Üleilmne talentide register

Koomikud: Kanada

Koomikute register: Kanada. Profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid.

125 koomikud

Colin Mochrie

Šotimaal sündinud Colin Mochrie, Kanada näitleja ja improvisatsiooni spetsialiseerunud koomik, saabus 30. novembril 1957. aastal. Ta sündis Kilmarnockis, Šotimaal, ja emigreerus Kanadasse koos perega 1964. aastal, algselt asustudes Montreali lähedal asuvates alevikus, enne kui viie aasta pärast kolis Vancouveri lähedusse. Killarney Secondary School'is õppimise järel veetis Mochrie kolm aastat teatrit õppides Studio 58-s, mis on osa Langara College'ist. Tema isa oli lennufirma hoolde juhiametnik. Mochrie omandas töös Vancouveri TheatreSports League'iga oma komöödiatalente; seal tutvus ta esmakordselt Ryan Stilesega ja hiljem esines Toronto Second City teatris. Ta tegi 1989. aastal kahel korral Londonis auditsiooni Whose Line Is It Anyway? jaoks, algselt saadeti ta ühte episoodi tegema, enne kui kolmanda auditsiooni järel sai regulaarseks seitsmeks aastaks. Ta osales 1998–2006 aastal kõigis Ameerika versiooni 220 episoodis ja on alates 2013. aastast esinenud ka taasreviveeritud USA versioonis. Ta on kirjutanud mitmele teisele seeriale ja üritusele ning isegi esinenud Valge Maja Korrespondentide Assotsiatsiooni õhtusöögil. Tema töö Whose Line Is It Anyway? 's, nii Briti kui ka Ameerika versioonides, on see, mille poolest ta enim tuntakse. Tema telesaadetest kaugemale liikudes on Mochriel rikkalik karjäär komöödias. Ta kaastöötas, kaastootis ja kaasalõpus Kanada sitcomides Getting Along Famously ja She’s the Mayor oma abikaasa Debra McGrathiga, kellega ta abiellus jaanuaris 1989. Neil on tütar Kinley Mochrie, kes sündis 1990. aastal ja avalikustas 2017. aastal, et ta on transsooline. Ta on kaasa teinud filmides nagu Surviving My Mother (2007) ja Astronaut (2019) ning mängis peatsit 2022. aasta telesfilmis Les Douze gourmandises de Noël . Ta esitab otšaate koos Brad Sherwoodiga nime kandva "From Whose Line Is It Anyway?" tuuri, muutes publiku soovitusi komöödiks. Colin Mochrie on pälvinud auhindu aastate jooksul, sealhulgas kaks Kanada Komöödia Auindit, Gemini auhinna ja Kanada Kirjanike Gildi auhinna; lisaks kuulutati teda 2013. aastal Kanada Komöödiainimaseks Aasta. Praegu reisisib ta laialt, esitab improvisatsioonikomöödiasaateid muusikaliste segmentidega ning kaaskäsitles Asad Mecci'ga 'Hyprov: Improv Under Hypnosis', mis on külastanud üle 200 linna ja millel on olnud silmapaistvad etendused Las Vegases ja Off-Broadwayl. Teda kirjeldatakse kui viljakat improviseerijat, kes on esinenud üle 35 aasta.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Jason Jones

3. juunil 1973 sündinud Jason Jones on mitmekülgne meelelahutaja, kes töötab näitlejana, koomikuna, kirjanikuna ja produtsendina ning kellel on nii Kanada kui ka Ameerika kodakondsus. Ta kasvas Kanadas üles ja tema isa töötas teraseadmete tehastes; ta alustas tööd 13-aastaselt postimehena ja veetis viisteist aastat teenindajatöös enne tunnustuse saavutamist. Jones käis Hill Park Secondary School'is ja Ryersoni Teatrikoolis. Ta peab oma edu põhjuseks kannatlikkust ja töömoraali, kuigi ta tunnistab, et mõned tema varased näitlejakohad ei olnud positiivsed kogemused. Tema karjääri hulka kuulus ka väikeste näitlemisülesannete võtmine, nagu Jaapani teleseriaali dubleerimine. Jonesi komöödialine karjäär sai tuntuks tema osaluse kaudu The Bobroomis, Kanada sketšikomöödiatriibus, ja Style Networkis 2005. aastal toimunud Craft Corner Deathmatchi (Käsiraha surmavõitlus) saatmise läbi. Tuntud on ta oma näitlemis- ja kirjutajakarjääri poolest ning ta kaastöölise, kaasnäitlejana ja kaasprodutsentina osales 2004. aasta filmis *Sealiha ja juust*. Aastatel 2005–2015 töötas ta Comedy Centrali *The Daily Show with Jon Stewart* (Jon Stewardi The Daily Show) korespondendina, kus tal on rekord kõige suurema välismaa võttekohtade arvu poolest. Sellel perioodil tegi ta reportaaži Teheranist 2009. aastal ja intervjueeris Maziar Baharit, sündmust, mida hiljem Bahari vastu kasutati; see kogemus mõjutas tema osalemist filmis *Rosewater*. Samuti satiiriseris ta Vene kultuuri 2014. aasta Sochi olümpiamängudel, intervjueerides Sergey Markovit geiõiguste kohta. Jones juhtis *The Daily Show* koos Samantha Beeiga 7. oktoobril 2014. aastal ja sai Ameerika Ühendriikide kodanikuks 2014. aastal. Tema tööd The Daily Show saates peale, on Jonesil esinenud filmides nagu The Switch , Date Night , All About Steve ja Pitch Perfect . Ta mängis peaosas ja kaasa autorina seriaalis The Detour koos oma abikaasa Samantha Bee’ga aastatel 2016–2019. Ta astub üles ka Amazon Prime'i seriaalis Creative Galaxy ja CBS-i saates How I Met Your Mother , hulgas teisteski. Jones on produtser Samantha Bee TBS-i sarijas Full Frontal with Samantha Bee ja on produtserinud ka TBS-i sarja Vacationland . Ta lavastab lühifilme, nagu Shotgun Harley , ning tema tulevased projektid hõlmavad Hot Tub Time Machine 2 ja Stereotypically You . Meelelahutuse kõrval on Jones tegelane ka aktivismis ja juhib podcast'it; ta juhib Human Rights Education Organization (H.E.R.O.) presidentina ja juhib The Vulnerable People Project, keskendudes dokumentaalfilmidele Iraagi religioossetest vähemustest ja Hiinas uiguuride kogunenud tagandamisest. Jason Jones esineb komöödiadrama filmis Sam fait plus rire , mis linastub aastal 2025 ja käsitleb seksuaalse vägivalla ja patriarhia teemasid.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Laurent Paquin

Laurent Paquin on Kanada humorist ja raadio saatejuht, sündinud 21. septembril 1971 Longueuilis, Quebecis. Ta käis Robert-Ouimet gümnaasiumis ja hiljem õppis Cégep de Jonquière'is, kus võitis 1990. aastal Cégeps en spectacle'i. Ta lõpetas École nationale de l'humour'i aastal 1995. Paquin on tuntud tegija Quebeci huumoris, kellel on üle 30 aasta kogemust, tuntuim oma paljude esinemiste poolest ComédiHas ja Montreal Just For Laughs Festivalil, kus ta hoiab rekordit kõige pikemate järjestikuste galade poolest, ulatudes 2025. aastal 22-ni. Paquini karjäär hõlmab erinevaid rolle, sealhulgas telesaadete ja raadiosaadete juhi tööd (CKOI-FM), näitlemist ja häältegemist. Ta on esinenud teleseriaalides nagu Histoires de filles , Caméra Café ja Le Bonheur ning laadinud häält filmis The Jungle Book (2016) ja Le Chaînon manquant (2019). Ta on ka esinenud muusikaliga Chicago Pariisi kasiinos ja Montreali teatripublikule, samuti lavastustes "Demain matin, Montréal m’attend," "Le Diner de cons" ja "On va tous mourir." Ta annab häält nutikale Bertrandile Bell Canada reklaamides ning on kaasa töötanud teleseriaalis Bébéatrice . Ta on ka Les Improductifs’i liige, improvisatsioonigrupp, ja on osalenud Quebeci esindajana Mondial d’improvisationil. Ta oli saates Dieu Merci! tšempion ning on juhtinud mitmeid Juste pour aider teleatonaate. Paquini komöödiastiil hõlmab naiivset, selget ja teravat vaatenõuet aktuaalsele olukorrale, ühiskonnale ja poliitikale, sageli eesmärgiga provokatsiooni ja publiku väljakutsumist. Ta esitab praegu kahte etendust: Première impression ja Tout est relatif . Première impression , mis debüteeris aastal 2001, kestis kolm aastat ja sai positiivseid arvustusi. Ta on loonud ka neli teist sooloetendust, sealhulgas “L’Ereure est humaine” ja “Déplaire,” mis märgistas tema karjääri pöördepunkti oma rauwema ja otsema huumori stiiliga. Tema uusim etendus, "Crocodile Distrait," on tema viies sooloetendus, käsitleb õnne teemat ja on praegu turneel. Paquin on andnud välja muusikaalbumi, Laurent Paquin chante Laurent Paquin , aastal 2012 ning asutas koos Bordel Comédie Club’i aastal 2015. Ta esitab "Crocodile Distrait" Le Point Virgule'is Pariisis 21. novembril 2024.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Martin Cloutier

Martin Cloutier on mitmekülgne Kanada kunstnik, tuntud nii koomikuna kui ka autorina. Ta alustas karjääri 1993. aastal pärast École nationale de l’humour'ist lõpetamist. Algselt saavutas ta kuulsuse komedia duona Dominic et Martin, esinedes koos kuus etendust ja ilmuledes laialt galades, telesaadetes ja raadiosaadetes. Peaaegu 25 aasta jooksul on ta teinud koostööd Dominic Silloniga, praegu Quebecis turneed SIXiga, nende kuues etendus duona. Nende esitused rõhutavad nalja ja rütmi ning nad kirjutati koos Simon Delisle'iga oma etenduste tekstid, samas Daniel Laurin lavastas need. Dominic et Martini töös osalemise kõrval hoiab Cloutier üleval soolo karjääri, mida iseloomustab kiire huumor ja kriitiline pilk. Ta juhtis CKOI-l kümme aastat Debout les comiques 't ning lavastab saateid teistele komikutele, sealhulgas Stéphane Fallule, Galas Juste pour rire'ile, Les 5 prochains'ile, 2Frères'ile ja Roxane Bruneau'le. Cloutieri hilisem töö on laienenud huumori pealt kirjutamisele; ta on autor ja veedab suurema osa ajast kirjutades. Praegu elab ta Brooklynis, NY-s ning tema mänedžer on Patricia Blais Pomme Grenade'is. Cloutieri romaan, Ootamine midagi muud , mille andis välja Heliotrope Books aastal 2025, on pälvinud suurepäraseid kiitusi. Filmi liigitatakse kui "pilkav, osatu sugukomöödiat", mis käsitleb armastust, seksuaalsust, usku ja toitu, ning kontrasti keeruka gastronoomia ja lihtsate tegude vahel. Kriitikud on raamatut kiitnud; Steve Almond nimetas seda suurepäraseks manierikomöödiks, Joshua Henkin leidis selle imeliselt ja lumavahendavalt köitva, ja Andre Dubus III kiitis tema intelligentset, teravat ja kaastundlikku proosat. Romaan kandideeris Lambda Literary Award'ile. Ta avaldas üllatust praeguse kirjanduse puudulikkuse suhtes humoristlike romaanide ja seksuaalse sisalduse osas, hoides kindlalt veendumusi, mis puudutavad atraktiivsete tegelaste poolt kehtestatud piire ja inspireerimata kirjutamise levikut. Staten Islandi kolledžis töötab Cloutier külalisassistendiprofessorina, õpetades kirjutamist bakalaureuseõpilastele, ning varem on ta koostööd teinud Emily Sohmer Tai'ga CUNY Akadeemia Humanitaaria- ja Teadusvaldkonnas. Ta esineb Edward Cahilli kõrval Greenlight Bookstore'is 16. juunil 2025 ja on aktiivne Instagramis.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Mary Walsh

Mary Cynthia Walsh sündis 13. mail 1952 St. John's'is, Newfoundland ja Labradoris. Ta on Kanada näitleja, koomik ja kirjanik, tuntud oma terava poliitilise satiiri ja julge iseloomude poolest. Kasvades kaheksa lapse seitsmenda lapsena iiri päritoluga, veetis ta varasemaid aastaid tädi ja onu juures kahe kuu vanuselt tekkinud kopsupõletuse tõttu. Tema pere kasvatas "tšibu-tšabu" huumori ajalugu, mis mõjutas tema koomilist stiili. Ta alustas karjääri amatöriteatri trupis. Walsh õppis draamateatrit Torontos Ryersoni Polütehnikainstituudis, kuid lahkus enne lõpetamist. Ta liitus Newfoundlandi Hoidjate Teatrikompaniiga (NTTC) ja esines näidendis 'Cod on a Stick', mida hiljem 1974. aastal CBC salvestas raadioprogrammina. Grupp moodustas CODCO (Cod Company) ja kolis Newfoundlandi. CODCO lõi 1988–1993 aastatel CBC jaoks sarja pooltunniseid telesaate, pealkirjaga 'Wonderful Grand Band,' kus Walsh kirjutas paljud sarjas kasutatud tekstid. Tema töö CODCO-ga lõppes 1993. aastal, mis kolis kokku tema alkoholismivõitluse lõppemisega. Seejärel liitus ta 'This Hour Has 22 Minutes'iga külalisnäitlejana. Tema Marg Delahunty kehastus, sageli tuntud kui 'Sõdalannaprintsess', pälvis eriti tähelepanu poliitikute satiirilise kujutamise poolest. Ta elas rolli uuesti üle 2007., 2011. ja 2017. aastal. Walsh on kaasaelnud filmides nagu , , ja , võites Kanada Ekraanivõistluse parima naispeososa auhinna oma rolli eest filmis (2020). Ta avaldas oma debüütromaani 2017. aastal, mis sai Kanada edetabelite tippu. Talle on antud arvukalt tunnustusi, sealhulgas 18 Gemini auhinda, auliiklusdoktor kraadi Newfoundlandi Memoriaali Ülikoolist ja Trenti Ülikoolist ning ta kuulutati Kanadasse kuuluva Austria ordeni liikmeks aastal 2000.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Mathieu Cyr

Mathieu Cyr on silmapaistev ja populaarne Quebeci koomik, kes on tunnustatud oma kohalolust Quebeci huumoriareenil üle kümne aasta. Tal on sotsiaalmeedias suur jälgijaskond, mis ületab praegu 620 000 inimest. Cyr alustas laialdaselt esinemist aastast 2008 kuni tänapäevani, osaledes sadades etendustes festivalidel, komediaõhtutel ja ettevõtete sündmustel. Tema esitused püüavad pakkuda nii koheseid naeru kui ka mõtlikke peegeldusi. Cyr’i komöödiastiili kirjeldatakse kui 'décapant'likku, filtreerimata ja sageli vaidlevat, kuid ühendavat. Ta esitab nalju terava huumoriga ja puudutab päevakajalisi teemasid. Praegu annab ta etendusi oma teise sooloetendusega pealkirjaga 'Adulte'. See etendus, mille soovitatav vanus on 16+ aastat, sisaldab nostalgilisi viiteid 1990ndatele ja 2000ndatele, koos kaasaegse ühiskonna kriitika. Etendus käsitleb selliseid teemasid nagu brokoolipeaga noored, mitmeid seksuaalseid orientatsioone ja kosmeetilist kirurgiat – valdkonda, millega Cyr’il on isiklik kogemus. Kriitikud ja publik nõustuvad, et 'Adulte' on kohustuslik vaadata, sageli kirjeldatuna plahvatusohtlikuna, ühendavana, väga naljakana, ulmeliselt naljakana ja positiivse tunnetega. Peale lavastandingu on Mathieu Cyr loonud mitmekülgse karjääri meelelahutuses. Ta juhtis telesaadet "skate le monde" TV5-s aastatest 2020 praeguseni ning varem juhtis "Infiltration" Canal Z-s aastal 2019 ja "Slaque la cravate" Télétoonil aastatest 2012–2015. Samuti oli ta aastal 2021 CKOI kolumnist ja juhtis komedisaadet, mida edastas TVA samal aastal. Cyr on osalenud arvukates 'Juste Pour Rire' ja 'Comediha' galades aastatest 2014 praeguseni, esinedes umbes kümne sellise ürituse raames. Aastal 2021 avaldas ta raamatu "jamais trop tard." Cyr identifitseerib end AD/HD-ga inimena, kes tunneb end sageli eksinuna, vaatenurk, mis mõjutab tema tööd.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Michel Barrette

Kanada meelelahutaja Michel Barrette karjäär hõlmab telesaate ja filmides mänginud näitleja, telesaate ja raadio saatejuhi ning esineva komöödiku rolle. Sündinud 26. aprillil 1957 Chicoutimis, Quebecis, veetis ta lapsepõlve Almas. Suvetel vanaisa jutustamised mõjutasid teda oluliselt, pakkudes inspiratsiooni tema hilisemale karjäärile. Barrette alustas oma kunstnikuteed amatöörkomöödikuna 1982. aastal, debüteeris samal aastal filmis L'Empereur du Pérou . Ta asendas 1983. aastal esinemise professionaalseks esineva komöödikuks. Barrette'i karjäär hõlmab mitmesuguseid rolle ja formaate. Enne meelelahutusega tegelemist töötas ta algselt Kanada relvajõududes ja lühikeseks ajaks ka võlgnevuste sissenõudjana ja krediidikirjana. Ta juhtis koos Jean-Marc Parentiga Casse-Tête 't aastatel 1987–1988 ning juhtis 1998. aastal Planete en folie ’t. Märkimisväärne on, et ta lõi umbes 1988. aastal jutustajakujulise Roland "Hi-Ha" Tremblayi, mis aitas käivitada Vincent Bolducu karjääri. Ta andis oma esimese albumi 'Le temps d'une dinde' välja detsembris 1988, müües 250 000 eksemplari. Tema filminäitlejakarjääri algas 1982. aastal ja hõlmab osaliseid filme nagu Les Boys (1997) Rogerina, Mourir d'amour , Coyote ja Ma vie en cinémascope (2004). Ta mängis The Rocket ’is (2005), mis on pühendus Montreal Canadiensi superstaarile Maurice Richardile, Père Norcheti ja Adjutor Gagnoni rolli. Aastatel 1998–2006 mängis ta TVA teleseriaalis KM/H Denis Charestit peaaegu kaheksa aastat. Kogu karjääri jooksul on Barrette esitanud mitmeid üheinimese komöödiaetendusi, sealhulgas En spectacle avec Michel Barrette (1989), 100% Barrette (1997), Quelques excès (2000), 20 ans déjà, je me souviens (2004) ja Michel Barrette, 100% neuf (2006). Quelques excès oli eriti populaarne, müües kuue kuu jooksul 50 000 piletit. Ta on juhtinud raadiosaateid sellistes jaamades nagu CKOI, CKMF ja CHMP-FM ning oli 1990ndatel regulaarne külaline Normand Brathwaite’i saates Piment Fort . 2005. aastal osales ta Kyle McDonaldi projektis "One Red Paperclip" ainulaadses vahetuskaubanduses. 1996. aasta Saguenay üleujatuse järel pühendas Michel Barrette oma aega vabatahtlikuna neile, kes said kannatada. Michel Barrette on pälvinud Metrostar auhindu nii 2001. kui ka 2002. aastal KM/H töösse paneku eest. Praegu mängib ta Grand-papa Normand ’is ning käivitas jaanuari 2025. aastal uuesti oma tuuri „Un mot, une histoire”.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Mike Bullard

Kanadas Etobicokes, Ontario's, 12. juunil 1957. aastal sündinud Mike Bullard, kelle professionaalne nimi oli Michael John Bullard, saavutas kuulsuse Kanada stand-up koomikuna ja töötas ka tele- ja raadiosaatejuhi. Tema vanemad olid Jack ja Ruby Bullard; Jack töötas jaemüügis, samas kui Ruby pühendus kodupidamisele. Kuus aastaselt kolis pere Galtist (praegu Cambridge'ist) Mississauga'sse. Ta käis Erindale Secondary School'is ja töötas hiljem Bell Canada's. Enne seda teenis ta lühikest aega Peel Regional Police'i politseinikuna, kuid lahkus ametist stand-up koomikutena esinemise piirangute tõttu. Ta naasis Bell Canada'sse, arenedes korporatiivse uurimise associate direktoriks. 1980ndatel alustas Bullard oma komöödiakarjääri esinedes slaidšouga, töötades samal ajal Bell Canadas. Alates 1988. aastast esines ta sageli Yuk Yuku komödiaklubides, mis algselt viis televisioonis tuntusele. Aastatel 1997–2003 juhtis Bullard CTV-s 'Open Mike with Mike Bullard' programmi, mille eest pälvis kaks Gemini auhinda. Seejärel juhtis ta Global Televisionis lühikest aega aastal 2003 'The Mike Bullard Show' saadetes. Tema töid iseloomustas publikuga suhtlemine ja pidutserimine, ning ta kasvatas populistlikku haaret sinikas-valge väärtuste kaudu. Aastatel 2010–2016 juhtis ta Newstalk 1010-s 'Beyond the Mic with Mike Bullard' programmi. Venemaa sissetungi ajal aitas Bullard vabatahtlikuna humanitaarorganisatsioonidel Ukrainas, pühendades sellele tegevusele 2022. aastal neli kuud. Ta suri 11. oktoobril 2024. aastal 67-aastaselt Mississauga linnas, kus tema laiba leidis sõber. Surma põhjuseks arvatakse olevat südamepekslemine ja uurimine on käimas. Talle jäi elama noorem vend Pat Bullard, kes on samuti koomik, telekirjanik ja produtsent.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Mike Ward

Michael John Ward, kes on professionaalselt tuntud Mike Wardina, sündis 14. septembril 1973 Québecis. Ta alustas karjääri pärast ühe semestri äriõpinguid McGill'i Ülikoolis ja lõpetamist École nationale de l'humour'ist aastal 1995. Karjääri alguses tegi ta koostööd saates Besoin d’amour aastal 1995 ning aitas kaasa stsenaariumi projektidele, nagu Peter MacLeodi esimene sooloetendus aastal 1996 ja *Les Grandes Gueules* CKMF-FM 94.3-s aastal 1996. Ta aitas ka stsenaariumi kirjutamisel saatele *Mecs comiques* aastatel 1999 ja 2000 ning esines teleseriaalis *Piment fort* aastatest 1998 kuni 1999. Wardi komöödiastiil hõlmab nii prantsuse kui ka inglise esitusi. Ta on esinenud televisioonis stand-up'iga 20 riigis üle Euroopa, Aafrika, Austraalia ja Põhja-Ameerika. Tema töö hulka kuuluvad mitmed DVD-d, albumid ja osalused nagu 'Testostérone', 'Le Mike Ward Show' ja 'L'Gros Show'. Ta produtseeris oma esimese show' *Vulgaire* aastal 2001 ja hiljem esitles *Haïssable’t* aastal 2004, mis müüs üle 50 000 pileti. Ta lõi ka duo Simon et Henri Patrick Groulxiga. Tema show'des on olnud *Mike Ward s'eXpose*, kus on segment Afganistani-reisi inspiratsioonil põhinev, ja *Chien*, mille tuur lõppes 2016. aasta mais. Show *Noir* esilinastus 27. märtsil 2019 ja tema kuues show, *Modeste*, algas 26. jaanuaril 2024. Kogu karjääri jooksul on Wardile antud palju auhindu ja tunnustusi. Ta võitis 2002. aastal Nez d’ori parima debüüdi eest, 2002. aastal Victor Awardi festivali tõuseva tähena, 2005. aastal Olivier Awardi parima komöödiapala eest ning 2006. aastal Gemini Awardi parima komöödiapala eest. 2012. aastal sai ta Just For Laughs Awardi parima esituse eest festivalil ja 2015. aastal Antoine Humanitaarauhinna. Ward on teeninud ka mitmeid Olivier Awarde, sealhulgas parima veebisarja eest (2016), aasta komöödiku eest (2016, 2019) ja parima podcasti eest (2017, 2018, 2019). 2016. aastal sai ta Kanada komöödia auhinna aasta komöödiakunstniku eest. Tema karjäär on aga ka vastuolusid kogenud; 2008. aastal viis Revenu Québeci kohta olnud naljandus kohtuasjani ning aastatel 2010–2013 Jérémy Gabrieli jäljendav esitus viis hüvitise määramiseni, mille Kanadas Ülemkohus 2021. aastal tühistas. Ta on praegu aktiivne, esinedes sageli Anthony Cumia Show podcast’is ja juhatades selliseid podcaste nagu '2 Drink Minimum' ja 'Mike Ward sous écoute'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Mort Sahl

Mort Sahl, keda sündis 11. mail 1927 Montrealis, Quebecis, Kanadas, oli koomik ja näitleja. Tema vanemad olid juudi immigrantidest pärit New Yorki Linna Lower East Sidest. Tema isa, Harry Sahl, püüdis saada Broadway kirjanikuks, kuid lõpult töötas FBI ametnikuna ja kohtuprotokolli kirjutajana. Pere kolis Los Angelesse, kui Mort oli noor, kus ta käis Belmont High School'is ja aitas kaasa kooliajakirjale. Sahli varasemat elu iseloomustasid mitmekesised huvid; 14-aastaselt liitus ta ROTC-ga ja sai auhindu snaiprioskuse ja ameerikalähedase suhtumise eest. Hiljem teenis ta USA armees. Aastal 1942 teenis ta 93. õhubaasi grupi koosseisus, mis paiknes Alaskal. Pärast sõjalise teenistuse lõpetamist omandas Sahl 1950. aastal California lõuna-ülikoolist bakalaureusekraadi, keskendudes liiklussüsteemidele ja linnavalitsusele. Ta püüdis Los Angeleses end stand-up koomikuna positsioneerida aastatel 1950–1953, kuid esialgu edu ei tulnud. 1953. aastal algas tema professionaalne esinemiskarjääri San Francisco kuulsa ööklubi "hungry i" laval. Sahl võitis kiiresti populaarsust, esinedes ööklubides, teatrites ja ülikoolilinnakutes. Ta loobus ainulaadse sotsiaalse satiiri stiili, kasutades improviseeritud monolooge ja ajalehte rekvisiidina. Tema töö pälvis suure tähelepanu; 1960. aastal ilmus temaga lugu ajakirjas Time. Ta esines televisioonis ja filmides, sealhulgas ‘In Love and War’ (1958), ‘All the Young Men’ (1960), ‘Johnny Cool’ (1963), ‘Doctor, You've Got to Be Kidding!’ (1967), ‘Don't Make Waves’ (1967), ‘Inside the Third Reich’ (1982), ‘Nothing Lasts Forever’ (1984), ‘Jonathan Winters: On the Ledge’ (1987), ‘A Stand Up Life’ (1993) ja ‘Max Rose’ (2013). John F. Kennedy palus tal aidata kampaania kõnede jaoks nalju kirjutada ning Kennedy mõrvapärast avaldas Sahl avalikult kriitikat Warreni raporti suhtes. Tema elu ja karjääri dokumenteerib James Curtise biograafia "Last Man Standing" (2017) ja Robert B. Weide'i film "Mort Sahl: The Loyal Opposition" (1989). Ta abiellus nelja korra ning tema poeg, Mort Sahl Jr., suri 1996. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Normand Brathwaite

Normand Brathwaite, kes sündis 27. augustil 1958 Montrealis, on mitmekülgne Quebec'i isiksus. Ta identifitseerib end Afro-Karibi (Jamaica, Barbados ja Trinidad ja Tobago) ja Franco-Quebeci päritoluga ning kasvas üles La Petite-Patrie linnaosas. Tema pere hulka kuuluvad kaks vanemat kaksokvend ja ta on ka Élizabeth Blouin-Brathwaite'i isa, laulja ja koorilaulja, ning Édouardi isa. Ta õppis teatrit Collège Lionel-Groulx'is, omandades DEC Cégep Lionel-Groulxist. Brathwaite’i karjäär algas 1977. aastal teatrieluga, sealhulgas näidendiga 'Loomaaed'. 1970ndate lõpust kuni 1990ndate alguseni tegi ta kaastähed mitmes telesaates, sealhulgas Chez Denise, L'Ingenieux Don Quichotte, Peau de banane ja Le 101 Ouest Avenue des Pins. Ta mängis ka väikseid rolle filmides nagu The Moderns ja If Only. Alates 1977. aastast osales ta teatripaigutustes, sealhulgas 'Kesköö unenägu' ja 'Bernadette ja Juliette' aastal 1979. Tema panus Rahvuslikku Improviseerimise Liitu aitas kujundada tema komöödiatalente. Ta mängis 1981. aastal muusikakomöödias La Cage aux folles; seejärel aitas tema osalus muusikal 'Pied de Poule' teda tuntuks teha. Aastatel 1988–1994 juhtis Brathwaite saadet Beau et Chaud. Seejärel juhtis ta satiirset saadet Piment Fort aastatel 1993–2001 ja lühikeselt ka aastatel 2016–2018; see saade pälvis kriitikat oma poleemilise sisukülluse eest. Ta juhtis ka Fun Noirt aastatel 2001–2004. Brathwaite’i juhatamisrollid ulatuvad Gemini auhindadeni, mida ta on juhtinud üle kümne aasta, ja Jutra auhindadeni aastatel 2006, 2007 ja 2008. Aastatel 1990–2006 oli ta CKOI-FM hommikuprogrammi Yé trop de bonne heure saatejuht. Tema karjääri on tunnustatud nelja järjestikuse Metro Star auhinnaga parima mängusaatejuhi eest (1994–1997), kolme Gemini auhinna poolest parima mitmekesise saade juhi eest (1988, 1989 ja 1992) ning auksauhinna Gemini aastal 2006. Ta võeti Quebeci tele-imortaalide hulka aastal 2003 ja sai Gémeaux auhinda elutöö eest aastal 2006. Praegu juhib ta Télé-Quebec’i saadet Belle et Bum ja on esindanud Muscular Dystrophy Canada Foundationi, Réno-Dépôt’d ja Kaizen Sushi Bar & Restaurant’d.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Kanada

Véronique Cloutier

Véronique Cloutier on Kanada tele- ja raadiosaatejuht, sündinud 31. detsembril 1974 aastal Laval'is, Quebecis. Ta sündis Guy Cloutieri ja Carole Fullumi lapsena ning tal on õde nimega Stéphanie Cloutier. Tema hüüdnimi on Véro ja ta käis kasvades pensionnat du Saint-Nom-de-Marie's ja collège Jean-de-Brébeuf's. Cloutier alustas oma telekarjääri aastal 1990 kultuurikolumnistina saates Les mini-stars de Nathalie ja aitas kaasa suveprogrammile Souvenirs d'été . Õpingu ajal juhtis ta Bonjour Champion ’it CKAC-s ja töötas CISM-FM saate Virus Chronique 's. Ta jätkas tööd raadios, olles kaastööl erinevates saates nagu Top Musique aastal 1992 ja Les Grandes Gueules aastal 1994. Alates 1993. aastast sai temast VJ MusiquePlus-s, juhtides selliseid saateid nagu Combat des clips , Le décompte MusiquePlus ja Vox Pop , ning esines ka saates Ent’Cadieux ja näitemängus nimega Moi, J'décroche Pas . Ta juhtis Le choix de Montréal ’t CKMF-FM-s. Tema karjäär laienes hõlmama enda programmi *Véro Show* juhatamist aastatel 1995–1997. Seejärel liitus ta augustis 1997 Radio-Canadaga ja juhtis kaks aastat saadet *La Tête de l'emploi*. Cloutier võitis olulist populaarsust mängusaate *La Fureur* juhatamisega, mida nägi nädalas üle 1,2 miljoni vaataja, ning tootis aprillis 2002 eriväljaandena *La Fureur de Céline*. Ta juhtis 1999. aastal Gala de l’ADISQ’d ja 2008. aastal Prix Gemeaux’d. Samuti mängis ta 2002. aastal filmis *Les Dangereux* ning kaasjuhatas viie aasta jooksul Téléthon de la recherche sur les maladies infantiles’t. Ta oli Royal Canadian Minti esindaja aastatel 2007–2010 ja juhtis 2008. aastal Radio-Canada erisaadet *Bye Bye New Year's*, millele laekus üle 1300 kaebuse. Klutier lahkus avalikust elust viienda hooaja lõpus *La Fureuri* saates 2003. aastal, kuid naasis 2007. aastal *Paquet Voleuriga*. Tal on kolm last: Delphine, Raphaelle ja Justin, ning tema abikaasa on koomik Louis Morissette. Ta võttis üle ja juhtis oma perekonna kommunikatsioonifirmat, mille nime muutis 2004. aastal Novemiks, enne aktsiate müümist augustis 2009. Rahvuskord Quebeci andis talle 2024. aastal rüütli auastaadi.

Vaata profiili