Gérald Dahan
Gérald Dahan, sündinud Gérald Berthelot'na 17. mail 1973. aastal Cognacis, Prantsusmaal, on prantsuse humorist, imitatsioonisaate juht, raadiosaadete juhi ja näitleja. Ta hakkas oma imiteerimistaandust demonstreerima juba nelja-aastaselt. Tema vanemad olid kaupmehed, ja üks neist õppis prantsuse õigust. Ta võttis lavanime Gérald Dahan umbes kuuekümnendal aastal, inspiratsioonina tema hiljuti lahkunud emapoolselt sugulase Emilie Dahani mälestusele, ja kolis Pariisi etenduskunstnikuks saamiseks. Dahani varajane karjäär hõlmas auhinna 'Prantsusmaa Noorem Imitatsioon' võitmise 12-aastaselt Angoulême'is ning 'Aasta Parima Noore Koomeedi' tiitli Bobinos 1992. aastal. Aastatel 1993–1998 andis ta paljudele nukkude meeshäältele häält lastelehelinas Les Minikeums France 3 kanalil. Samuti osales ta Laurent Ruquieri raadiosaates Rien à cirer France Interis aastatel 1993–2000 ja esines telesaadetes, nagu Vivement dimanche oma trupiga 'Les 6 Clones' aastatel 1998–1999. Ta on imitatsiooni ja telefonipronksi spetsialist, loob usutlevaid stsenaariume häälemuutuste kaudu. Kogu karjääri jooksul on Dahan esinenud paljudel lavashow'tel, sealhulgas L’imposteur , Érection Présidentielle , Sarkoland ja Gérald Dahan tombe les masques . Ta lõi ja juhtis omaenda telesaadet, Les missions de Gérald Dahan , France 3 kanalil aastal 2006. Tema töö Rire et Chansons'is sai tuntuks telefonirokkidega, mille sihtmärgiks olid sellised tegelased nagu Jean-Pierre Raffarin, Adrien Zeller ja Zinedine Zidane. Ta on esinenud filmis La Boîte (2001) ja telesfilmis La famille Zappon (2005). Aastal 2026 esilinastas ta 'J'imite donc je suis,' kus oli ligikaudu viiskümmend imitatsiooni ja klaveriesitust. Praegu esitab ta üheinimeslavastust Molièrest, pealkirjaga 'Il était une voix… Molière!', mis esilinastus 29. märtsil ja jätkub aastal 2027, kujutades selliseid tegelasi nagu Emmanuel Macron Alceste'na ja Nicolas Sarkozy Molière'na.