Aldo Fabrizi

Roomas sündinud Aldo Fabbrizi nime kandnud Aldo Fabrizi (1. november 1905) oli itaalia meelelahutaja, kes töötas näitlenud, režissöörina, stsenaariumi kirjutajana ja koomikuna. Tema isa, Giuseppe Fabbrizi, suri, kui ta oli üheteist aastane, ja tema ema, Angela Petrucci, müüs Tivolist päikese käes puuvilju. Fabrizi alustas karjääri 1931. aastal Rooma eeslinna teatris, saavutas kohalikku edu koomiliste sketšide ja monoloogidega esinedes ‘Reginella’ trupiga. Ta sai tuntuks Rooma revüü- ja avanspettakolo maailmas, aitas kaasa dialekti ajalehele 'Rugantino' ja avaldas 1928. aastal Rooma luuleraamatu 'Lucciche ar sole'.

Fabrizi karjäär laienes lavalt kaugemale. Ta debüteeris filmis 1942 aastal Avanti c'è posto... ja hiljem saavutas olulise tunnustuse oma rolli kangelasliku preestrina, Don Morosinina, Robert Rossellini filmi *Rooma, avatud linn* (1945) jaoks. Ta tegi ka häälteatrit filmides nagu *Maddalena... zero in condotta* (1940) ja *Ladri di biciclette* (1948). 1950ndatel ja 1960ndatel tegi ta sageli koostööd Tótóga ja Peppino De Filippoga, nii ekraanil kui laval; Fabrizi ja Tótó jagasid lähedast sõprust ja nautisid improvisatsioonilist näitlemist koos. Ta režisseris drama *Immigrants* aastal 1948 ning võitis hõbekeha auhinna oma esituse eest filmis *Prima comunione* (1950) ning veel ühe *Isa dilemma* eest. Fabrizi saavutas laval edasist edu muusikalise komöödia *Rugantino* (1964) abil.

Fabrizi talendi ja panuse tunnustamine Itaalia meelelahutuses oli laialdane. Ta sai 1988. aastal karjääri eest eriauhinna David di Donatello auhindadel ning võitis kaks Nastro d'Argento auhinda, sealhulgas ühe filmi *Me olime kõik nii väga armastanud* eest. Teda tunnustati ka 1952. aasta Cannes'i filmifestivalil parima käsikirja eest filmile *Politseinikud ja röövrid*. Tema esitused kujutasid sageli Rooma tüüpe, nagu vankrijuhte ja trollikoondureid. Fabrizi esines üle Euroopa, Ladina-Ameerika ja Broadway'l, kus tema näitletrügis oli umbes 1937. aastal lühikest aega Alberto Sordi. Ta oli abielus lauljanna Beatrice Rocchi (Reginella)ga kuni tema surmani 1981. aastal. Tema surma järel Roomas 2. aprillil 1990 andis Poste italiane hiljem samal aastal Aldo Fabrizi mälestuseks välja ülestähendusmargi.