Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega M Tühjenda kõik
Kuvatakse 109-120 / 232 koomikut
Mamukkoya (1946–2023), koomik (India)
Kinnitatud Nõudmata
India

Mamukkoya

Mamukkoya, malajalami näitleja ja koomik, sündis 5. juulil 1946 Kozhikodes, Keralas, Chalikandiyil Muhammed ja Imbachi Ayisha perekonnas. Tal oli vanem vend Koyakutty. Tema algne haridus toimus MM Gümnaasiumis Calicutis. Kooli järel töötas ta Kallayi saemajas. Mamukkoya osales juba kooliaegadest teatrisaadetes ja jätkas esinemist amatöörnäidendites pärast kooli lõpetamist, mis tähistas tema karjääri algust teatrinäitijana. Mamukkoya filmikarjääri algas 1979. aastal filmiga Anyarude Bhoomi . Seejärel mängis ta filmis Surumaitta Kannukal , Vaikom Muhammad Basheeri soovituse põhjal. Kogu karjääri jooksul mängis ta üle 450 malajalami filmi, tehes koostööd näitlejatega nagu Mammootty, Jayaram ja Mohanlal ning sageli töötades režissööri Sathyan Anthikkadi kõrval. Tema kehastus Gafoorina filmis Nadodikkattu (1987) on üks tema tuntumaid rolle, millel on kultusstaatus, ja selle tegelase põhjal loodi animasarja. Ta mängis sageli tavaliste meeste rolle erandliku stiiliga, sageli sisaldades dialooge malabari dialektis ja Kozhikode slängis malajalami keeles. Mamukkoya pälvis karjääri jooksul palju tunnustusi, sealhulgas esimese riigi auhinna parima komöödiamehena malajalami kinos ja eriaurangu Kerala osariigi filmiauhindade jagamisel filmi *Perumazhakkalam* (2004) eest. Ta võitis 2008. aastal Kerala osariigi filmiauhinna parima komöödiamehena oma rolli eest filmis *Innathe Chintha Vishesham*. Tema näitlejakarjääri kestis üle nelja kümnendi ja tema dialoogidest pärit fraasid said populaarseks. Suhara oli Mamukkoya naine ning koos nad olid Muhammed Nisari, Shahitha, Nadiya ja Abdul Rasheedi vanemad. Mamukkoya suri 26. aprillil 2023 Kozhikodes, Keralas, 76-aastasena ajukirjahematoomia ja südame peatumise tõttu. Talle jäid lesk ja neli last ning tuhanded inimesed andsid talle viimase auandi enne, kui ta maeti riiklike auliikumistega.

Mandy Nolan, koomik (Austraalia) – Improvisatsioon
Kinnitatud Nõudmata
Austraalia

Mandy Nolan

Mandy Nolan on Austraalia koomik ja kirjanik, sündinud 18. jaanuaril 1967 Wondais, Queenslandis. Ta veetis oma nooruspõlve selles maalikus kohas, lahkudes sinna mõne aasta jooksul pärast viieteistkümnenda sünnipäeva möödumist. Pärast Kingaroy State High Schooli lõpetamist 1984. aastal õppis ta kõrgemaid õpinguid Queenslandi Ülikoolis, omandades kunstniku kraadi teatrikunsti, kirjanduse ja žurnalistikas. Sel ajal sai ta ka modellindusvaldkonnas kogemust. Ta käis regulaarselt Joh Bjelke-Peterzeni vastaste ronglustel oma ülikooli aastatel, demonstreerides varajast seotust kogukonna kaitsmisega. Nolani komöödiakarjääri algas 1985. aastal, kui ta esitas oma esimese etenduse Queenslandi Ülikoolis. Tema stiili kirjeldatakse teravana, ausa, eneseiroosena, pisut skandaalsena, kuid mitte kunagi jõuetuna või pretentsioosena, sageli sisaldades kiiret vaatlust suhetest ja inimkäitumisest. Ta on koostööd teinud teiste koomikute, nagu Ellen Briggs, Akmal, Austen Tayshus ja muusiku Áine Tyrrelliga. Üle 28 aasta pikkune kogemus on viinud teda esinema sellistes kohtades nagu Melbourne'i Last Laugh, Gold Coasti Comedy in the Basement ja Brisbane'i Sit Down Comedy Club, samuti Jupiter Casino’s Laugh Your Pants Off Gala’del, kus publiku suurus ületas 2000 inimest. A VIEW klubi publik kuulutas ta kunagi naljakaimaks külakõnelejaks, keda nad kunagi kuuldud. Ta lõi ja esitas 'The Candidate' 2022. aasta valimiste järel ning asutas koos Ellen Briggsiga ja Glenn Wrightiga Byron Bay Comedy Festivali. Nolani looming on stand-up komedist peale on viljakas kirjutaja ja kogukonna tegelane. Alates 2002. aastast on ta Byron Shire Echo ajalehe meelelahutuseditor, kes kirjutab nädalas ilmuvat rubriiki 'Mandy Nolani kõnekulp'. Ta on ka panustanud veebiportaalidesse nagu Mamamia, The Hoopla, Lunchlady ja ABC. Ta on kolmekordne autor Finch kirjastuselt, olles raamatud Mis ma teeksin, kui oleksin sina (2011), Poiss-sõbrad, keda me kõik oleme pidanud omaks (2014), Tõed koju (2015), Meiega naised (2018) koos Ellen Briggsiga ja Kogu Mandy (2020) kirjutanud. Ta juhib ka podcaste, sealhulgas Women Like Us - Mandy Nolan ja Ellen Briggs ning Authentic You's The Daily Dose. Tal on viis last kolmelt erinevalt isalt ning pere tähistab jõule koos. Nolan on näidanud pühendumust sotsiaalsetele küsimustele, pooldades taskukohast elamufondi, ligipääsetavat tervishoidu ja keskkonnakaitsmist, ning keeldudes korporatiivselt annetustest. Ta kandideerib 2027. aasta NSW osariigi valimistel Ballina kandidaadina Rohelise Partei poolt, olles varem Australian Greensi kandidaat Richmondist 2022. aasta föderaalsemail valimistel. Samuti on ta loonud 2007. aastal 'Stand Up for Dementia' programmi, mis kasutab improvisatsiooni ja teatrisaaki, ning tema töö selle algatuse raames on kajastatud rahvusvahelises eelhindamisega meditsiinilistes ajakirjades.

Mani Liaqat, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Mani Liaqat

Mani Liaqat on Briti-Aasia koomik ja meelelahutaja Ühendkuningriigist, kes praegu elab Manchesteris. Sündinud Pakistanis, kolis tema pere Ühendkuningriiki määramata ajal. Kooliaegadel näitas ta juhtimisoskust, olles nii spordikapten kui ka maja kapten ning osales sellistes tegevustes nagu kricket ja lauatennis. Kooli järel töötas Mani Liaqat erinevatel ajutistel töödel, sealhulgas toitlustuskohtades ja tehastes, enne ametliku näitlejakoolituse läbimist diplomitega. See näitlemise alane vundament on ilmselt mõjutanud tema hilisemaid koomilisi ettevõtmisi. Liaqati komöökarier algas 2006. aastal osalemisega Briti-pakistani telesaates 'Sard Aag', kus ta esines ka aastal 2006 HUM TV saates 'SARD AGG'. Laialdasema tunnustuse sai ta 2010. aastal võitudes 'The Great Indian Laughter Challenge UK' konkursi. Tema komödiastiili iseloomustavad veidrad monoloogid, oivaline hääl ja ainulaadne Punjabi/Urdu/Hindi ja Briti igapäevaelu huumori segu. Ta on endale mainenud nendevahelise elemendi integreerimisega oma etendustesse, mis on viinud teda riiklikule ja rahvusvahelisele tasemele. Ta on esinenud ka filmides, sealhulgas mänginud politseinikku filmis 'Pusher' (2010) Mahima Choudhory kõrval ning astunud peaosa Urdu lühifilmis ‘Alone’ (2013). Ta valdab vabalt inglise, urdu, hindi ja pandžabi keelt, mis aitab kaasa tema mitmekülgsele komöödialuulele. Kogu karjääri jooksul on Mani Liaqat pidevalt laienendanud oma ulatust. Ta on esinenud teleseriaalides nagu 'Citizen Khan' (2012), 'Muslims Like Us' (2017) ja 'First Dates' (2022), ning kaasa teinud BAFTA auhinda võitnud BBC Two programmis 'Muslim Like Us'. Ta on korraldanud komediakontserdisarju, sealhulgas 'Comedy Takeaway' ja 'Oh Twadi', ning vedanud üritusi nagu Miss Bollywood UK (2009 ja 2020) koos tuntud inimestega nagu Shah Rukh Khan, ja IPPA Award aastal 2017 koos Bollywoodi artistiga. Jaanuaris 2018 asutas ta Pioneer Sportsi, spordiriiete kaubamärgi. Ta on pälvinud palju tunnustusi, sealhulgas tiitli Suurbritannia lõbusaim aasia komediant, Pakistan Press Club auhinna meelelahutusele tehtud panuse eest ning nimetati 2017. aastal aasta stiilsemaks kuulsuseks. Viimati, aastal 2024, võitis ta Pakistani Muusika ja Meedia Austete jagamisel parima komediandi auhinna ja osales Pakistani reaalsus-TV saates ‘Tamasha Season 3’. Ta mängis ka Londoni taksojuhti veebisarjasis 'United Kacche' (2023).

Manoj Joshi, koomik (India)
Kinnitatud Nõudmata
India

Manoj Joshi

Manoj Joshi on India päritolu näitleja, kelle mitmekülgne karjäär hõlmab nii filmi-, lavastus- kui ka telemaailma. Tema isa oli Navneet Joshi. Joshi lõpetas Sir J. Kunstikooli, mis näitab tema varajast kunstilist kalduvust. Ta debüteeris filmis "Sarfarosh", mängides SI Bajjut. Alates 1998. aastast on ta mänginud üle 70 filmi, paljud neist komöödirollid. Joshi karjäer ulatub filmide peale veel ka mitmete teleseriaalidele. Ta on esinenud draamasarjades nagu , , (marati), , ja (marati). Märkimisväärne on tema roll na seriaalis . Ta on laialt tunnustatud oma rolli eest Kachra Sethina filmis (2006), esituse, mis oluliselt suurendas tema populaarsust. Joshi filmograafias on sellised pealkirjad nagu , , , , , ja . Ta sai India Telly auhinna parima saatejuhi eest seriaalis . Talle anti Rahvusfilmiauhind ja aastal 2018 prestiižne Padma Shri. Insuldi tõttu, filmi "Devdas" filmimise ajal, kaotas ta nägemise ning tal oli vaja poolteist aastat voodis puhata. Praegu on ta Bombay Kunstiseltsi asepresident. Aastal 2024 oli Joshi India Rahvusvahelise Filminädaliku peakinožürii liige. Tema noorem vend, Rajesh Joshi, oli samuti näitleja ja suri aastal 1998. Manoj Joshi jääb aktiivseks tegijaks hindi filmimaailmas.

Måns Nilsson, koomik (Rootsi)
Kinnitatud Nõudmata
Rootsi

Måns Nilsson

Måns Nilsson on rootsi koomik ja kirjanik, sündinud 16. septembril 1977 Lundis, Skoanis. Ta kasvas üles Stora Bjällerupis Lundi lähedal. Tema kasuisa on koomik Bärra Andersson. Teda tuntakse tema mitmekülgse loova tegevuse poolest, mis hõlmab raadiot, televiisiot, kirjandust ja lavaesinemisi. Nilssoni karjäär algas õpingute ajal, kus ta juhtis raadiosaadet 'Vanilj' koos Anders Johanssoniga ja aitas kaasa üliõpilaste telejaamas Steve. Ta asutas koos teistega raadiosaate 'Wallraff,' mis kestis 1998–2001. Teda tuntakse kõige paremini komediopaari Anders och Måns poolena, koos Anders Johanssoniga. Koos ilmusid nad raadio- ja telesaates 'Så funkar det' (loodi 2001), teleseriaalis 'Anders och Måns' (2003–2004) ja 'Fråga Anders och Måns' (2006). Nad osalesid ka SVT jõulukaalendris 'Skägget i brevlådan' ja SR jõulukaalendris 'Klappkampen' aastal 2008, kirjutades stsenaariume koos Kalle Lindiga. Peale komöödia on Nilsson uurinud erinevaid loovaid teekondi. Ta režisseris teleseriaali 'Centralskolan' 2007. aastal ja mängis draamaseriaalis 'Succéduon' 2010. aastal. Alates 2009. aastast on ta avaldanud kolm raamatut jõuluka lendritest tegelastest ning koostanud lasteraamatuid, nagu 'Trubbelmakarna', Isabelle Riddeziaga. Praegu kirjutab ta koos Anders de la Mottega alates 2020. aastast kuriteguronovellide seeriat Österlenist, sealhulgas 'A House to Die For' (2022) ja 'Death Goes Antiquing' (2022). Viimane kandideeris mitmele auhinnale ja jõudis Rootsi enimmüükide nimekirja tippu. Ta juhib ka koos Anders 'Ankan' Johanssoniga populaarset teaduspodcasti 'Fråga Anders och Måns' ning kirjutab peamiselt humoristlikke raamatuid 'Trubbelmakarna' kohta 9–12-aastastele lastele. Nilsson on jätkuvalt aktiivne erinevates rollides, sealhulgas esitledes oma lasteraamatuid autorikülastuste ajal ja töötades kogenud moderaatorina ja konverentsi pidajana.

Mansueto Velasco, koomik (Filipiinid)
Kinnitatud Nõudmata
Filipiinid

Mansueto Velasco

Mansueto "Onyok" Velasco Jr., kes on pärit Bagost Negros Occidentalis, on endine Filipiinide pugilist, kes hiljem pöördus komöödia ja näitlemise poole. Võideldes 48 kg-ga, vallutas ta 1994. aasta Aasia mängudel poodiumikoha ja tagas 1996. aasta suveolümpiamängudel hõbemedali – ainsa medali, mille Filipiinid seal teenisid. Tema vanem õde-vend Roel Velasco, kes oli ka kergelennuline, viis 1992. aasta suveolümpiamängudel Barcelonas koju pronksmedali.

Manuel Manquiña, koomik (Hispaania)
Kinnitatud Nõudmata
Hispaania

Manuel Manquiña

Manuel Manquiña, kes on tuntud just selle nimega, on näitleja Galiciast, Hispaaniast. Sündinud Manuel Prieto Comesañana 2. augustil 1953 Viigos, on tema täisnimi Manuel Juan Francisco del Cristo de la Victoria Prieto Comesaña. Ta alustas karjääri aastal 1982, esinedes algselt Televisión de Galicia (TVG) komöödia telesaadetes. Varajased rollid hõlmasid osaliseid Antonio Blanco ja Xavier Villaverde'i filmides. Tal on oma nimele kirjutatud üle 30 filmi, nende seas La matanza caníbal de los garrulos lisérgicos, Tacón ja Continental. Laia tunnustust saavutas ta 1997. aastal filmides Airbag ja Torrente, el brazo tonto de la ley. Pazose rollis Airbag mängitud esituse eest kandideeris ta Goya auhinnale parima debüüdi-näitaja kategoorias. Ta on ka stsenaariumi autor ja osales näitlejana filmides Héroes ja Historias de Bolsillo. Ta oli kaasa teinud teatripublikatsioonide lavastamisel ja näitlemisel. Teiste silmapaistvate filmiväljaannete hulka kuuluvad rollid filmides Manolito Gafotas ja Memoirs of a Man in Pajamas. Kogu karjääri jooksul on Manuel Manquiña jätkuvalt pidevalt töötanud televisioonis ja laval. Ta esines teleseriaalides *Moncloa ¿dígame?* ja *Manolo y Benito Corporeision*, ning esitas komöödiamonologe *El club de la comedia* jaoks aastatel 2000–2002. Ta on turneenud Siniestro Totaliga ja osalenud lasteprogrammis *Xabarín Club*. Aastal 2000 pälvis ta auhindu Elche Rahvusvahelisel Iseseisval Filmifestivalil ja Antequera Rahvuslikul Lühifilmikonkursil filmi *El figurante* eest, millele järgnes auhind Aguilar de Campoo Lühifilmifestivalil samas filmis mängimise eest. Praegu esineb ta regulaarse tegelasena, don Anselmo, TVG seriaalis *Era Visto!* ja kehastab Martínez el Fachat El Juevesi YouTube'i kanalil. Sada, Galicias asuval Kuulsuste alleel jätsid tema käejäljed aastal 2011.

Marc Favreau (1929–2005), koomik (Kanada)
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Marc Favreau

Prantsuse-kanadalane Marc Favreau, kes oli mitmekülgne talent, sündis Montrealis, Quebecis, 9. novembril 1929; ta töötas näitlejana, koomikuna, autorina ja luuletajana. Ta suri 17. detsembril 2005. aastal 76-aastasena. Tema vanemad olid arhitekt Paul Favreau ja Esther Renaud. Algselt kavatses ta töötada teatri- ja televisiooni lavakujundusega, õppides Victoriaville'i kolledžis ja Outremonti Querbes'i akadeemias. Ta alustas oma karjääri koomikuna 1950. aastal Théâtre du Nouveau Mondes, mängides Molière'i *Dom Juan*is Pierrotit, ning debüteeris samal ajal ka televisioonis seriaalides *Le Survenant* ja *14, rue de Galais*. Favreau on enimõigustatult tuntud klovni iseloomu Soli loojana ja kehastajana. Ta alustas telesaadet „La Boîte à surprise” lastesaates Radio-Canadas 1958. aastal, kus esines algselt Bim et Soli ansambli koosseisus. Seejärel ilmus ta mitmes klovnipaaris „La Boîte à surprises” sees, sealhulgas Sol et Bouton ja Sol et Biscuit. Ta arendas Soli monolooge populaarseks ühemeheshowks, mängides seda iseloomu ligikaudu kolmkümmend aastat lavadel Kanadas, Prantsusmaal, Belgias ja teistes prantsuskeelsetes riikides. Aastatel 1963–1967 mängis ta „Les Croquignoles” saates Berlingot’t ning aastatel 1968–1971 jätkas ta oma rolli Solina sarjas „Sol et Gobelet”, mille ta kaasautoriks oli Luc Durand. Paljud ingliskeelsed kanadalased said tema töö kaudu tuttavaks Quebec’i prantsuskeelsega. Favreau looming komöödiastiil hõlmas oivalisi dekonstruktsioone prantsuse keele kohta Soli karakteri jaoks, sageli manipuleerides sõnadega ja kasutades neid, et esitada publikule väljakutse. Sol pooldas vee säästmist. Ta oli autoriks sellistele teostele nagu Les Åufs limpides , Le Fier Monde ja Faut dâla fuite dans les idées . Karjääri jooksul pälvis ta mitmeid autasusid ning Marc Favreau sai 1995. aastal Quebeci Rahvusliku Ordeni rüütriks. Samuti sai ta 1989. aastal Ameerika Frankofoonide Ordeni medali ja 2003. aastal Kanada Ordeni ametnikuks. Montrealis avati 2012. aastal tema nime kandev raamatukogu ning Notre-Dame-De-Grâce'is on ka tema nime kandev algkool. Tema töö aitas muuta keelemängu kultuuriliseks võltsiks.

Marc Herman, koomik (Belgia)
Kinnitatud Nõudmata
Belgia

Marc Herman

Leuvenis 1947. aastal sündinud Marc Herman, tuntud ka kui Marc Maloens, on Belgia humorist. Ta alustas karjääri esinedes Luc Dierrieckxina TV Toris, enne liitumist RTBF-iga. Algselt esines ta nime all Luc Dierrieckx ja hiljem üle läks Marc Hermani nimele. Alates 1981. aastast on ta loonud ja esitanud ulatusliku hulga töid, sealhulgas 35 etendust ja kolm lavateatrikontserti. Herman ülikoomilises stiilis esineb sageli heatahtliku, kuid kohmakas Flemingi isiku nääluses, mida kõlas Luc Dierrieckxi nime all alates 1997. Tema etendusi elavdavad korduvad tegelased, sealhulgas tema näa Madeleine (Wolleke), võrõra poeg Raoul ja tema näa Roseline. Ta on loonud mitmeid saateid, alustades 'La Comiquaudiovisuelitérapie'st 1981. aastal, millele järgnesid 'Pain Perdu' (1989), 'Tout terrain' (1991), 'Un Carton' (1995) ja 'Flash Back' (2001). Kümme tema saadet on hõääldatud RTBF-is, samas 18 on näidatud RTL-TVI-s. Ta on esinenud ka telesaadetes nagu "Le festival international du rire de Rochefort," "Zygomaticorama," “La Classe,” “Y en aura pour tout le monde,” ja “Bon week-end,” alates 1981. aastast. Telekast kaugemale ulatudes Hermannu töö hõlmab ka filmi; ta esines filmides 'Pom le Poulain' (2007) ja 'Les oiseaux de Passage' (2015). Teda tunnustati tema panuse eest huumori alal, sealhulgas Chevalier de l’Ordre de la Couronne tiitli andmisega 2002. aastal ja Rocheforti aukodaniku nimetamisega 2006. aastal. Tema leidlikkus on ka märgatav; ta võitis 2009. aastal leiutajate salongi kuldmedali mängu 'SPIKIT' eest. Ta osales 1998. aastal singlis "Le Bal des gueux", et toetada Operation Thermost. RTL-TVIsse naasnud 2010. aastal on Herman jätkanud uute tööde tootmist, avaldades kolme aasta jooksul kümme uut Stuuûti ja kolm parimate lugude saadet.

Marc Laurendeau, koomik (Kanada) – Sketškomöödia, Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Marc Laurendeau

Marc Laurendeau, Quebeci humorist ja ajakirjanik, sündis 24. augustil 1939 Montrealis, Quebecis. Tema avalik karjäär algas koomikugrupiga Les Cyniques, mille ta asutas 1960ndate alguses Serge Grenieri, André Duboise ja Marcel Saint-Germaini kõrval. Grupp sai alguse sketšidest, mida nad lavastasid õlles Collège Sainte-Marie's ja Université de Montréal's, algselt iroonides õpetajate ja kaasõpilaste üle. Les Cyniques võitis kiiresti populaarsust, tõmmates oma etendustele publikuid kuni 25 000 inimeseni ning kujundades oluliselt Quebeci huumorit 1960ndatel ja 1970ndate alguses. Les Cyniquesi karjäär kestis kümme aastat, alates nende moodustamisest 1962. aastal kuni laialisaamiseni 1972. aastal. Selle aja jooksul esinesid nad sellistes kohtades nagu Casa Loma kabaree Montreali linnas, kus neil oli kuus nädalat kestev esinemine 1965. aastal ning andsid välja kaheksa edukat albumit aastatel 1966–1972. Nende huumor tekitas sageli poleemikat ametis olevate isikute ja poliitikute seas. Laurendeau, olles Les Cyniquesiga, omandas õigusteaduse kraadi ja politoloogia magistrikraadi Montreali Ülikoolist ning osales Collège Sainte-Marie's lisakursustel teatris, isegi liitudes Revue Bleu et Or trupiga õigusteadust õppides. Lavaleedu lavalt lahkunud tipphetkel jätkas karjääri ajakirjanikuna. Ta alustas peatoimetaja kohustusi Montr’eali-Matinis 1973. aastal ja hiljem aitas kaasa poliitilise kolumnisti ja analüütikuna La Presse'is. Aastatel 1988–2010 juhtis ta Radio-Canadas igapäevast ajaleheülevaate programmi. Alates 1995. aastast on ta õpetanud ajakirjandust Montréali Ülikoolis. 2022. aastal avaldas ta oma memuaarid, Du rire cynique au regard journalistique . 2023. aastal andis Éditions La Presse välja 280-leheküljese raamatu, mille Marc Laurendeau on kirjutanud ja jutustab; audiokogu pikkus on 7 tundi ja 58 minutit ning see sobib kõigile vanuserühmadele. Nüüd keskendub ta dokumentaalfilmide loomisele ja kirjutamisele, demonstreerides oma kirge info ja ajaloo vastu. Ta on meelitanud publikut 60 aastat ja sai 2015. aastal Chevalier’ks Rahvusliku Qu’écki ordeni. Tema õde, Huguette Laurendeau, on tuntud näitrijanna Amulette Garneau nime all.

Marcel Marceau (1923–2007), koomik (Prantsusmaa) – Füüsiline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Marcel Marceau

Sündinud Marcel Mangelina Strasburgis, Prantsusmaal, 22. märtsil 1923, sai Marcel Marceau ülemaailmselt tuntuks prantsuse näitleja ja pantomiimikunstniku. Tema sünninimi peegeldas tema vanemaid, Charles Mangeli, lihunikku, ja Anna Werzbergi. Pere kolis 1926. aastal Lille'i tööpõhjustel ja hiljem Inglismaale. Noorena mõjutas Marceli Charlie Chaplini filmid, inspireerides teda pantomiimikunstnikuks saamise unistust, ning ta käis Strasburgi Fustel-de-Coulanges gümnaasiumis kuni 1938. aastani. Teise maailmasõja ajal evakueeris Marceau perekond ja asus esmalt Chancelade'i ja Périgueuxi. 17-aastaselt põgenes ta perega Limoges’i ja õppis aastal 1941 Gay-Lussaci gümnaasiumis ning Limogesi dekoratiivkunsti koolis. Ta osales aktiivselt Prantsuse juudi vastupanuliikumises, aidates päästa juudi lapsi, sealhulgas umbes kolmkümmend, kes põgenesid Šveitsi koos tema sugulase Georges Loingeriga. Saksa okupatsiooni ajal võttis ta nime 'Marceau', viitades François Séverin Marceau-Desgraviersile. Oma inglise, prantsuse ja saksa keele oskuse tõttu teenis ta sõja ajal liikumiskoordinaatorina kindral George Pattoni kolmanda armee juures. Tragiliselt arreteeriti tema isa aastal 1944 ja suleti Auschwitz’i, kus ta mõrvati. Konflikti järel alustas Marceau 1945. aastal Charles Dullini Draamikooli õpinguid, kus õpetajateks olid Joshua Smith, Étienne Decroux ja Jean-Louis Barrault. Augustis 1944 esitas ta Pariisis 3000 sõjaväelasest koosnevale publikule oma esimese olulise etenduse. 1947. aastal lõi ta tegelase 'Bip Kloun,' debüteeris temaga 22. märtsil Théâtre de Poche Montparnasse'is, inspireerituna Pipist Charles Dickens’i romaanist *Suured ootused*. Ta sai 1949. aastal Deburau auhinna oma mimodrama eest *Surm enne koidikku* ja asutas samal aastal Compagnie de Mime Marcel Marceau'i. Üle 60 aasta meelitas Marceau professionaalsena publikut üle kogu maailma, mängides filmides nagu 'Barbarella' (1968) ja 'Mute Film' (1976), kus tema ainus kõne oli "Ei." Ta pühendas kuuskümmend aastat pantomimi tõstmisele silmapaistvaks kunstivormiks, andes üle 5000 etenduse. Marcel Marceau suri 22. septembril 2007. aastal 84-aastasena ja ta maeti Pariisi Pere Lachaise kalmistule.