur les galets' (2002), 'Festin' (2003 – muusikalne komöödia), '100 ans de Gym' (2004), '3 Z'en 1' (2007) ja 'Rattache-moi ou Nissa 1860' (2010). Ta on lavastanud ka mängudeelemente nagu 'La belle époque' (2008) ja 'Une page à part' (2006). Ta on loonud palju ühemeliste etenduste sarju, sealhulgas 'Perque non' (1984) ja hiljem 'ISSA' (2020). Cairaschi usub, et teater on viis kombineerida kõiki kunstivorme ning on esinenud üle kakskümmendi aasta teatrites Nizza ümbruses. Ta avaldas ka 2006. aastal 'Le parler à Nice: petit lexique à l'attention des intéressés' ja 2013. aastal 'La Blette et le Cougourdon', mis peegeldavad tema kirge kurkide (cougourdons) ees.

McClanahan (1934–2010), koomik (Ameerika Ühendriigid)
Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

McClanahan

Ameerika esineja Eddi-Rue McClanahan tegi oma jälje peamiselt teleseriaalides. Ta mängis aastatel 1972–1978 Maudes Vivian Harmoni, võttis 1983–84 tädi Fran Crowley rolli Mama perekonnas ja kehastas Blanche Devereaux'd filmis "Kuldsed tüdrukud" aastatel 1985–1992, jätkates tegelaskuju jätkusarjas "Kuldne palee" (1992–93).

Raffaele Pisu (1925–2019), koomik (Itaalia)
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Raffaele Pisu

Raffaele Pisu, kes tegutses ka professionaalselt Guerrino Pisuna, oli itaalia näitleja ja koomik. Raffaele Pisu sündis Bolognas 24. mail 1925 ja suri 31. juulil 2019 Castel San Pietro Termes. Tema pere pärlus oli Sardiiniast päritolu, ja ta oli Mario Pisu noorem vend. Pisu alustas karjääri kohe Teise maailmasõja järel Bologna raadios, osaledes lasteraadiprogrammides nagu 'Il grillo parlante'. Ta debüteeris draamateatris ja asutas 1945. aastal lavakompanii L'attico. Aastatel 1947–1949 töötas ta Memo Benassi kompaniis. Samuti tegi koostööd Nava õdedega, Isa Barzizzaga ja Wanda Osirisega avanspettacoli show’s. Ta esines raadiomängudes nagu '...E la missione continua' (1950) ja 'Le convivenze teatrali' (1955), ning võitis kuulsust radiosaadete komöödiatäitjate rollides, sealhulgas 'Zaccaria, fidanzato di Adalgisa' (1953) ja 'Rosso e nero' (1955). Ta esines ka telesaadetes nagu 'Passeggiata in città' (1954). Pisu populaarsus levis ka televisiooni, kus ta aastatel 1961–1964 mängis saates "L'amico del giaguaro" koos Gino Bramieriga ja Marisa Del Frate’iga. Ta tegi kaasa filmides nagu "Il padrone del vapore" (1951), "I pappagalli" (1955), "Padri e figli" (1957) ja "Quanto sei bella Roma" (1959). Ta demonstreeris mitmekülgsust, mängides dramaatilist rolli filmis "Italiani brava gente" (1965). 1950ndatel ja 1960ndatel osales ta arvukates telereklaami programmi Carosello episoodides. Ta lõi ja esitas Provolino tegelaskujul, keda algselt hääletas Oreste Lionello ja hiljem Franco Latini, mis sai väga populaarseks. Pisu juhtis mitmeid telesaateid, sealhulgas "Senza rete" (1969), "La domenica è un'altra cosa" (1969), "Come quando fuori piove" (1971), "Foto di gruppo" (1974) ja "Ma che scherziamo?" (1976). Ta jätkas 2000ndatel osalemist teleseriaalides, sealhulgas "Non ho l'età", "Una vita in regalo", "Ma chi l'avrebbe mai detto", "Marameo" ja "Don Matteo 6". Surumisel oli ta 94-aastane pärast pikka haigust.

Raimondo Vianello (1922–2010), koomik (Itaalia) – Satiir, Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Raimondo Vianello

Itaalia filminäitleja, koomik ja tele saatejuht Raimondo Vianello sündis Roomas 7. mail 1922. Ta veetis oma noorusaja Pulas ja suri 15. aprillil 2010 Milanos 87-aastasena neerupuudulikkuse tõttu. Tema kunstnikukarjäär kestis kuuskümmend aastat, mis kindlustas tema koha Itaalia teleekraani pioneeride hulgas Mike Bongiorno ja Corrado kõrval. Vianello sündis Roomas, kuid veetis aastakümneid Dalmatia regioonis enne kolimist Milanosse, kus ta elas ja suri. Vianello karjääri algas 1940ndate lõpus, esmalt töötades filmis koomikuna ja stsenaaristi. Ta teenis lühikest aega sõdurina Bersaglieri rüginas Itaalia Sotsiaalse Vabariigi ajal, liitudes 1943. aastal umbes 20–21 aasta vanuselt, ja tegi II maailmasõja ajal Ameerika vägede poolt vangi. Ta viibis sõjavangilaagris Piza lähedal, kogemus, mis oleks võinud mõjutada tema otsust alustada näitlejakarjääri selle asemel, et valida vanemate soovi kohaselt sõjanduslikku või juristikarjääri. Sel perioodil jagas ta laagrit tulevaste tuntud inimeste, nagu Dario Fo, Enrico Maria Salerno ja Walter Chiari, eesnimega. Aastatel 1954–1959 kaas-juhtis ta satiirilist saadet Un due tre koos Ugo Tognazziga, programmi, mida peati 1959. aastal lõpetatuks sketši järel presidendi Giovanni Gronchi kohta. Kogu oma karjääri jooksul mängis Vianello aastatel 1947–1968 kogus 79 filmi ja juhtis mitmeid telesaateid. Nende hulka kuulusid mitmed laupäevased saated RAI-s 1970ndatel, viktoriinisaated nagu Zig Zag ja Il gioco del 9 ning spordisaade Pressing aastatest 1991–1999. Vianello oli ka Sanremo muusika festivali juhataja 1998. aastal. Ilmselt tuntumaks sai ta komöödiasarja Casa Vianello poolest, kus mängisid ka tema ja tema naine, näitlejanna Sandra Mondaini, kellega ta abiellus 1962. aastal. Saade kestis aastatest 1988–2008 ja seda edastasid Canale 5 ja hiljem Rete 4, kus Vianello ja Mondaini mängisid iseendana. Nende viimane ühine ilmumine oli telesfilmis Crociera Vianello aastal 2008.

Raju Srivastav (1963–2022), koomik (India)
Kinnitatud Nõudmata
India

Raju Srivastav

Raju Srivastav, keda sündis Satya Prakash Srivastavana 25. detsembril 1963 Kanpuris, Uttar Pradeshis, oli India koomik, näitleja ja poliitik. Ta alustas karjääri hindike filmimaailmas, kolides 1980ndatel Mumbaisse. Sel ajal mängis ta filmides nagu , ja . Srivastav sai olulise tunnustuse osalemise kaudu telesaates "The Great Indian Laughter Challenge" aastal 2005, kus ta saavutas teise koha. Järgneva esinemise järel anti talle nimetus "Komöödia Kuningas" spin-off saates "The Great Indian Laughter Challenge – Champions". Tuntud oma oskusliku imiteerimise poolest, andis ta 2009. aastaks üle 2800 otsetäitmise. Tema komöödiastiil viis ta samal aastal väljendama muret komöödia saadetes esineva vulgaarsuse pärast ja pooldama enesehinnangut. Ta kandideeris esialgu Samajwadi Partei (SP) poolt 2014. aasta Lok Sabha valimistel Kanpurist, kuid taandus kandidaadiks olemisest toetuse puudumise tõttu. 19. märtsil 2014 liitus ta Bharatiya Janata Parteiga (BJP); lisaks töötas ta 2014. aastal Swachh Bharat Abhiyani brändisaadikuna. Ta oli Uttar Pradeshi Filmi Arendusnõukogu esimees märtsist 2019. aastal. Samuti osales ta 2013. aastal oma abikaasa koosolekul Nach Baliye kuuendas hooajas. 2010. aastal sai ta Pakistanist ähvardavaid kõnesid Dawood Ibrahim ja Pakistani kohta tehtud naljade pärast. Raju Srivastav abiellus Shikaga 1. juulil 1993 ja neil oli kaks last. Ta suri 21. septembril 2022 südamepeatumise tagajärjel, pärast seda kui tal tekkis 10. augustil 2022 treenides jõusaalis südamehoog, mille järel talle tehti veresoone laienemist ja ta pandi ventilaatorile.

Ralph Waite (1928–2014), koomik (Ameerika Ühendriigid)
Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

Ralph Waite

Ralph Waite, kes sündis 22. juunil 1928 White Plainsis, New Yorkis, oli näitleja, režissöör, produtsent, kirjanik ja heliriba kaasautor. Ta suri 13. veebruaril 2014 Palm Desertis, Californias, 85-aastasena. Pärast bakalaureusekraadi omandamist Bucknell Ülikoolist ja magistrikraadi Yale'i Ülikooli Vaimulikkuskoolist sai temast ametlikult Presbyteriaani pastor. Tema varasem karjäär sisaldas lühikest tööd sotsiaaltöölisena ja religioonitoimetajana Harper & Row’s. Ta alustas oma näitlejakarjääri umbes 30-aastaselt. Waite õppis näitlemist Lee Strasbergi juhendamisel Actors Studio's, mis tähistas olulist muutust tema professionaalses teekonnas. Tema esimene professionaalne roll oli lavastuses "Balkon" aastal 1960, millele järgnes debüüt Broadwayl näitemängus "Maraton '33" aastal 1963. Ta mängis tuntud filmides nagu "Lahe Luke" (1967) ja "Viis lihtsat tükki" (1970). Kuid ta on kõige paremini tuntud John Walton Sr. rolli kehastamisena teleseriaalis "Waltonid" aastatest 1972–1981, režissöörina on ta valmistanud 16 episoodi sellest sarjast. Suure depressiooni ja Teise maailmasõja aastatel aset leidva teleseriaali keskmes olid Virginia Blue Ridge mägedes elava Waltoni perekonna elud. Tema John Walton Sr. kehastus hääletas "TV Guide'i" nimekirjas "Kõik aegade 50 suurimat telesaati" kolmandale kohale. Waite sai oma töö eest suure tunnustuse, sealhulgas nominatsioone Primetime Emmy auhindadele 1977. aastal seriaali "Juured" eest ja 1978. aastal seriaali "Waltonid" eest, ning 1980. aastal eriauhinna. Lisaks osalemisele "Waltonides" mängis ta ka seriaalis "Juured" (1977) ning esines korduvalt NCIS-is Jackson Gibbsi rollis, samuti Bones'is. Algselt mängis ta filmis "Noor mees Atlantaist" (1995) Will Kidderi rolli. Ta kandideeris kolm korda Californias Kongressi liikmeks, kuid kaotas Mary Bonole nii 1990. kui ka 1998. aastal. Alates 2010. aastast liitus ta Palm Desertis asuva Spirit of the Desert Presbyterian Fellowship'ga ja teenis hiljem Palm Desertis mittetulukohaliste elanikele taskukohaste elumajade ehitamisele pühendunud organisatsiooni presidendina. Ta esines Michael Learnediga näitemängudes "Armastuskirjad" ja "Naine juhatab" Victoria Playhouse Petrolias.

Ramón Cabrera y Griñó (1806–1877), koomik (Hispaania)
Kinnitatud Nõudmata
Hispaania

Ramón Cabrera y Griñó

Ramón Cabrera y Griñó, sündinud Hispaanias Tortosas 27. detsembril 1806, elas keerulist ja sageli jõhkrat elu, mida iseloomustasid sõjalised konfliktid ja poliitiline rahutust. Ta sündis kaupmehe-meremehe José Cabrera pojana ning alustas algselt vaimulikku karjääri, õppides seminaries, kuid peeti lõpuks preestriks mittesoovikuks kutsumise puudumise tõttu. Ta sai 1825. aastal päriluse kaudu kiriku toetust. See varasem ambitsioon jäi maha, kui ta pärast Hispaania Ferdinandi VII surma üha rohkem kaasati karlistlike konspiraatsioonidesse. Kaberra kuulsus sai alguse Esimese Karlismi sõja ajal, mis algas aastal 1833. Ta tõusis kiiresti esile ja sai oluliseks juhiks nii Esimeses kui ka Teises Karlismi sõjas, teenides hüüdnime 'El Tigre del Maestrazgo' (Maestrazgo Tiiger). Tema elu jooksul kandis ta mitmeid tiitleid, nimelt 1. markkviisi Terist, 1. krahvi Morellat ja 1. hertsogi Maestrazgot. Aastal 1834 juba kindralina, Carlos María Isidro poolt ülendatuna, juhtis ta karlistlikke vägesid Kataloonias, Aragoonis ja Valencias, demonstreerides julgust, fanatismist ja jõulisust. Ta purustas mitmeid Isabella kuninganna kindraleid lahingutes nagu Maella lahing ning asendas lühikeseks ajaks kindral Manuel Carnicerit ülemakapositsioonis pärast Carniceri hukkamist aastal 1835. Cabrera sõjatoiminguid iseloomustasid sageli ranged meetmed. Tema juhtimisel käskis ta lasta maha ligikaudu 1110 sõjavangi, sada ohitseri ja palju tsiviilisikuid; sinna kuulusid Torrecilla ja Valdealgorfa linnapead, samuti vangid Burjassoti võidupühal. Tema ema, Ana María Griñó, hukkumise liberalide poolt tema tegude kättemaksuks sundis ta kättemaksu vanduma. Kuigi ta jätkas vastupanu Kesk-Hispaanias peaaegu aasta pärast teiste karlistide loobumist, vangistati ta lõpuks Prantsuse kindlusse ja seejärel elas Inglismaal. Ta ilmus 1848. aastal taas Kataloonias juhtides karlistlikke rühmitusi. Märtsis 1875 avaldas ta manifesti, milles käsitles pooleldi järgnijaid Alfonso XII-le alluma, mispeale Don Carlos kuulutas ta reetjaks ja võttis talt tiitlid ära. Ramón Cabrera y Griñó suri Wentworthis, Inglismaal 24. mail 1877.

Ramón Rivero (1909–1956), koomik (Ameerika Ühendriigid)
Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

Ramón Rivero

Ramón Rivero, conocido artísticamente como Diplo, sobresalió como humorista, näitleja y compositor en Puerto Rico. Su primera aparición en la televisión local se dio en „La Taberna India, el programmea pionero de Comedia y variedades del país. En el séptimo arte, encabezó los largometrajes Los Peloteros y Una Gallega en La Habana.