Üleilmne talentide register

Koomikud: Prantsusmaa

Koomikute register: Prantsusmaa — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Prantsusmaa.

211 koomikud

Albert Dupontel

Albert Dupontel, sündinud 1. jaanuaril 1961 Saint-Germain-en-Layes, tegutses Prantsusmaal näitleja, lavastaja, stsenaristi ja koomikuna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Christian Keyboard

Christian Keyvier (sündinud 6. mail 195 2 Pariisi 15. ringkonnas) on prantsuse näitleja, stsenarist ja produtsent, kes sai ka Belgia kodakondsuse.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Elie Semoun

Élie Semhoun, kes sündis 16. oktoobril 196 3 Pariisi 13. ringkonnas, töötab Prantsusmaal koomiku, näitleja, lavastaja, stsenaristi ja lauljana.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Fernand Joseph Désiré Contandin, kes tegutses professionaalselt nime all Fernandel, sündis 8. mail 1903 Marseille's, Prantsusmaal. Tema vanemad olid Désirée Bédouin ja Denis Contandin, kes pärit Perosa Argentinast, Itaaliast; isa töötas raamatupidurina ja esines amatöörkomedianina pseudonüümi 'Sined' all. Tal oli kaks venda, Auguste-Marcel (1897–1961) ja Francis (Fransined) (1914–2012), ning õde Marguerite (1910–2006). Muusikaelamaja laval alustanud Fernandel võttis lavanime Fernandel aastal 1922, nime andis talle tema ämm. Ta abiellus Henriette Félicie Manse'iga aastal 1925. Fernandeli karjääri algus oli esinemised kohvikutes ja pulmadel, millele järgnes võit laste lauluvõistlusel Théâtre du Châtelet's Marseille's seitsmeaastaselt. Ta debüteeris filmis 1930 aastal *Le Blanc et le Noir*. Tema populaarsus kasvas pidevalt 1930ndatel ja 1940ndatel, tänu peaosadele filmides nagu *Angèle* (1934), *Regain* (1937), *Le Schpountz* (1938) ja *La Fille du Puisatier* (1940). Ta tegi laialdaselt koostööd Marcel Pagnoliga, mängides kolmeteistkümnes tema filmis. Ta andis 1939 aastal välja populaarse laulu „Félicie aussi” ja tal oli 1947 aastal hittplaadistus „La Caissière du Grand Café”. Fernandel sai mitmekümnendaks üheks suurimaks Prantsuse kinematograafia staariks, mängides aastatel 1930–1969 üle 125 filmis. Ta oli hästi tuntud oma rolli poolaasa külapapa kujutamisega *Don Camillo* sarjas aastatel 1951–1970, mis viis 1953. aastal kohtumisele paavst Pius XII-ga. Tema eripärased jooned, millele ta ise viitas kui ‘gueule de cheval’ (hobuse nägu), said tema visiitkaardiks. Ta mängis ka itaalia ja ameerika filmides, sealhulgas *Ümber maailma 80 päevaga* (1956) David Niveni kõrval ja *Pariisi puhkus* (1958) Bob Hope’i ja Anita Ekbergi kõrval. Fernandel oli oma karjääri jooksul mitmete filmide režii või kaasosavõtmisega seotud. Fernandeli filmid meelitasid oma karjääri jooksul üle 200 miljoni vaataja, ja 1968. aastal ütles kindral Charles de Gaulle, et Fernandel on ainus prantslane, kes on talle endale maailmas kuulsam. Kopsukahjustuse diagnoosi järel suri ta 26. veebruaril 1971 ja tema säilmed on maetud Pariisi Passy kalmistul. Tema poeg Franck Fernandel sai näitlenud ja lauljaks ning mängis isa kõrval filmides *L'Âge ingrat* ja *En avant la musique*.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Ghislaine Dommanget

Sündinud 13. oktoobril 1900 Reimsis, suri Ghislaine Dommanget e 3. aprillil 1991 Neuilly-sur-Seine'is. Ta on töötanud prantsuse näitlejana. Abielus prints Louis II-ga oli ta aastatel 1946–1949 Monaco printsess.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jamel Debbouze

Jamel Debbouze, sündinud 1. juunil 1975 Pariisi 10. ringkonnas, töötab humoristi, näitleja ja produtsendina ning on Franco-Marocaine.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Jean Dujardin

Jean Dujardin, kes esineb nime Jean Edmond Dujardin all, on prantsuse meelelahutaja, kes töötab näitlenud, koomikuna, produtsendina ja režissöörina. Tema sündimise kuupäev on 19. juuni 1972, Rueil-Malmaisonis, Prantsusmaal, mis asub Pariisi lähedal. Kasvades üles Plaisiris, Yvelines'is, töötas ta lühikest aega oma isa ehitusfirmas seppana, enne kui alustas karjääri esinemiskunstis. Praegu 54-aastane Dujardin alustas esinemist kavade esitusega kohvikutes ja teenis armees, kus ta meelitas sõdurkaaslasi imede poolest, avastades oma koomilised anded. Dujardini karjäär sai alguse laval ja telekast 1990ndatel komediansambli Nous Ç Nous koosseisus. 1996. aastal osales Dujardin telesaates Graines de star koos teiste võistlejatega. Aastatel 1999–2003 saavutas ta suure populaarsuse teleseriaalis Un gars, une fille Alexandra Lamy kõrval, kes hiljem sai tema abikaasa aastatel 2009–2014. Ta mängis karjääri alguses komöödiatelevoornetes ja -filmides ning lõi saates Fiesta iseloomu Brice de Nice, mida kohandati 2005. aastal filmiks Brice de Nice. Dujardin saavutas rahvusvahelise kuulsuse erinevate rollidega, sealhulgas Hubert Bonisseur de La Bath OSS 117 filmides: "Kairo", "Spioonide pesa" (2006), "Kadunud Rios" (2009) ja "Aafrikast armastusega" (2021). Ta mängis ka filmi "Lucky Luke" (2009) pealkirjas Lucky Luket ning tegi Michel Hazanaviciusiga koostööd filmis "The Artist" (2011), kus mängis George Valentinit. Selle rolli eest pälvis ta mitmeid tunnustusi, sealhulgas Ameerika Filmiakadeemia parima näitleja auhinna (2012), Kuldgloobuse, BAFTA ja Screen Actors Guild Awardi. Ta on esinenud ka Ameerika filmides nagu "Wall Streeti hunt" (2013) ja "Monumentide mehed" (2014). Hilisemad rollid hõlmavad osaliseid filmides "Présidents" (2021) ja "Brice 3" (2016), ning aastal 2024 on ta kavas mängida Don Diego de la Vegat miniseriaalis "Zorro".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Marcel Marceau

Sündinud Marcel Mangelina Strasburgis, Prantsusmaal, 22. märtsil 1923, sai Marcel Marceau ülemaailmselt tuntuks prantsuse näitleja ja pantomiimikunstniku. Tema sünninimi peegeldas tema vanemaid, Charles Mangeli, lihunikku, ja Anna Werzbergi. Pere kolis 1926. aastal Lille'i tööpõhjustel ja hiljem Inglismaale. Noorena mõjutas Marceli Charlie Chaplini filmid, inspireerides teda pantomiimikunstnikuks saamise unistust, ning ta käis Strasburgi Fustel-de-Coulanges gümnaasiumis kuni 1938. aastani. Teise maailmasõja ajal evakueeris Marceau perekond ja asus esmalt Chancelade'i ja Périgueuxi. 17-aastaselt põgenes ta perega Limoges’i ja õppis aastal 1941 Gay-Lussaci gümnaasiumis ning Limogesi dekoratiivkunsti koolis. Ta osales aktiivselt Prantsuse juudi vastupanuliikumises, aidates päästa juudi lapsi, sealhulgas umbes kolmkümmend, kes põgenesid Šveitsi koos tema sugulase Georges Loingeriga. Saksa okupatsiooni ajal võttis ta nime 'Marceau', viitades François Séverin Marceau-Desgraviersile. Oma inglise, prantsuse ja saksa keele oskuse tõttu teenis ta sõja ajal liikumiskoordinaatorina kindral George Pattoni kolmanda armee juures. Tragiliselt arreteeriti tema isa aastal 1944 ja suleti Auschwitz’i, kus ta mõrvati. Konflikti järel alustas Marceau 1945. aastal Charles Dullini Draamikooli õpinguid, kus õpetajateks olid Joshua Smith, Étienne Decroux ja Jean-Louis Barrault. Augustis 1944 esitas ta Pariisis 3000 sõjaväelasest koosnevale publikule oma esimese olulise etenduse. 1947. aastal lõi ta tegelase 'Bip Kloun,' debüteeris temaga 22. märtsil Théâtre de Poche Montparnasse'is, inspireerituna Pipist Charles Dickens’i romaanist *Suured ootused*. Ta sai 1949. aastal Deburau auhinna oma mimodrama eest *Surm enne koidikku* ja asutas samal aastal Compagnie de Mime Marcel Marceau'i. Üle 60 aasta meelitas Marceau professionaalsena publikut üle kogu maailma, mängides filmides nagu 'Barbarella' (1968) ja 'Mute Film' (1976), kus tema ainus kõne oli "Ei." Ta pühendas kuuskümmend aastat pantomimi tõstmisele silmapaistvaks kunstivormiks, andes üle 5000 etenduse. Marcel Marceau suri 22. septembril 2007. aastal 84-aastasena ja ta maeti Pariisi Pere Lachaise kalmistule.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Max Linder

Max Linder, keda sündis Gabriel-Maximilien Leuvielle'na 16. detsembril 1883 Saint-Loubès's, Gironde'i departemangus, Prantsusmaal, oli oluline tegelane varajases kinematograafias. Tema vanemad, Jean (Marcel) Leuvielle ja Suzanne Baron, olid viinamarjakasvatajad, kes tagasid talle mugava kasvatuse, mis sisaldas õpinguid Talence'i gümnaasiumis. Ta asus esmalt lavikarjäärile, astudes 1899. aastal Bordeaux konservatooriumi ja võites auhindu nii komöödias kui tragöödias. Kuid ta visati välja pärast vahejuhtumit professoriga ning esines enne nime Max Linder omandamist 1904. aastal lühikest aega pseudonüümi Max Lacerda all, inspiratsiooniks oli Bordeaux kingapoe silt. Linderi karjäär pöördeliseks muutus, kui ta alustas tööd Pathés 1905. aasta suvel. Ta töötas stsenaariumi kirjutajana, režissöörina ja näitlenud, tootes muljet avaldava kiirusega ligikaudu ühe filmi päevas. Tema varajased tööd hõlmasid 'Le Premier cigare d'un collégien' (1905). Alates 1907. aastast filmiga 'The Skater's Debut' saavutas ta tunnustust oma kujutuse 'Maxist', tegelaskujust, mis esindas jõukat ühiskonnakihis. Tema 'Maxi' kehastus, millega ilmus umbes 100 lühifilmis aastatel 1910–1914, on üks varasemaid näiteid pidevalt ilmuvast tegelaskujust kinos. Linderi loominguline koostöö René LePrince'iga viis tema enda filmide kaasosutamisen kuni aastani 1911. Ta rändas rahvusvaheliselt aastatel 1912–1913, külastades Hispaaniat, Saksamaad ja Venemaad (Peterburi). 1911. aastal uisutamisetõusul sai ta siseelundi väljumise vigastuse. Esimise maailmasõja puhkedes astus Linder Prantsuse armeesse ja sai teenistuses korduvalt haavatud. Sõja järel püüdis ta leida edu Ameerika Ühendriikides, kuid see katse osutus ebaõnnestunuks. Tema noorem vend Maurice saavutas kuulsust kui rahvuskoondise rugbipallimängija, samas kui tema õde Marcelle esines mõnes tema filmis. Max Linder suri 1. novembril 1925 Pariisis, jättes maha pärandi, mis mõjutas oluliselt Charlie Chaplini 'Trammihärra' tegelase loomist.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Pierre Dac

Pierre Dac, keda sündis André Isaac'ina 15. augustil 1893 Châlons-sur-Marne'is, Prantsusmaal, oli prantsuse humorist. Tema pere, algselt pärit Alsacest (Uttenheim ja Niederbronn-les-Bains), oli juudi päritolu ja emigreerus pärast Franco-Preisi sõda. Tema isa, Salomon Isaac, oli lihatööstur ning perekond kolis Pariisi, kui Dac oli kolmeaastane. Ta käis lapsena viiuli tunde, kuid koolist visati välja 1908. aastal triki eest. Daci karjääri algas 1920ndatel kabaree lauljana sellistes kohates nagu La Muse rouge ja La Vache enragée. Ta asutas aastal 1938 satiirilise ajakirja *L'Os à moelle*, mis võitis populaarsust, enne kui natside tsensuur selle peatas. Ta mängis filmides *Voilà Montmartre* (1934) ja *Juanita* (1935). Aastal 1941, põgenes ta Teise maailmasõja konfliktist ja leidis varjupaiga Londonis. Seal aitas ta kaasa Radio Londresile, BBC teenistusele, mis jõudis okupeeritud Prantsusmaale, olles loonud humoristlikke laule ja esitades koomilisi sketše. Ta vahistati Hispaanias, kui ta püüdis Londonisse jõuda, ja veetis mitu kuud Franco vanglates. Teise maailmasõja järel moodustas Dac Francis Blanche'iga naljatandemi ning lõid ja juhtis populaarseid raadioseriaale nagu *Malheur aux barbus*, *Signé Furax* ja *Bons Baisers de partout*. Dac uhendas naljaterminina "Schmilblick", mida iseldatakse kui "range tervik, mis ei täida absoluutselt midagi ja seega võib kõike teenida," ning populariseeris sõna „loufoque“. Ta leiutas ka biglotroni ja nuudlijämi retsepti. Ta oli algatatud vabamüürluses 1926. aastal ning loonud paroodilise müürliriituse nimega 'Le rite des Voyous'. Pierre Daci tunnustati tema elu jooksul mitmete autasude poolest; nende hulka kuulusid Croix de Guerre (mõlemad 1914–1918 ja 1939–1945), Vastupanu medal ning nimetamine Auroriordu kavaleriks. Surmani Pariisis 9. veebruaril 1975 jäi ta aktiivseks filmis ja televisioonis, mängides näitleja rolli sellistes produktsioonides nagu *La Famille Anodin* (1956) ja *Ne jouez pas avec les Martiens* (1968).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Simon Helberg

9. detsembril 1980 Los Angeleses sündinud Simon Helberg on saksa päritolu USA näitleja. Ta on kuulsust kogunud Howard Wolowitzi esinemisega Big Bang Theory sarjas. Ta on kaasanud ka telekomöödia MADtv osatäitmise.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Valérie Lemercier

9. märtsil 1964. aastal Seine-Maritime'is Dieppes sündinud Valérie Lemercier töötas Prantsusmaal näitleja, lavastaja, stsenaristi, humoristi ja lauljana.

Vaata profiili