Henri Giraud esitleb end prantsuse koomiku, näitleja ja muusikuna, kes on eriti tuntud oma "His Couchi" imitatsioonide poolest. "Coluche oli võrreldamatu geenius, minu ainus ambitsioon on." Ülestõusmine juhatustesse, et talle austust avaldada. On ainult üks kolju. Ma olen kehastunud tagasihoidlikkusest.
Henri Salvador, keda sündis 18. juulil 1917 Cayenne'is, Prantsuse Guyana saarel, oli mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Tema vanemad, Clovis ja Antonine Paterne, olid pärit Guadeloupe'ist ning tal oli vend André ja õde Alice. Kui ta oli kaksteistaastaane, kolis pere Pariisi. 1930ndatel alustas ta karjääri kitarristina, saatjana teiste lauljatega, õppides Django Reinthardi salvestiste jäljendamisel. Hiljem töötas Salvador 1940ndatel Reinhardiga, demonstreerides varajast muusikalist mitmekülgsust. Salvadori karjäär hõlmas laulmist, tantsimist ja komediat, algselt Ray Ventura ja His Collegiansiga. Umbes 1948. aastal suundus ta lauljakarjäärile, esinedes filmides nagu Nous irons à Paris (1949), Nous irons à Monte-Carlo (1950) ja Mademoiselle s'amuse (1948). Ta salvestas laule, mille autoriks oli Boris Vian, Quincy Jonese korraldusel, ning 1957. aastal tutvustas ta isegi prantsuse rokk’n’rolli Henry Cordingi nime all. 1950. aastatest kuni 1970. aastateni kirjutas, produtseeris ja esitas humoristlikke ja populaarseid laule, olles tuntud oma croonerstiili ja siledas häälese poolest, ning ta osaldas paljusid muusikariistu. Salvadoril oli 1960ndatel mitmeid populaarseid telesaateid ning ta saavutas 1964. aastal hittlauaga „Zorro est arrivé“. Teda tunnustatakse ka tema eripärase naeru poolest, mida kasutati sageli tema muusikas. Tema laul „Dans mon île“ (1957) mõjutas oluliselt Antônio Carlos Jobimi bossa nova vormi leidmist. Aastal 1989 andis ta häälte Merineitsi Vesina prantsuse dublõris sebrakraabile Sebastianile. Tema seitsmekümnene karjäär oli auhindadega pärjatud, sealhulgas Brasiilia Kultuuriväärtuste Rist aastal 2005 ning ta sai Prantsuse Auleegioni ja Prantsuse Rahvusliku Teeneteordu komanderi tiitli. Ta suri 13. veebruaril 2008 Pariisis rebenenud aneurüsmi tõttu ja maeti Père-Lachaise kalmistule.
Inglise kirjanik, luuletaja ja filmi- ja teleprodutsent Henry Normal asutas Manchesteri luulefestivali ja Nottinghami luulefestivali. 2017. aasta juunis sai ta televisiooniteenuste eest spetsiaalse BAFTA. Ta käivitas Baby Cow Productionsi koos Steve Cooganiga 1999. aastal ja jäi selle tegevdirektoriks kuni pensionile 2016. aastani.
Heo Kyung-hwan on Lõuna-Korea koomik, kes esmakordselt esines sketšisaates "Gag Concert", saades laialdaselt tunnustatud oma rutiinide "Neli meest", "Seoul Mate" ja "Beggari väärikus". Ta on osalenud ka sellistes programmides nagu "Inimese seisund" ja "Mamma Mia". 4. veebruaril 2016 teatati tema lepingust Cube Entertainmentiga ja hiljem liitus ta Think Entertainmentiga veebruaris 2022.
Filipiinide näitleja ja poliitik Herbert Constantine "Bistek" Maclang Bautista oli Filipiinide rahvarohkeima linna Quezon City linnapea 2010. aastast kuni 2019. aastani.
Herbert Hisel, kes sündis 22. juunil 1927. aastal Nürnbergis, oli tuntud fränkimaa huumorist. Teda peetakse fränkimaa huumori "isaks" ja ta saavutas olulist edu 1960ndatest kuni 1970ndateni. Enne koomikuks hakkamist töötas ta sõja järel lühikest aega bussijuhi ja seejärel õppis mehhanikat. Aastatel 1953–1961 oli ta tööl osakonnajuhatajana Grundig AG-s. Tema komöödiapõhiõpe algas 1953. aastal amatöörlikest esinemistest ettevõtete ja jõulupidudel, festivalidel ja õlleaedades. Tema esimene avalik esinemine Büttenrednerina (lauapoolajana) toimus samal aastal Nürnbergis Karnevalsgesellschaft Rheinländer-Vereinigungis. Ta võitis kiiresti tuntust oma esinemiste poolest Nürnbergi rahvapeol ja Fürthi Geismannsaalis. 1961. aastal lahkus ta Grundigi ametist, et saada professionaalseks koomikuks, mis tähistas olulist karjääris muutust. Tema komöödiastiili kirjeldatakse kui kuiva, mõnikord karmit, kuid siirast fränkimaist huumorit, sageli sisaldades tema tuntud fraasi "Jou werkli." Hisel andis oma esimese singli 'Jahrgang 22' välja aastal 1963, mis sai hittiks ja viis kaheksa kuldplaadini, müües 50 000 singlit kumbagi. Vinüülplaatide kaaned kujundati fränkimaa arvutuslaua (traditsioonilise arvutusaluse) värvides. Ta mängis aastatel 1967–1982 viieteist filmis, sealhulgas mõningaid seksikomöödiaid. Aastatel 1961–1966 oli ta 'Nürnberger Trichter Karnevalsgesellschaft e. V. 1909' presidendiks ja aastal 1966 Faschingsprinz 'Herbertla I.'. Suuremad maksukohustused, mis ulatusid peaaegu miljoni margani, sundisid teda 1975. aastal Kanadasse põgenema, kus ta esines saksa keelt kõnelejate publikule. Ta suri südameatakki 21. septembril 1982. aastal Toronto lähedal Kanadas pärast autokatastroofi. Mälestusmärk avati Nürnbergis aastal 2008 ja tänavale Herbert-Hisel-Weg anti tema auks nimi aastal 2016.
Herbert Prikopa, Austria paljandav mitmetalendiline kunstnik, sündis Viinis 30. novembril 1935. Ta lahkus täna maailmast Viinis 8. detsembril 2015, 80 aasta vanusena, ja maeti hiljem Viini Kesk-kalmistule. Alates oma professionaalse elu algusest oli tal mitmeid rolle, sealhulgas telejuht, dirigent, tenori ooperilaulja, näitleja, helilooja, kirjanik, pianist ja kabareeartist. Tema varajane muusikaline haridus algas viienda eluaasta kandepõletite tundidega, millele järgnesid harmoonia, kontrapunkti, kompositsiooni ja dirigeerimise õpingud. Prikopa karjääri algas Viini Rahvaoperis, kus ta sai 1954. aastal 19-aastaselt noorimaks korrepetitööriks. Ta töötas ka Viini Riigiooperi balleti proovide abilisena. 1957. aastal asus ta Rahvaoperis solistilepingule, võttes Fritzi Krenni üle koomilised rollid. Sel perioodil tegi ta mitmes filmis kaasa, sealhulgas 'Die Lindenwirtin vom Donaustrand' ja 'Sissi – Fateful Years of an Empress'. Ta koostas 1967. aastal Karl Farkase ja Gerhard Bronneriga kabareeetenduse 'Jahresrückblick' ning oli Gerhard Bronneri 'Nimetu Ansambli' liige, esinedes 'Brettl vorm Klavier'is. Aastatel 1988–2009 kuulus ta raadiokabaree 'Der Guglhupf'i. Ta tegi kaasa mitmes teleseriaalis nagu 'Der alte Richter' (1969–1970) ja ‘Die Abenteuer des braven Soldaten Schwejk’ (1972–1976). Lavalaudade kõrval juhtis Prikopa 1980ndatel ORF-is lastele mõeldud telesaadet 'Auch Spaß muss sein', esinedes Herbert “Happi” Prikopana. Ta režisseris muusikat ja juhatas Johann Straussi kontserdisaate galat perioodidel 1998/1999 kuni 2007/2008. Austria tunnustas tema panust kultuuris, autasustades teda 1986. aastal Austria Vabariigi Teeneteautusiga; Viin kinkis talle hiljem 2011. aastal Kuldse Teeneteautuse linna poolt. Professoriks nimetati ta 21. märtsil 2005. Szabó-Knotik ja Erich Kunz. Tema tööd 'Auch Spaß muss sein' meenutatakse soojalt, ja sellele viidatakse endiselt nende poolt, kes sellega kokku puutusid.
Herlene Budol, filipiinlasest naine, on mitmekülgne meelelahutaja, kes sündis 23. augustil 1999. Praegu 27-aastane, ta identifitseerib end modellina, koomikuna, näitlejana ja ilukuninganna tiitlivõitjana. Ta on laialdaselt tuntud mitmete hüüdnimede poolest, sealhulgas 'Hipon Girl,' 'Magandang Dilag' ja 'Binibining Marikit,' kusjuures variatsioonid nagu Herlene ‘Hipon Girl’ Budol ja Hipon Girl Herlene on ka tavalises kasutuses. Budoli karjäär sai olulist tähelepanu tema töö kaudu filipiinide mitmesuguse mängusaate Wowowin jaoks, kus ta kaas-saatejuhatajana Willie Revillame'iga töötas. Viimane tegi temast regulaarse kaas-saatejuhi, tunnustades tema talenti ja huumorit. 2023. aastal oli Janine Gutierrez osa Filipiinide teleseriaali "One of the Baes" näitlejate koosseisust. Tema mängunäidis sisaldab rolle, nagu Jenny filmis "Magpakailanman" (2019) ja Sandy Escudero filmis "Madrasta". 2023. aastal võttis ta oma esimese peaosa filmis "Magandang Dilag", kehastades nii Georginat kui ka Gretchenit. Ta liitus ka seriaali "Black Rider" näitlejatega Marikit ‘Pretty’ Calaguasena. Tema mitmekülgisust tõestab edasi ka osalemine iludusvõistlustel; Budol võitis 2017. aastal Siningis Binibining Angono tiitli. Ta oli Binibining Pilipinas 2022 esikohale tulnud teine, teenides seitse eriauhinda. Algselt määratud esindama Filipiine Miss Planet International 2022 konkursil, ta lõpult loobus võistlusest. 2023. aastal kindlustas ta Miss Philippines Tourism tiitli Miss Grand Philippines konkursil. 2022. aastal lõpetas Budol bakalaureuseõpingud turismihalduse erialal; ta tegeles ka meelelahutuse ja iluvalikute alal. Wilbert Tolentino haldas tema karjääri veebruarist 2022 kuni juulini 2023.
Herman Bing, kes sündis 30. märtsil 1889 Frankfurti pealinnas Saksamaal, oli saksa-ameerika karakterinäitleja ja koomik. Tema isa, Max Bing, oli ooperi bariton ning tal oli kaks venda, kes olid ka näitlejad, Gus Bing ja Rudolf Bing. Bingi varajane karjäär algas 16 aasta vanuselt tsirkuses ja vaudeville'i teatrites esineda, demonstreerides koomilist andekust. Ta sai muusikalise hariduse Saksamaal ja töötas tsirkuseklounina. Ameerikasse kolimata enne oli ta mitme saksa filmi tootjapea, töötades liiniprodutsendina ning ka stsenaariumi kirjutajana ja abirežissöörina. Bing emigreerus Ameerikasse 1923. aastal ja 1926. aastal toimetati ta Hollywoodi Friedrich Wilhelm Murnau poolt delegatsiooni koosseisus. Ta tegi tihedat koostööd Murnauga, olles tõlgendajaks ja abirežissööriks filmides nagu 'Sunrise' (1927). Murnau surma järel hakkas Bing järjest rohkem filmides mängima, ilmudes 1920ndate lõpust kuni 1940ndate keskpaigani Hollywoodis üle saja filmis. Ta töötas režissööride John Fordi ja Frank Borzage'iga. Tema filmidebüüt toimus 1921. aastal filmis "Ciska Barna, die Zigeunerin," ja ta esines arvukates teistes filmides, sageli krediidita, kokku üle 120 esinemise. Tähelepanuväärsete rollide hulka kuulusid kaasaeglased osad filmides nagu 'The Call of the Wild' (1935), 'Redheads on Parade' (1935), 'Bluebeard's Eighth Wife' (1938), 'The Great Waltz' (1938), 'Bitter Sweet' (1940) ja 'Where Do We Go from Here?' (1945). Bing sai tuntuks oma hullumeelse pilgu ja paksu saksa aktsendiga, eriti veerdi „r” veerdusega, mis tegi temast populaarse karakterinäitleja. Sageli lasti teda komöödias mängida väliskülalisena, sarnaselt Fritz Feldiga. 1941. aastal andis ta hääle tsirkusejuhatajale Disneylõikus "Dumbo". Kuid tema karjäär kannatas pärast 1941. aastat oluliselt saksa asjade ebasoosi tõttu Teise maailmasõja järel; esinemised vähenesid nõudluse puudumise tõttu sakslaste komöödikujutuste poolest. Ta võitles töökoha leidmisega Hollywoodis 1940ndate keskpaigas ja muutus üha depressiivsemaks. Bingi surm enesele sooritatud relvast tuleneva haavaga toimus 9. jaanuaril 1947 Hollywoodis, Californias. Spekuleeriti, et võimaluste puudumine aitas kaasa tema surmale.
Hermann Tertsch, kes sündis Madridis 9. aprillil 1958, on hispaania ajakirjanik, jurist ja Euroopa Parlamendi liige (MEP). Tema täisnimi on Hermann Leopold Tertsch del Valle-Lersundi. Ta on Hispaania kodanik ja esindab praegu Hispaniat Euroopa Parlamendis Patriootide Euroopa poliitilise liidu koosseisus, mis on seotud Vox parteiga. Tertsch’i karjäär algas pere majandusajateenistuses, Hispaania Majandusajateenistuses. Seejärel töötas ta Agencia EFE korrespondendina Viinis alates 1982. aastast, kajastades Kesk- ja Ida-Euroopat. Alates 1983. aastast jätkas ta El Paísi korrespondendina, esmalt Bonnis ja hiljem Varssavis. Ta kajastas Jugoslaavia sõdu 1990. aastate alguses erisaadikuna, võttes vastu antiserbia seisukoha. Aastatel 1993–1996 oli ta El Paísi asetõeline direktor ja arvamustoimetuse juht. Ta kaubel ka raadiosaadetes Cadena SER-s, Radio Nacional de Españas ja Onda Ceros aastatel 2004–2015 ning esines Telemadridi saates 'Madrid opina' poliitiliste analüütikuna alates 2006. aastast. Tertsch lahkus El Paísist 2007. aastal toimetuslikkuse suuna erimõtete tõttu ja töötas seejärel kuni 2019. aastani poliitilise arvamustajana ajalehes ABC. Ta juhtis Telemadridi varahommikust saadet ‘Diario de la noche’ aastatel 2008–2010. Aprillis 2019 valiti ta Voxist Euroopa Parlamendi liikmeks ja juunis 2024 taasvaliti. Ta on väliskomitees (AFET) ja ELi-Mehhiko Ühist Parlamendikomiteede delegatsioonis (D-MX). 1989. aastal autasustati Tertsch’i Cirilo Rodríguezi ajakirjandusauhinnaga. Ungari Vabariik andis talle 2019. aastal oma teeneteordu kuldristi ning Poola teeneteordu 2022. aastal. Ta on ka koostööd teinud La vuelta al mundo de Veo7 ja El cascabel kanalil 13tv ning Sin Complejos raadios EsRadio. 2003. aasta kuulujutt väitis, et Tertsch provotseeris endale rünnakut Madridi baaris Toni2, olles väidetavalt joobnud. Kuulujutt eskaleerus ning valepäevitas tollase peaministri Zapatero ja Wyomingi seostumist juhtumiga. Esperanza Aguirre avaldas olukorra kohta avalikult kommentaari, viidates peksmiste ja süüdistuste osutamisele. Tertsch oli detsembris 2009. aastal baaris lahingus, mille käigus sai vigastusi, mis viisid tema lahkumiseni 'Diario de la noche'ist. Teda on kirjeldatud kui ‘personajillo blanquito importado’ (väike valge imporditav isiksus).
Peter Van Heirseele, kes on professionaalselt tuntud nimega Herr Seele, on mitmekülgne flaami kunstnik, sündinud 13. aprillil 1959 Torhoutis, Belgias. Teda tunnustatakse karikaturistina, autorina, näitlejana ja klaveri kollektsionäärina. Tema pere taustas on kunstilisi mõjutusi; isa, Georges, töötas büroohoidjana, ema, Odette Pannecoucke, oli professionaalne maalikunstnik ning emapooja, Valerie Haesaert, saavutas tunnustust oma amatöörmaalimisoskuste poolest. Tal on vanem vend, Hans, ja noorem õde, Mieke. Herr Seele'i kunstnikuteekäik algas ametliku õppega Sint-Jozefsinstituudis Torhoutis ja jätkus Genti Kunstiakadeemias alates 1973. aastast, esmalt peenkunstide õpinguid õppides, enne kui ta keskendus skulptuurile. Ta laiendas oma oskusi edasi õppides klaverihäälitajaks ja restauraatoriks Ystrad Mynachi Koolis Walesis (1975–1977) ning lõpetades aasta restaureerimisõpinguid Firenzes, Itaalias. See ekspertteadmised mõjutab tema kirge ajaliste klaverite kogumise vastu; ta omab üle 200 varase perioodi instrumendi, mida peetakse üheks maailma tähtsaimaks kollektsiooniks, mis on säilitatud Oostendes. Ta on ka muusikoloog, kes spetsialiseerub 19. sajandi klaveritele. Ta on enim tuntud absurdistliku koomiksi 'Cowboy Henk' loomisest Kamagurkaga, mis debüteeris 1981. aastal ja ilmus HUMO ajakirjas kuni oktoobrieni 2011. Ajavahemikus 2011–2013 (lühike paus) lõi ta koomikuseeria 'Dikke Billie Walter'. Alates kevadest 2013 on 'Cowboy Henk' taas ilmuinud HUMO-s. Striipi on tõlgitsetud ja avaldatud rahvusvaheliselt, sealhulgas Hollandis, Saksamaal, Skandinaavias ja Ameerika Ühendriikides. Herr Seele’i koomilised koostööd Kamagurkaga ulatuvad koomiksist kaugemale; nad lõid koos aastase teatrisaate alates 1981. aastast ja juhtisid koos raadiosaadet 'Studio Kafka'. Ta mängis ka 20-osalises teleseriaalis 'Kamagurka en Herr Seele', mille autorid olid mõlemad (1985–1986). Tema telesaatamine algas 1983. aastal saates ‘Sfeervol Bullshitten’ ja seejärel on ta esinenud saadetes nagu 'Johnnywood', 'Wees Blij Met Wat Je Hebt', 'Lava' ja 'Bob & George'. 2019. aastal abiellus ta kirjanik Katia Belloyga.
Hervé Jean-Pierre Villechaize, sündinud 23. aprillil 1943 Pariisis, oli prantsuse näitleja. Tema vanemad olid Evelyn Recchionni ja André Villechaize; isa oli kirurg, kes püüdis leida ravi Hervé kääbustele, mille põhjuseks oli tõenäoliselt endokriin häire. Ta sündis Pariisi natside okupatsiooni ajal, tal olid saksa juured ja kolm venda: Philippe, Patrick ja Jean-Paul. Ta on ka ajakirjaniku ja telepresenteri Thomas Villechaize'i onu. Villechaize alustas algselt karjääri kunstnikuna. 1959. aastal käis ta Beaux-Artide koolis ja 1961. aastal eksponeeriti tema kunstitöid Pariisi muuseumis. 21-aastaselt kolis ta 1964. aastal New Yorki maalimis- ja fotograafiat õppima, asustudes boheemlaslikus piirkonnas. Ta õppis inglise keelt telekast vahendusel ning töötas kunstniku, maalijana ja fotograafina, modellides ka fotode jaoks National Lampoon ile. Ta esines Off-Broadway lavastustes ja töötas aastatel 1971–1973 Harvey Comicsi abikoosseisuna koomiksiraamatute joonistamisel, sealhulgas sarjades nagu Casper ja Richie Rich . Tema filmidebüüt toimus 1966. aastal prantsuselt-ameerika filmis Chappaqua . Villechaize saavutas rahvusvahelise tuntuse oma rolli eest Nick Nackina 1974. aasta James Bondi filmis The Man with the Golden Gun (Kuldmistung), ja hiljem Tattoona Ameerika teleseriaalis Fantasy Island (Fantaasiasaar) aastatel 1977–1983, osaledes 131st 155 episoodist. Alates 1977. aastast hääletas ta ka Oscar the Grouchi jalgade eest Sesame Street ’is (Sesam tänav). Tema karjääri hulka kuulusid ka esinemised filmides Airplane II: The Sequel (Lennuk II: Järeltriloogia) (1982), The Fall Guy (Kõrgelennujahtija) ja Forbidden Zone (Keelatud tsoon). Palksisaldusvaidlus viis tema vallandamiseni Fantasy Island ’ist aastal 1983. Ta tegi posthumse ilmumise 2015. aasta Heinekeni James Bondi reklaamis ning tema viimane telesaatamine oli The Ben Stiller Show ’s (Ben Stilleri saade) 1992. aasta sügisel. Hervé Villechaize suri enesele mõjunud surmaga 4. septembril 1993 Hollywoodis, Californias, 50-aastaselt; tema tuhad laiali puistati Point Fermin’is.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
36
Austria
27
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Bangladesh
1
Belgia
13
Bulgaaria
57
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Valgevene
2
Kanada
125
Kongo Demokraatlik Vabariik
3
Šveits
17
Elevandiluurannik
1
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Kuuba
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Ecuador
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Etioopia
1
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
365
Gruusia
1
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Horvaatia
2
Haiti
1
Ungari
7
Indoneesia
23
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
47
Iraak
3
Iraan
6
Island
4
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
37
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
3
Liibanon
5
Sri Lanka
1
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
4
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Singapur
3
Sloveenia
4
Slovakkia
2
El Salvador
1
Süüria
1
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
4
Usbekistan
1
Venezuela
5
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
3
Zimbabwe
1
