Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega E Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 25-36 / 79 koomikut
Emma Knyckare, koomik (Rootsi)
Kinnitatud Nõudmata
12. veebr 2027 Rootsi

Emma Knyckare

43K jälgijat

Emma Knyckare on rootsi koomik ja saatejuht, sündinud Emma Anderssonina 14. juulil 1987. Ta on pärit Rolfstorpi külast Hallandis, kuigi tema sünnikirik on Varbergi kogudus Hallandi maakonnas. Ta on endale nime teinud tuntuks rootsi komedias ja raadiosaadetes. Knyckare' hübriidkarjääris on mitmesuguseid rolle. Ta on juhtinud mitmeid raadiosaateid Sveriges Radiosse, sealhulgas Morgonpasset, Tankesmedjan ja Knyckare i P3, millest viimane alustas 4. jaanuaril 2014. Ta oli regulaarne kaasjuht 'Tankesmedjanis' kuni 2013. aasta lõpuni. Märkimisväärne on, et ta koos Sarah Dawn Fineri ja Kodjo Akoloriga kaasjuhtis Musikhjälpenit detsembris 2013, veetnud sündmuse jaoks nädala Göteborgis. Ta juhtis ka kolm suve järjest Morgonpasseti ja 2016. aastal Vardag i P3-d. Tema töö ulatub telesaadete külalisesinemisteni nagu Telefonpiraterna ja Extra! Extra!, ning ta esitab stand-up komediat klubides nagu Raw Comedy Club, Bajsnödigt ja Oslipat. Tema raadio- ja telekatöö peale on Knyckare tegelenud podcastega, osaledes alates algusest Åtties Mutant Ninja Komikeris! koos Johannes Finnlaugssoni, Nils Lindi ja Filip Anderssoniga ning alates 2020. aastast kaas-hostides Flashback forever’it Ina Lundströmiga. Ta kirjutab ka arvingsaid ETC Göteborgi jaoks. 2017. aastal korraldas ta naistele mõeldud "meestevaba" muusikapidustusi, mis hiljem said nimeks Statement Festival 2018. aastal. Pidustused said 2017. aastal eriauhinna Gaffaredaktionilt, kuid said ka kriitikat algse välistuspõhimõtte eest. 2023. aastal kuulutati teda ‘Årets hallänning’iks (Hallandi aasta inimeseks) ning ta juhtis suvel 2020 Sveriges Radio P1 sarja 'Byrådet' maapiirkondade kohta. Knyckare nime sai ta, kui ta ja tema tolleaegne poiss-sõber soovisid ühist perekonnanime.

Evelyn Mok, koomik (Rootsi)
Kinnitatud Nõudmata
Rootsi

Evelyn Mok

22.9K jälgijat

Evelyn Mok on rootsi-hiina stand-up koomik ja näitleja. Sündinud 29. novembril 1987 Mariestadis, Rootsis, kasvas ta üles Hammarkullenis, Göteborgis. Sündinud 莫悅玲 (Mok jyut ling) nimega, ta on segapärandusega; tema isa, Francis Mok, endine peakokk, kes läks pensionile Briti Hong Kongist, ja ema, kellel on hiina päritolu, veetis oma lapsepõlve Indias. Ta meenutab naljatades, et ta identifitseeris end indiaanlasena kuni kümneaastaseks saamiseni. Evelyn Moki komöödiakarjääri algas 2008. aastal Bungy Comedy võistlusel. Ta õppis Inglismaal Roehamptoni Ülikoolis Erasmus programmi kaudu. 2010. aastal osales ta Özz Nûjeni Standup Star treeningprogrammis ja juhtis SVT Humor kanalil oma humorisarja 'Evelyn's Videoblogg', pälvides selle aasta Rootsi Stand-upi galal 'Tändstickan' auhinna. Ta debüteeris Edinburghi Fringe Festivalil aastatel 2013–2018, esinedes algselt Big Value Showcase’is (2013) ja The Pleasance Comedy Reserve’is (2014). Tema esimene sooloetendus 'Hymen Manoeuvre' esilinastus seal 2017. aastal ning sai nelja-tähtjärgsed arvustused, võites The Indies Awards auhinna Parima Uusjõujaamana. Kriitikud on kirjeldanud tema komöödia stiili kui "tsensuurivaba", "vabanduseta" ja "üllatavalt värskendavat", segades isiklikke lugusid kultuuri- ja poliitiliste teemadega. Evelyn Mok on saavutanud tunnustust nii Rootsis kui ka rahvusvaheliselt. 2013. aastal jõudis ta Chortle Awards’i finaali, ning edenes ka Chortle Student Comedy Awards’i (2013) ja Leicester Square New Comedian Awards’i (2014) finaalvoorudesse. Comedy Central (Rootsi) on teinud tembist võrdlusi Amy Schumeriga. Ta on esinenud Briti telesaadetes nagu Mock the Week , Hypothetical , Heresy , Off Menu ja Sam Delaney's News Thing , ning Rootsi teleprogrammides nagu Telefonpiraterna , Hårdvinklat , Skitlycklig , Tror du jag ljuger? ja Släng dig i brunnen . Ta on ka näidelnud filmides nagu Spider-Man: Far From Home ja tal on 2025. aasta filmis The Dance Club kõrvalosa. Ta kaasjuhatas Rice to Meet You saadete podcast’it Nigel Ng-ga aprillist 2019 kuni oktoobrini 2021, ning pääses 2017. aastal BBC New Talent Hotlisti nimekirja. Praegu esineb ta koos komöödiakollektiiviga TIGHT. Tema naljandid ilmusid The Guardian’i Fringe’i Top Ten Jokes’is 2017. aastal.

Kinnitatud Nõudmata
Rootsi

Eddie Meduza

15.8K jälgijat

Errol Leonard Norstedt, tuntud kui Eddie Meduza, sündis 17. juunil 1948 Göteborgis Örgryte Assamblees ja suri 17. jaanuaril 2002 Nöbbeles Växjö lähistel. Ta oli rootsi helilooja, tekstikirjutaja, koomik, laulja ja multiinstrumentalist, kes muu hulgas mängis kitarri, elektribaasi, trumme, veojõumänge, suumänge, saksofoni, blokkflööti ja klaviatuure.

Enzo Jannacci (1935–2013), koomik (Itaalia)
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Enzo Jannacci

14.4K jälgijat

Vincenzo Jannacci, kes tegutses professionaalselt nime all Enzo Jannacci, oli itaalia meelelahutaja, kes töötas laulja-laulujakirjaniku, pianistina, näitleno ja koomikuna; ta sündis 3. juunil 1935 Milanos. Ta suri 29. märtsil 2013 Milanos. Tema isa, Giuseppe Jannacci, oli Itaalia õhuväe kindralmajor ja osales Teise maailmasõja ajal Itaalia vastupanu liikumises, taust, mis tõenäoliselt kujundas tema hilisemat kunstilist tajumust. Jannacci varajase hariduse hulka kuulus reaalkooli diplom 1954. aastal ja Giuseppe Verdi konservatooriumi auväärne lõpetamine Milanost, kus ta õppis harmooniat, kompositsiooni ja dirigeerimist. Jannacci karjäär algas 1956. aastal klaviatuurimängijana ansamblis 'Rocky Mountains,' millele järgnes klaviatuurimäng Rock Boys'is Adriano Celentano kõrval alates 1957. aastast. Ta oli koos Celentano, Luigi Tenco, Little Tony ja Giorgio Gaberiga itaalia rokandrolli pioneer. 1958. aastal asutas ta koos Giorgio Gaberiga muusikalise duu 'I due corsari.' Alates 1960. aastate algusest alustas Jannacci sooloartistina karjääri, andes välja tuntud lugusid nagu ‘L’ombrello di mio fratello’ ja ‘Il cane con i capelli.’ 1962. aastal toimus tema esimene lavailmus esitusega ‘Milanon Milanin.’ Suuremat kuulsust saavutas ta 1964. aastal projektiga ‘22 canzoni,’ kus ta tegi koostööd Dario Foga, ning lauluga ‘L'Armando.’ Aasta 1968 tähistas olulist saavutust looga ‘Vengo anch'io (no tu no).’ Ta astus ka ekraanile, mängides filmides nagu Monicelli *Mees ja naine* (1968) ja Ferreri *Publikum* (1969). Jannacci oli autoriks komöödiakomöödiale *Il poeta e il contadino* aastal 1973, pärast mida sellest sai teleseriaal. Ta tegi koostööd paljude isikute ja näitlejatega Itaalia muusika-, meelelahutus-, ajakirjandus-, tele- ja komöörimaailmas, sealhulgas Paolo Conte'i ja Cochi e Renato'ga. Mina salvestas kümme tema laulu oma 1977. aasta albumil *Mina quasi Jannacci*, isegi esinedes temaga duetis. Jannacci andis välja peaaegu kolmkümmend albumit, millest mõned on peetud olulisteks peatükkideks Itaalia lauljate ajaloos; eriti ‘Quelli che…’ sai Rolling Stone'i poolt 100 parima itaalia albumi nimekirjas 97. koha. Ta pälvis nelja Targhe ja ühe Tenco auhinna Club Tenco-lt. Jannacci abiellus Giuliana Paola Orefice'iga aastal 1967 ning neil sündis üks poeg, Paolo, aastal 1972.

Emmanuel Bilodeau, koomik (Kanada)
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Emmanuel Bilodeau

8 659 jälgijat

Emmanuel Bilodeau on Kanada näitleja, koomik ja humorist Quebec'ist. Sündinud 29. augustil 1964 aastal Hullis (praegu Gatineau), on ta ajakirjanik Maxence Bilodeau vend. Ta on praegu 58-aastane. Bilodeau karjäär algas umbes kümme aastat enne hiljutise artikli kirjutamist ja ta reisisib töö pärast. Bilodeau taust on mitmekülgne; ta omandas õigusteaduse kraadi Montreali Ülikoolist aastal 1988 ja sai Québeci advokatuurisse vastuvõetuks. Ta õppis ka École nationale de théâtres aastatel 1988–1992. Tema näitlejakirjelduses on rollid filmides nagu Soft Shell Man (2000), Taking Lives (2004) Angelina Jolie ja Ethan Hawkeyga ning The Revenant (2015) Leonardo DiCaprio kõrval. Ta mängis Hamletit Théâtre du Rideau Vert's aastal 1999 ja kehastas Cosmot TNM-is aastal 2005 ning Figarot TNM-is aastal 2009. Bilodeau võitis 2002. aastal Jutra auhinna parima naise kõrvalosa eest filmis Soft Shell Man ja Gémeaux auhinna parima peaosalise draamasarjas aastal 2007 René Lévesque'i rolli eest teleseriaalis René Lévesque . Ta kandideeris Jutra auhindadele aastal 2005, 2008 ja 2011. Bilodeaut on tuntud oma intelligentse huumori, suure tundlikkuse ja võimega luua mõtlikke ja ligipääsetavaid vestlusi. Ta on esitanud kaks üheinimese komöödiakavala: 'One Manu Show' (2014), mis sai positiivseid arvustusi, ja 'Manu Bilodeux dans le pétrin' (2021), mille ta toodab ise ringreisil elektriga sõitvas autoga. Ta juhtis Gala Juste Pour Rire’i aastal 2013 ning osales Juste pour rire festivalil aastail 2011–2015, sealhulgas esinedes festivalil 2011 ja 2012. Praegu ringreisib ta 'Dans le pétrin'iga, käsitledes selliseid teemasid nagu neljanda lapse sünd ja integreerides keskkonnaprobleeme oma etendusse. Hiljuti esines ta Quebeci linnas osa 'Les Boys’ist. Bilodeau on abielus näitlejanna Édith Cochrane’iga ning neil on kaks poega ja tütar; tal on ka tütar Philomène eelmisest abielust näitlejanna Monique Spazianiga. Philomène esineb koos isaga filmis Curling ja mängib teleseriaalides nagu Toute la vie . Nad teevad koostööd dokumentaalseriaali 'Suzanne' kallal, mis uurib põlvekondade vahelisi suhteid ja on saadaval ICI TOU.TV Extra’s märtsist. Bilodeau väldib poleemilisi teemasid ning tsensureerib oma materjali, et vältida solvamist.

Élise Larnicol, koomik (Prantsusmaa)
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Élise Larnicol

4 396 jälgijat

Élise Larnicol on prantsuse näitleja ja humorist, sündinud 11. aprillil 1968 Cenonis, Gironde'is. Ta alustas lavakunstikoolitust Toulouse'i Draamiallikooli konservatooriumis aastatel 1985–1988, millele järgnesid Cours Florent'is Pariisis õpingud kuni 1991. See periood oli kujundav, sest Cours Florent'is õppides kohtus ta tulevaste Les Robins des Bois' liikmetega. Larnicol on üks asutajaliikmetest komediatrios Les Robins des Bois, mis loodi aastal 1996. Algselt esinesid nad teatris ning debüteerisid etendusega "Robin des Bois d'à peu près Alexandre Dumas" Fontainebleau'i Théâtre des Sablonsis oktoobris 1996. Seejärel mängisid näitemängu üle 250 korra erinevates teatrites. Trupp sai avalikku tunnustust Marina Foïsi ja Jean-Paul Rouve'iga koos ning nende tööd tootis algselt Dominique Farrugia, esinedes saadetes nagu Comédie dans La Grosse Émission , Canal+ Nulle Part Ailleurs ja La Cape et l’Épée (2000–2001). Nende ühis tee lõppes aastal 2004 filmiga RRRrrrr!!! , prehistoriaalne komöödia, mille kaaskirjanikuks ja peaosas tegijaks oli ta, mängides pealiku abikaasa rolli. Les Robins des Bois lahkumise järel on Élise Larnicol jätkanud karjääri filmis ja televisioonis soolopäevana. Ta on esinenud endiste kolleegide filmides, sealhulgas Casablanca Driver (2004), Essaye-moi (2006) ja Les Ex (2017). Tema filmograafias on ka osatäitmised filmides 15 ans et demi (2008), Lolo (2015), Taxi 5 (2018) ja Sexygénaire . Ta režisseris lühifilmi Jalouse aastal 2006. Alates 2019. aastast on ta sarja Sam peaosas ja mängib Scènes de ménages 's proua Legaulti rolli, naabri, kes on tuntud müra kohta kaebamise poolest. Detsembris 2013. aastal oli ta Brüsselis toimuva 13. Vahemere Filminädalal president. Praegu on ta kavas esineda filmis Les Tuche 5 , mis linastub 5. veebruaril, ja on selle võtte ajal Jean-Paul Rouve'iga jälle kokku puutunud.

Enzo Salvi, koomik (Itaalia) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Enzo Salvi

3 030 jälgijat

Enzo Salvi on mitmekülgne ja särav itaalia näitleja, stsenaaristi ja koomik. Sündinud Vincenzo Salvina 16. augustil 1963. aastal Roomas, Itaalias, kasvas ta üles Ostia linnaosas. Tema vanemad on Antonio Salvi (Tony) ja Bruna Brunori. Ta lõpetas aiandusspetsialistina põllumajandusamaki ja töötas algselt kohaliku aedniku. Salvi alustas karjääri kabareeartistina ja meelelahutajana. Kolleegid julgustasid teda seda teed jätkama tema kiiresti reageeriva huumori tõttu. Ta debüteeris teatris 1990. aastal Plautuse *Miles gloriosus*’es. 1991. aastal asutas ta koos Mariano D’Angeloga komöödiaduu “MAMMAMIA CHE IMPRESSIONE”, mis on sellest saadik pidanud arvukalt väljamüüdud esitusi ja võitis 1993. aastal Comic Festival Nazionale’il kriitikute ja publiku auhinna. Ta on tuntud isiksusena hüüdnimega 'Er Cipolla' (Sibul), mis on inspireeritud narkomaanist, kellega ta kohtas oma tüdruku ootamise ajal. Ta on esitanud komöödiasid nagu *Balle di Natale*, *Fiumi di forfora* ja *A qualcuno piace Carlo*. Salvi filminädal algas aastal 1999 filmiga Vacanze di Natale 2000 , millele järgnesid osatäited filmides Body Guards (2000), Merry Christmas (2001), Natale sul Nilo (2002), Natale in India (2003), Le barzellette (2004) ja Il ritorno del Monnezza (2005). Ta mängis ka teleseriaalis Domani è un'altra truffa (2006) ning osales Notti sul ghiaccio (2006) saates. Salvi töö on hõlmanud koostööd Biagio Izzoga ja Massimo Boldiga ning ta on mänginud komöödiafilmides Carlo Vanzina lavastamisel. Ta esineb sageli üritustel ja koosolekutel ning teeb koostööd Christian De Sica ja Massimo Boldiga igal aastal jõulufilmides. Ta on Itaalias populaarne nii täiskasvanute kui ka laste hulgas. Ta jätkab aktiivset tegutsemist filmimaailmas ja teleindusringkonnas, mängides filmides Il diavolo è Dragan Cygan (2024) ja Alberto Sordi secret (2024).

Elf Lyons, koomik (Ühendkuningriik) – Füüsiline komöödia
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Elf Lyons

811 jälgijat

1991. aastal sündinud Elf Lyons on Briti koomik, kes töötab ka kirjanikuna ja näitlejana. Tema isa, Gerard Lyons, on majandusanalüütik, samas kui tema ema, Annette, on maalikunstnik. Bristol Ülikool andis Lyonsile BA Drama valdkonnas, samas kui Londoni Queen Mary Ülikool omistas MA Teatri ja Etenduse alal. Täiendades oma koolitust, õppis ta Prantsusmaal École Philippe Gaulier's, keskendudes klounid tehnikatele. Pea aastakümne pikkuse professionaalse töökogemuse järel sai Elf Lyons tunnustust laiaulatuslike oskuste poolest, sealhulgas klounid, stand-up, verbatim teater ja live art, lisaks koomikale ja bouffonile. Varases karjääris pälvis Elf Lyons tähelepanu, eriti lõpetades Funny Women auhindade teise kohaga 2013. aastal. Ta kaasasutas 'The Secret Comedians,' komöödiakollektiivi idas Londonis ja töötas regulaarselt pidajana Camden Comedy Clubis. Tema etendus 'Being Barbarella' võitis IdeasTap auhinna Vault Festivalil 2015. aastal ning esitati hiljem Adelaide Fringe Festivalil. Tunnustuseks oma oskustele arvas Vogue Lyonsi hulka viiest parimast noorest Briti naiskomikust. Tema looming puudutab sageli erinevaid teemasid; ta on kirjutanud väljaannetele nagu The Guardian ja The Scotsman, käsitledes selliseid teemasid nagu polüamor ja mängu olulisus. Ta peab oma etendusi kontseptsiaalseteks albumiteks ja tõmbub paralleele A24 filmidega. Kriitikud kiitsid sageli Lyonsi esitusi; eriti tema 2017. aasta etendus pealkirjaga 'Swan' sai Edinburghi Komöödiaauhindadel parima etenduse nominatsiooni. 2018. aasta etendust 'ChiffChaff' kiitis Bruce Dessau The Evening Standardis. 2024. aastal võitis '(ISH)' nii ISH Comedy Award’ kui ka Comedians’ Choice Award’ Edinburghi Fringe’il, samas kui 'Bird Trilogy' sai viie tärniga hinnangu ja oli väljamüüdud. Lyons võitis 2024. aastal Reykjavik Fringe’il ka parima etenduse auhinna, lisaks Adelaide Fringe Best Comedy & Pick of the Fringe’i auhindadele. Tema hiljutine etendus 'The Woman on the Edge,' mis esilinastus New Yorkis Soho Playhouse’s 24. septembrist kuni 12. novembrini, käsitleb tema kihluskatkestamist ja ühendab ooperit, stand-up komöödia ja hüppekaselliteatrit. Etendust on laialdaselt kiidetud ja sageli nimetatud Edinburghi Fringe’i parimaks läbi vaadatud etenduseks. Ta õpetab praegu vigureerimise ja bouffon tehnikatega töötubasid Upright Citizens Brigade Theatre’s. Lyonsi saavutuste hulka kuuluvad mitmed auhinnad, sealhulgas Spirit of the Fringe Award (2026), The Heart Award The Besties’ilt (2026), Comedian’s Comedian award (2026), Best International Act Uus-Meremaa Rahvusvahelisel Komöödiatifestival (2026) ja Sky Arts Award for Comedy (2025). Talle anti juulis 2026. aastal au kraadi kirjutamiselt Queen Mary ülikoolist Londonis. The Telegraphi 21. sajandi 50 Naljakamat Koomikut koostatud edetabelis 2023. aastal oli Lyons, kes näitab pühendumust oma kutsele.

El Gran Wyoming, koomik (Hispaania)
Kinnitatud Nõudmata
Hispaania

El Gran Wyoming

424 jälgijat

José Miguel Monzón Navarro, kes on tuntud professionaalselt nime all El Gran Wyoming või lihtsalt Wyoming, on hispaania koomik, muusik, kirjanik ja telesaatejuht. Sündinud Madridis 15. mail 1955, pärit apteekeride perekonnast, mille juured on Cuencas. Tema varajase eluga olid seotud OJE ja Opus Dei külastused. Ta õppis meditsiini, lõpetas ülikooli enne, kui loobus sellest meelelahutusele pühendumiseks; ta töötas lühikest aega arstina ajateenistust täites. Wyomingi mitmekülgne karjäär algas muusikaliste ettevõtmistega, mängides bändis Paracelso ja esinedes koomilis-muusikaliste show'dega pianist Ángel Muñoz Alonsoga Madridi Movida ajastu ajal. Wyomingi telekastseen hõlmab mitmeid saateid, sealhulgas Silencio se juega (1984), La noche se mueve (1992-1993) ja El peor programa de la semana (1993). Viimane pandi pooleli Quim Monzó intervjuu eel, kuna tekkisid murekohad potentsiaalselt solvavate naljade pärast. Ta juhtis ka hispaaniaversiooni Caiga quien caiga (1996-2003) koos Juanjo de la Iglesia ja Javier Martíniga, saade, mis võitis umbes kolmkümmend auhinda, sealhulgas Ondase ja TP de Oro. Wyomingi kirjutajakool on mitmeid raamatuid, alustades Un vago, dos vagos, tres vagos (1990) -st, millele järgnes Te quiero personalmente (1993), Las aventuras del mapache (1997) – lasteraamat – ja Janos, el niño que soñaba despierto (2000). Ta asutas 1999. aastal koos teiste meelelahutajate plaadifirma 18 Chulos. Alates 2006. aastast on Wyomingilt Wyomingis näidatud El Intermidio La Sextal kanalil. Saade on seisnud õiguslike väljakutsete ees; aastal 2016 määrati sellele maksma 35 380 eurot hüvitist naise alasti pildi kuvamise eest tema nõusolekuta. Ta kirjutas ka veergülikat nimega Asuntos & Cuestiones ajalehele Público. Wyomingi raamatud No estamos locos (2013) ja No estamos solos (2014) said olulise edu, millest esimene müüs üle 100 000 eksemplari enam kui kaheksas väljaandes. Ta aitas kaasa dokumentaalfilmile Hay motivo (2004). Wyomingi koomikukangelaste hulka kuulub inglise koomik Benny Hill, mille suhtes oli tal ühtne arusaam Santiago Segura ja Álex de la Iglesia'ga. Graafilise romaanina ilmus El Gran Wyoming. Mil palos y ninguno al agua aastal 2024.

Earl Okin, koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

Earl Okin

Earl Okin, kes sündis 31. jaanuaril 1947 Carshaltonis, Surrey's, on inglise laulja-lauluiselija, muusik ja koomik. Tema pere kolis 1952. aastal Notting Hilli, ja hiljem käis ta Solomon Woolfsoni juudi algkoolis. Ta õppis Canterbury Kent'i Ülikoolis filosoofiat, lõpetades 1968. aastal. Okini varajane karjäär hõlmas singli salvestamist Abbey Roadil 1967. aastal ja esinemist 1970ndatel tuntud artistide, nagu Ralph McTell, Fairport Convention, Jean-Luc Ponty ja Van Morrison, soojenduskontserdil. Sel perioodil tegi ta ülemineku rahvaklubidest koomikuklubidesse. Samuti hakkas ta 1970ndatel esinema džässifestivalidel. Okin’i komöödia on peamiselt muusikalise stiili oma, mis on mõjutatud Tom Lehrerist, ja ta ei ole kunagi esinenud stand-up'iga. Tema etenduses populaarseks on saanud laulud 'Mango', 'Bessie' ja 'My Room'. Laiem tunnustus tuli aastal 1981 pärast esinemist Parkinsonis ning The Comic Stripis, kus ta alustas koos selliste inimeste kõrval nagu Rik Mayall, French & Saunders ja Nigel Planer. Aastatel 1983–2000 juhtis ta üle 500 etendust Edinburghi festivali äärealal, sageli pealkirjadega selliste nagu Nothing To Do With Sex Whatsoever . Tema tööd on kiitnud komikud nagu Billy Connolly, Sacha Baron Cohen, Eddie Izzard, Emo Philips ja Rick Overton. Kogu oma karjääri jooksul on Earl Okin esinenud mitmesugustes kohtades, sealhulgas Birdlandis, The Apollos, Ronnie Scott's Jazz Clubis, Royal Albert Hallis, Royal Festival Hallis, The Palladiumis ja Wembley Arenal. Tal on välja antud mitmeid albumeid, nagu 'Bossa Britanica' (1999) ja 'Songs From A Garden Shed' (2006), ning tema laule on esitanud sellised artistid nagu Cilla Black, Georgie Fame ja Helen Shapiro. Ta on laialt maailmas kontserte andnud, esinedes paikades nagu Brasiilia ja osaledes festivalidel nagu Juste Pour Rire (Montréal), Adelaide Fringe (Austraalia) ja Humorologie (Belgia). 2017. aastal ilmus biograafiline dokumentaalfilm Kes on Earl Okin? , mis võitis hiljem auhinna filmifestivalil Brooklynis. Praegu esineb ta regulaarselt Londoni 606 Jazz Clubis ja jätkab uue materjali arendamist, sealhulgas muusikalit 'A Harlem Story,' mille ettekande proov oli Jermyn St. Theatre'is 2016. aastal, ning uut sümfooniat.

E. J. Lonnen (1860–1901), koomik (Ühendkuningriik)
Kinnitatud Nõudmata
Ühendkuningriik

E. J. Lonnen

Edwin Jesse Lonnen, sageli tuntud kui E. J., keda kutsuti tihti 'Teddy'ks, sündis 1860. aastal Kingston upon Hulls, Yorkshire'is. Ta oli mitmekülgne meelelahutaja, kes töötas inglise näitlejana, koomikuna ja lauljana. Pärineda teatrikindlast perekonnast, Edwini isa, William Rooles Lonnen, juhtis esitusi lavanime Champion all, ning tema vend, Victor, juhatas orkestreid professionaalselt Victor Championina. Edwini näitlejakarjääri algus oli lapsena pantomimides ja muudes teatrisaadetes Briti provintsides, ja ta esines sageli oma isa lavastustel. Ta debüteeris Londonis 1885. aastal Tancredi rollis Falkas, mis tähistas olulist sammud tema karjääris. Lonnen kinnistas endale Londoni muusikaliteatrite olulise tegelasena, esinedes sageli Gaiety teatris. Aastatel 1887–1891 osales ta paljudes Gaiety burleskidžades ja oli naljakas. Ajavahemikus 1892–1893 viis Edwinile teatrilised tööd ülemeremaale; ta turnee Austraalias Londoni Gaiety Burlesque Companyga, esinedes Melbournes ja Sydneys. Kogu karjääri jooksul mängis Lonnen silmapaistvates lavastustes, sealhulgas (1893), (1895) ja (1900). Ta saavutas ka populaarsust lauldes 'Killaloe' etenduses aastal 1887, mida peeti üheks tema tuntuma lauluks. Ta abiellus Emily Inmaniga ja neil sündis tütar Jessie Lonnen, kes samuti jätkas näitlejakarjääri. Kahjuks hukkus tema poeg Edwin John Leslie Lonnen 1916. aastal I maailmasõja ajal lahingus. E. J. Lonnen suri 31. oktoobril 1901. aastal 41-aastaselt tuberkuloosi tõttu.