Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Komöödiaetendused Enim jälgitud Lisa koomik

Kõik A B C D E F G H I J K L M N O P Q R S T U V W X Y Z

Tulevased etendused Kinnitatud Enda nimele võetud profiilid

Algab tähega C Kinnitatud Tühjenda kõik

Kuvatakse 13-24 / 127 koomikut

Christopher Titus, koomik (Ameerika Ühendriigid)

Kinnitatud Nõudmata

22. nov 2026 Ameerika Ühendriigid

Christopher Titus

825K jälgijat

Christopher Titus on Ameerika koomik, podcaster ja näitleja, kes sündis 1. oktoobril 1964 Castro Valleys, Californias. Tema lapsepõlve varajased aastad olid märgistatud oluliste pere muutustega; tema vanemad lahutasid, kui ta oli noor, millega seoses veetis ta lapsepõlve elades nii emaga, isaga, vanaisaga kui ka teiste sugulaste juures. Ema enesevalmistatud surm aastal 1994 mõjutas teda sügavalt ning see kogemus koos teiste pereprobleemidega moodustab keskse teema paljus tema koomilises töös. Ta abiellus Erin Cardeniga aastal 1991 ja neil oli kaks last enne nende lahutust aastal 2006; ka järgnev hoiuvaidlus peegeldub tema materjalis. Titus’i koomikatalent ja karisma on kriitikute poolt sageli märgitud. Titus karjäär algas jutustajakoomikuna, sageli ammutades materjali oma ebaharilike perekogemustest. Laialdasema tunnustuse saavutas ta, lootes ja mängides peaosas sitcomis *Titus* FOXis aastatel 2000–2002. Tema esimene erinäitus *Norman Rockwell is Bleeding* esitati Montreali Just for Laughs festivalil aastal 2000 ja filmiti hiljem Comedy Centrali jaoks aastal 2004. Järgnenud erinäitused, sealhulgas *The Fifth Annual End of the World Tour* (2007), *Love is Evol* (2008/2009), *Neverlution* (2011) ja *Voice in My Head* (2013), käsitlevad mitmesuguseid teemasid alates laste kasvatamisest 11. septembri järel ja isa surmani kuni abielulahutust, kohtinguid, poliitikat ning isiklike ebaõnnestumiste ja edumaade. *Voice in My Head* erinäitus sisaldab isegi anekdooti varasest tööst Darth Vaderi jäljendajana. Praegu jätkab Christopher Titus esinemist ja publikuga suhtlemist stand-up'i erietenduste ja podcast'i kaudu. Ta juhib koos oma abikaasa Bombshell Rae’ga alates 2011. aastast *Christopher Titus Podcast*’it. Tema hilisemad erietendused on *Angry Pursuit of Happiness* (2014), *Born With a Defect* (2016), *Amerigeddon* (2018) ja *Zero Side Effects* (2023). *Carrying Monsters*, mis ilmus 2024. aastal, on tema kümnes 90-minutiline erietendus, kus on 15 helilugu ja ringreis kestab kuni novembrini 2025; see sisaldab lugusid lapsepõlvest, nagu näiteks nelja-aastaselt emaga baarides ringi olemine ja Detroitist röövimist meenutav sündmus. Kriitikud kirjelduvad Titus’t pidevalt kui ühte parimaid jutustajaid komedias, kiites tema tagasihoidlikku enesekindlust keeruliste teemade käsitlemisel ning võimet olla nii lõbus kui ka kohutav. Ta hoiab Instagrami kontot ja saadab fännidele e-posti uudiskirja, kus teavitab ringreiside, erietenduste ja kaupade kohta.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Clara Henry

769K jälgijat

Kirjanikuna, koomikuna, telesaatejuhtijana, blogijana ja rootsi näitrijana töötab Clara Henry praegu aastal 2023. Sündinud 9. aprillil 1994 Partilles, Göteborgis ja Bohusi maakonnas, kasvas ta üles Gökskullas, Landvetteri lähedal. Tema pere taustaks on inglise isa, Graham, kes sündis Wycombes ääres iiri vanematele, ja rootsi ema, Petra. Kimberly ja Christoffer on Clara Henry nooremad õed-vennad. Noorest peast on Clara Henry aktiivne veebis, alustades blogipäevikut pidamist kaksteisena platvormidel nagu Veckorevyn ja Devote, hiljem üle minnes Nöjesguidenile aastast 2015. Clara Henry karjäär algas blogimisega ja laienes erinevatesse meediakanalitesse. Alates 2011. aastast hakkas Clara Henry postitama YouTube'is videoid, mis tõi kaasa suure populaarsuse; 2020. aasta mais oli tema kanalil ligikaudu 395 000 tellijat ja praegu on seal umbes 372 000. Ta töötas Göteborgs-Posteni noortereportersina ning käis Ingrid Segerstedt keskkoolis, mille lõpetas 2013. aastal žurnalistikule orienteeritud õppekäiguga. Tema varasemates töödes oli Kanal 5 saatesaate juhendamine 2013. aastal ja ‘Häng med Clara Henry’ kevadetel 2014. aastal. Ta sai tunnustust oma YouTube'i sisuga, võites Veckorevyn Blog Awards 2013 auhinda ‘Aasta vlogija’. Samal aastal osales ta ka SVT komöödisaates Valfeber ning juhtis Melodifestivaleni eel- ja järelsaateid. Clara Henry looming teostab laias vormide valikus, mis tõestab tema mitmekülgsust. Ta juhtis 2015. aastal Sveriges Radio programmi ‘Sommar i P1’ ja hiljem samal aastal koos Linnea Henrikssoniga ‘Hallå i P3’. Clara Henry 2015. aastal ilmunud raamat ‘Ja jag har mens, hurså?’ (Mul on menstruatsioon, ja siis?) käsitleb menstruatsiooni ja on kohandatud mitmesse keeltesse. Raamatu avaldamisega alustas ta loengutuuriga pealkirjaga ‘YouTube på blodigt allvar’ (YouTube surmriskil). 2017. aastal koos David Lindgreni ja Hasse Anderssoniga Melodifestivaleni kaasjuhtimist ning asutas 2018. aasta mais koos Gustaf Jernbergiga podcasti 'Konsten att vara' (Olla kunsti). Clara Henry juhib praegu SVT teleprogrammi 'Vem kan vad’; aastal 2018 avaldas ta oma teise teose ‘Mot framtiden: En simpel guide till att krossa patriarkatet’ (Tulevikku: lihtne juhend patriarhia purustamiseks). Samuti mängis ta 2018. aastal SVT sarjas 'Sjukt oklar' ja osales ‘Bäst i test’ saadetes, võites 2019. aastal kolmanda hooaja.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Charo

733K jälgijat

María Rosario Pilar Martínez Molina Baeza, kes on tuntud professionaalselt Charo nime all, on Hispaanias sündinud meelelahutaja. Sündinud Murcias, Hispaanias, väidab ta, et sündis 15. jaanuaril 1951, kuigi ametlikud andmed näitavad sünnipäevaks 13. märtsi 1941. Tema vanemad olid Luis Martinez Oliva ja Carmen Molina Baeza. Charo on tunnustatud näitlejana, lauljana, koomikuna ja flamenco kitarristina, demonstreerides mitmekülgsust erinevates kunstivaldkondades. Ta hakkas klassikalist kitarri mängima üheksa-aastaselt Andrés Segovia juhendamisel ning õppis Murcias flamenco ja klassikalist kitarri. 1960ndatel sai Charo'st rahvusvaheliselt tuntuks Ameerika televisioonis esinemiste kaudu, millele olulist mõju avaldas abiellumine Xavier Cugatiga aastal 1966. Cugat "avastas" ta aastal 1964 telesaate filmimise ajal ning nad abiellusid 7. augustil 1966, saades esimeseks paariks, kes abiellusid Caesars Palace'is Las Vegases. Ta on tuntud oma energiliste esinemiste ja loosungiga "cuchi-cuchi". Charo andis välja disco-salvestisi Salsoul Recordsi jaoks 1970ndatel, sealhulgas album Dance a Little Bit Closer (1977) ning teisi albumeid nagu Cuchi, cuchi (1977) ja Olé, olé (1978). Ta astus üles ka filmides nagu Tiger by the tail (1968) ja Aeropuerto 80 (1979). Charo karjäär jätkus esinemistega saates The Hollywood Squares aastatel 1982–1988 ning rolliga saates Chico and The Man Freddie Prinze surma järel. Lisaks osales Charo kolmandas hooajas saates The Surreal Life ja tal oli lühike roll saates Simpsonid, kus ta esitas laulu „My name is Charo, I shake my Maracas”. Tema flamenco album "Guitar Passion" (1994) pälvis 1995. aastal Billboard International Latin Music Conference'il auhinna aasta naispopalbumi eest. Ta sai USA kodanikuks 1977. aastal ja abiellus hiljem 1978. aastal Kjell Rasteniga, neil sündis poeg Shel Rasten, kes on trummar bändis Treazen. Charo on elanud Hawaiil, esinedes regulaarselt Outrigger Hotelis ja juhtides restorani Kauai saarel. Teda peetakse sotsiaalmeedia ikooniks, kellel on Instagrami konto, kus ta postitab uudiseid tulevate etenduste, toitumisnõuannete ja treeningute kohta; 2023. aastal ilmus vinüülplaat "Dance a Little Bit Closer", millele kuulub ka allkirjastatud koopiad igale ostjale.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Saksamaa

Cossu

674K jälgijat

Lukas Nils Staier, kes on tuntud professionaalselt nimega Cossu, on saksa meelelahutaja. Sündinud 2. juunil 1989 Zell am Harmersbachis, veetis ta lapsepõlve Haslach im Kinzigtalis (Baden). Tema ema on sakslanna, samas tema isa, keda ta kunagi ei kohtanud, on Kongost pärit. Cossu tunneb end kuuluvaks Musta Metsa dialektile ja kasutab seda ulatuslikult oma töös, omades sellega seotud kuulumistundest kinnistumist. Cossu kunstnikuteekäik algas 13-aastaselt, kui ta salvestas hip-hop laulu. Cossu alustas algselt karjääri rapperina nimega Cossu, andes välja laule nagu 'Schwarzwaldvibe,' 'Magnet' ja 'Ich bin George Floyd.' Viimane puudutas kriitiliselt rassismi, kajastades kogemusi lapsepõlvest, kus ta sai jalgpalliväljal rassistlikke väävitusi ja 13-aastaselt purustati lõuajalg neo-natsioonalsosialismi pooleldi poolt. Ta õppis Heidelbergi Ülikoolis õpetajaks sporditeadust, saksa keelt ja geograafiat, omandades kraadi. Seejärel töötas ta mitmeid aastaid Stuttgardis algkooli õpetajana ja kasvatajana, jätkates õpetamist ka meedia tähelepanu pälvinuna, nüüd tööledes vaid ühe päeva nädalas. Ta saavutas suure populaarsuse TikTokis ja Instagramis lühikeste komöödiaklipi vahendusel, eriti 'Saksas me ei ütle' formaadis. Koomik ja sisuloojana on Cossu laienendanud oma ulatust sotsiaalmeediast kaugemale. Tema looming puudutab teemasid nagu päritolu, klišeed, kodumaa, rassismi ja integratsiooni. Ta loob viiralses paroodiaid Saksa omapärasuste ja dialektide kohta, kasutades lavashowdes erinevaid Saksa dialekte, nagu schwäbist, saksi ja berliini dialekti, ning kombineerib komediat, muusikat ja keelt. (2022–2024), ning SAT.1 Comedy Märchenstunde’i (2021), ja on esinenud saadetes Darf er das? ja Verstehen Sie Spaß?. 2024. aastal avaldas ta raamatu 'Me oleme sakslased', mis sai Spiegeli bestselleriks, ja käivitas selle pealkirja põhjal soolo stand-up programmi. Cossu elab praegu Freiburgis, naasnud Badenisse 2024. aasta lõpus, ja on SC Freiburgi jalgpalliklubi fänn. Ta peetakse üheks Saksamaa nõutavamaks sisuloojaks.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Chicandier

658K jälgijat

Laurent Regairaz, hüüdnimega Chicandier või Jason Chicandier, on prantsuse humorist, produtsent ja näitleja. Sündinud 9. septembril 1978 Bronis (Rhône), peab Saint-Étiennet oma kodulinnaks, kuna tema perekond kolis sinna vaid kuus päeva pärast tema sündi ja ta elas seal kuni 2014. Aasta alguses tegi ta veebi sketše, mis sisaldasid otsekohest vestlust, sotsiaalseid rituaale ja ülistatud eneseesitlust. Chicandieri professionaalne karjäär algas 2000ndate keskel. Pärast notari diplomini lõpetamist aastal 2006 töötas Regairaz mõnda aega äriõiguse juristina. Novembrikuus 2018 said ta peasekretäri töölt tagandatud video "Banker *****" avaldamise järel. See sündmus osutus pöördeliseks, viies detsembris 2018 ilmuva 'Friday Blue Metal' avaldamiseni, mis kogus miljoneid vaatamisi ja kinnistas pseudonüümi Chicandier kasutuselevõttu. "On est métal !" sai üheks tema tuntuks loosungiks. Chicandieri komöödiastiili iseloomustab vokalne jõud, füüsiline liikumine ja teravalt määratletud tegelased, sageli kombineerides nautimist (üllust), eneseirooniat ja mängulisust. Ta on esinenud etendustega nagu 'Bons vivants' Le Grand Point-Virgule'is alates märtsist 2019 ja 'Un jour sans faim', mis debüteeris Comédie de Paris's jaanuaris 2020 kaasautoriga Mathias Cannariato (Mathou Cann). Ta on kaasa teinud üheksas filmis, sealhulgas Music Hole'is (2022), kus mängis Camaroni, ja Astérix et Obélix : L'Empire du Milieu's (2023) Ordralfabetixi rolli. Ta jätkab sisu loomist, sealhulgas kulinaarse veebisarja nimega L'Addiction s'il vous plaît ?! , ning töötab praegu raamatu kallal pealkirjaga Accro , mis peaks ilmuma 2026. aastal, samuti planeerib dokumentaalsarja nimega Le Banquet prantsuse gastronoomia kohta. Tema YouTube'i kanalil on aprilli 2026. aasta seisuga kogunenud 185 000 tellijat.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Carlo Amleto

600K jälgijat

Tema teine nimi annab au tema vanaisale, kes oli kirglik Shakespeare'i teatrikunstis. Ta kasvas Caltanissettas ja lõpetas Liceo classico Ruggero Settimo gümnaasiumi. Noorest peast spetsialiseerus ta jazzpianistina ja heliloojana, õppides piano jazzi. Ta jätkas hiljem näitlejakoolitust, õppides Euroopa Liidu Teatri- ja Kinokoolis Cinecittàs Roomas ning Milano Paolo Grassi Rahvateatri Koolis. Amleto’s komöödiaseeria ühendab muusikat, teatrit ja huumorit, sageli kaasates oma muusikalise tausta elemente. Ta asutas koos akadeemia kaasõpilastega komöödikollektiivi Contenuti Zero ning on juba aastaid arendanud mitmesugust saadet nimega ‘Contenuti Zero’. Tema karjäär sai tõuke 2022. aastal esinemistega Zeligis, kus ta esitas TGzero, mis sai viiralsündmuseks miljonite vaatajatega. Ta osales ka Rai 2 saates Bar Stella, nii Contenuti Zeroga kui ka soolopäeval TGzeroga. #DottorAmleto projekt, mis kasutab muusikat patsientide "ravimiseks", on pälvinud tunnustust sellistelt artistidelt nagu Negramaro ja Brunori Sas. Alates 2022. aastast on Carlo Amleto saavutanud riikliku tunnustuse esinemiste kaudu Rai 2 ja GialappaShow's. Ta andis välja singli "Con senza picanto" märtsis 2023, millele järgnes debüütalbum "Facciamo che io ero" mais 2023. Tema esimene teatrisaade "Scherzo N°1, Opera Prima" esilinastus 2024. aastal ja müüs üle 30 kuupäeva, ühendades komöödiat ja muusikat sketšide ja lauludega albumilt. Ta on esinenud telesaadetes, sealhulgas "Splendida Cornice", "Che tempo che fa", "LOL Talent", "Comedy Match" ja "Stasera tutto è possibile". Ta andis välja raamatu pealkirjaga 'Armastusluuletuste Raamat' 28. jaanuaril 2025, mille kirjastas De Agostini, ja esitleb seda Napolis 29. jaanuaril 2025. Praegu osaleb ta raadioprogrammis "Radio 2 Social Club" ja juhib iganädalist saadet nimega "Il gelo è sempre più blu". Ta saavutas kuuendas hooajal "LOL - Chi ride è fuori" aprillis 2026 teise koha ja mängib filmis "Un tranquillo funerale di famiglia" (2026).

Vaata profiili

Carl Barron, koomik (Austraalia) – Vaatluskomöödia

Kinnitatud Nõudmata

17. nov 2026 Austraalia

Carl Barron

576K jälgijat

Ta veetis lapsepõlve Longreach'is, Kesk-Queenslandis, ja hiljem kolis kuldsetele rannikule, kus töötas katusekividega tegeva töömehena, enne siirdumist Sydneysse. Enne edu saavutamist komöödias oli tal erinevaid töid, sealhulgas rasvakuuri tühjendaja, kogemus, mis tõi talle tiitli 'Aasta Pumper' aastal 1993. Tema komöödiapõhiõpe algas improviseeritud esinemistega Harold Park Hotelis, mis tähistas tema professionaalse karjääri algust. Samuti sai ta aastal 1993 auhindu 'Parima Noore Talendi' kategoorias, koos aasta koomiku tiitliga. Carl Barroni komöödiastiil on juurdunud vaatluslikus huumoris, tõmmates naeru igapäevastest olukordadest ja tuttavatest kogemustest. Ta debüteeris teles Aprilis 17, 1997, külalisena NRL Footy Show's. Seejärel on ta saanud sagedaseks külaliseks Austraalia teleprogrammides, nagu Good News Week, Out of the Question, Thank God You're Here ja Rove. Publik eelistab jätkuvalt Carl Barroni elavaid esitusi, mis sageli müüvad läbi Melbourne Rahvusvahelise Komöödi Festivali ajal. Ta turneeb laialt, esinedes otse-eelastega kogu Austraalias ja rahvusvaheliselt, sealhulgas paikades nagu New York, Los Angeles, London, Lõuna-Aafrika, Auckland, Iirimaa, Singapur, Norra, Taani, Rootsi ja Edinburgh. Ta on kaasa teinud üle 50 tele reklaamis. Barroni töö on saavutanud märkimisväärset ärielu. 'Carl Barron LIVE!', DVD, mis ilmus ilma kindla kuupäevata, on saavutanud neljakordse platina sertifikaadi ja jääb parimaks müügiks käiva Austraalia komöödi DVD-na; seda tunnustatakse ka kõigi aegade enim müüdava Austraalia stand-up komöödia DVD-na. DVD 'Whatever Comes Next,' mis ilmus DVD-na, jõudis edetabeli tippu rohkem kui 12 kuuks ja võitis N.Z. Komöödiapidustuste parima rahvusvahelise saate auhinna. See sai ka ARIA auhinna nominatsiooni. Kokku on ta andnud välja viis DVD-d: Carl Barron LIVE!, Carl Barron: Whatever Comes Next, Carl Barron: Walking Down The Street, Carl Barron: A One Ended Stick ja Carl Barron: Drinking With A Fork. Karboksikogumik 'All The Stuff I've Done So Far,' ilmus novembris 2010 ja sisaldas kolme esimese DVD-d koos dokumentaalfilmiga ja väljalõigete komplektiga. 2015. aastal kaastöötas ta ning mängis filmis Manny Lewis, kehastades pealkirja kandvat tegelaskujutist, mis põhines endal. Carl Barronit peetakse praegu Austraalia juhtivaks live stand-up koomikuks ja viis tema DVD-d kuuluvad Austraalia kümne parima müügi hulka.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Carolina Iglesias

571K jälgijat

Percebes y Grelos, Carolina Iglesias Mosquera professionaalne nimi, on hispaania koomik, stsenaarist ja YouTube'i sisuloja. Sündinud Oleiroses, alustas ta karjääri noorelt, saades 18-aastaselt 2012. aastal Paramount Comedy saate 'Open Mike' noorima koomikuna, kes salvestas monoloogi. Selle esmase komöödiasse sisenemise järel kolis ta Madridi, et edendada stand-up'i ja õppida hispaania keelt ja kirjandust Madridi Complutense Ülikoolis (UCM). Ta õppis stsenaariokirjutamist 2015–2016 aastal erinevates instituutides, sealhulgas Escuela de Cine y Televisión Septima Ars, Escuela Superior de Comedia (EOC), Jamming teatrifestival ja Factoría del Guion. Iglesiase looming on hõlmanud erinevaid meediakanaleid. Aastatel 2017–2018 kaas-juhtis ta raadiojaamas Los 40 'Yu: No te pierdas nada' saadetes. Tema koostööprojektide hulka kuuluvad esinemised programmides nagu 'Zapeando', 'Lo siguiente', 'Operación Triunfo', 'Hora Youtuber' ja 'Youtubers Live'. 2019. aastal esines ta Esty Quesada kõrval teatrisaates 'Que vuelva Fotolog' Palacio de la Prensa's ning juhatas XVII Mestre Mateo auhindade gala Camila Bossaga, David Amoriga, Xúlio Abonjoga ja Fernando Epeldega. Samuti käivitas ta septembris 2019 Mahou toetuse all YouTube’i sarja #UnaCañaCon ja avaldas 2014. aastal kogumikus Vloggers Now! 3 novelli “Amor de mierda”. Alates 2020. aasta maist on Victoria Martín ja Iglesias ühiselt juhtinud saadetes "Estirando el chicle", mis on tõusnud Hispaania juhtivateks iseseisvateks podcastideks ning sai 2021. aastal Ondas auhinna. Nad ja Victoria Martín lõid ning mängisid 2020. aastal veebisarjas "Válidas". Alates 2021. aastast on Henar Álvarez ja Iglesias koostööd teinud komöödia-segmenti "Tarde lo que tarde" jaoks, mida edastatakse Radio Nacional de Españas. 2018. aastal avaldas ta raamatu *El amor, qué movida*. Ta sai 2021. aastal Marcela ja Elisa auhinna oma töös LGTBI+ õiguste toetamise eest, saades selle noorima laureaadina; see tunnustus järgnes 2022. aasta skandaalile "Estirando el chicle" külalisega. Tema teiste filmikreditide hulka kuulub lühifilmi *Sólo pienso en ti* režissöörimine ja stsenaariumi kirjutamine, mis oli Notodofilmfestis oma kategoorias kõige vaadatum, ning roll Jorge López Ania filmis *Prólogo a una primera cita*.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Camille Lellouche

496K jälgijat

Camille Lellouche on prantsuse näitleja, koomik ja laulja. Sündinud Pariisis 10. juunil 1986, kasvas ta üles Vitry-sur-Seine'is, Pariisi eeslinnas. Tema pere on juudi päritolu ning isa vanaisa oli deporteeritav ja raamatu 'Vabaduse valged pojengid' autor. Noorest peast ilmnesid tema kunstilised kalduvused; ta alustas klaasiharputunde nelja-aastaselt ja mängis hiljem vioolat. Kümneaastaselt avaldas ta soovi saada lauljaks. See varane huvi muusika vastu aitas hiljem kaasa tema mitmekülgsele karjäärile. Lellouche alustas näitlenõmme õpinguid 2000. aastal, õppides Acting Internationalis. Rollidele kuulamisel töötas ta kümme aastat restoranis. Tema järjekindlus tasus end ära 2012. aastal, kui režissöör Rebecca Zlotowski avastas ta restoranijuhi tööl olles ja pakkus talle rolli filmis *Grand Central*. Film esilinastus Cannes'i filmifestivalil 2013. aastal. Seejärel saavutas ta avaliku tunnustuse YouTube'i naljakate ja muusikavideote kaudu, alates 2014. aastast, ning osalemise kaudu neljandas hooajal *The Voice’is* (2015), kus jõudis veerandfinaali. See viis ringreisi *The Voice’i* Zenith Touriga 2015. aastal. Lellouche'i komöödiakarjäär laienes YouTube'i ja televisiooni pealt. Ta tegi lühikese kaamerakülalise visiidi Touche pas à mon poste! saates 2016. aastal, kuid lahkus kohe pärast seda. Samal aastal lõi ta ja esitas üheinimese etenduse nimega Camille en vrai , kus käsitleti üksinduse teemasid. Ta on esinenud ka sellistes kohtades nagu Casino de Paris Virginie Hocqi avakohana ning Théâtre de la Gaîté-Montparnasse'is 2017. aastal. Tema filmide seas on Planetarium (2016) ja Le Prix du succès (2017). 2020. aastal andis ta koos Grand Corps Maladega laulu “Mais je t'aime” välja, mis jõudis Prantsusmaal üheksandale kohale ja tõi talle 2021. aastal Victoire de la musique auhinna. Ta on andnud välja ka teisi laule, sealhulgas "Je remercie mon ex" ja "N'insiste pas". Alates 2017. aastast ilmus ta Quotidien saates humoristlikus lõigus nimega 'Face Cam'. 2021. aastal jagas ta intervjuus kogemusi koduvägiga. Ta teatas rasedusest mais 2022 ja sünnitas oktoobris 2022 tütre nimega Alma.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Itaalia

Corrado Guzzanti

452K jälgijat

Corrado Guzzanti sündis Roomas 17. mail 1965. Ta on itaalia näitleja, režissöör, stsenaaristi, koomik ja imitatsioonikunstnik, keda tunnustatakse kaasaegse itaalia komöödia ühe juhihuviohuna. Paolo Guzzanti sugupuus on esindatud pühendumus avalikule teenistusele, mida näitab tema isa, Paolo Guzzanti, kes töötab nii ajakirjanikuna kui ka poliitikuna; ta on ka endise tervishoiuministri Elio Guzzanti lapselaps ja seismoloog Corrado Luigi Guzzantiiga suurelaps. Ta käis Rooma XXXI Teadusgümnaasiumis 'Nomentano', kuid ei lõpetanud õpinguid, õppides filosoofiat Rooma Ülikoolis 'La Sapienza', kus ta sooritas üheteistkümne eksami. Guzzanti alustas karjääri 1987. aastal kirjutades õele Sabinale näidendit ‘Il tempo restringe’ ja jätkas 1988. aastal telesaadete jaoks kirjutamist. Aastatel 1989–1991 tegi koostööd Antonio Ricciga Mediasetis ja mängis Serena Dandini satiirilises teatrikompaniis. Ta osales telesaate Avanzi loomisel aastatel 1991–1993, saavutas kuulsuse 1992. aastal koomikuna Rokko Smithersoni kujutajana. Tema komöödia on mõjutatud Monty Pythonist, Saturday Night Livest, itaalia commedia all'italiana’st, Raimondo Vianellost, Carlo Verdonest, La Smorfia’st ja Renzo Arborest. Samuti kirjutas ja avaldas ta 1992. aastal ‘Il libro de Kipli’, kogudes Avanzi ’st tarkust. Sel perioodil ilmus ta Speaker Dee Mò laulus ‘Questione di stile’ ja tegi 1992. aastal filmidebüüdi Stefanoga Masciarelliga filmis 'Prima le donne'. Guzzanti on tuntud itaalia isikuste, nagu poliitikute, ajakirjanike ja kuulsuste imiteerimise poolest, nende seas Vittorio Sgarbi, Gianni Minoli ja Gianfranco Funari. Ta on loonud tele-eesastele mitmeid meeldejäävaid tegelasi, nagu Pippo Chennedy (1997), Brunello Robertetti, võltsintellektuaali satiir, ja Quelo, võltsvaimulik. Ta lavastas filmi Fascisti su Marte (Fasistid Marsil) aastal 2006. Tema töö hulka kuuluvad programmide loomine nagu Il caso Scafroglia (2002) ja Aniene (2011-2012). Ta on esinenud paljudes Serena Dandini saates, sealhulgas 'Maddecheaò', 'Tunnel', 'Pippo Chennedy Show' ja 'L'ottavo nano,' ning esitanud koomilisi sketše Carla Signorisega 'Avanzi's'. Talle anti Forte dei Marmi poliitilise satiiri auhind aastal 2010. Ta jätkab tööd näitlejana, režissöörina, koomikuna ja imitatsioonilahendajana, esinedes saates nagu 'Milano-Roma' ja 'L'Ottavo nano'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Filipiinid

Candy Pangilinan

438K jälgijat

Maria Carmela "Candy" Espiritu Pangilinan, filipiinlane, kes esineb filmides ja televisioonis, tehes samal ajal ka püsti, võitis parima naispeaosatäitja auhinna CineFilipino 2016 ja uuesti Los Angelese rahvusvahelisel filmifestivalil töö eest filmis "Star na si Van Damme".

Vaata profiili

Craig Robinson, koomik (Ameerika Ühendriigid)

Kinnitatud Nõudmata

16. nov 2026 Ameerika Ühendriigid

Craig Robinson

367K jälgijat

Ameerika näitleja, koomik ja muusik Craig Phillip Robinsoni on tunnustatud viie Screen Actors Guildi auhinna, sõltumatu vaimu auhinna ja Daytime Emmy auhinna nominatsioonidega.

Vaata profiili