Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

1532 koomikud

Andreu Buenafuente

Andreu Buenafuente Moreno on hispaania humorist, saatejuht ja produtsent. Ta sündis 24. jaanuaril 1965 Reuses. Tema vanemad on Juan Buenafuente, kes mängis jalgpalli Club de Futbol Reus Deportiu meeskonnas ja esines amatöörina, ning Teresa Moreno, kes töötas tekstiilitööstuses. Tema isa on pärit Reusist, samas kui ema pärineb Lorcast. Buenafuente mängis ka lühikest aega jalgpalli Reus Deportiu meeskonnas. Buenafuente’i karjäär sai alguse 17-aastaselt (1982) Radio Popular Reus’is (COPE), kus ta töötas spordiosa juures. Ta jätkas oma komöödiatalente arendamist, esinedes 1992. aastal mitmes telesaates režissööride Mikimoto, Arús ja Sardà juhendamisel. 1997. aastal juhtis ta 'El Terrati' SER Catalunya raadios, võites Onda auhinna parima kohalikku raadiosaate eest. Samal aastal asutas ta El Terrati, tootmisettevõtte, mille eesmärk oli kaasata kaastöölisi. Seejärel esitles ta suvel 2002. aastal Cadena SER-is 'La isla de los mosquitos'i. Ta juhtis mitmeid edukaid saateid TV3-s, sealhulgas 'Sense Títol’it (1995–1998) ja 'La cosa nostra’t (1999–2000). Buenafuente’ telekast tööd hõlmab saate 'Buenafuente' juhatamist Antena 3 kanalil aastatel 2005–2007, kogemus, mis tõi talle 2006. aastal veel ühe Onda auhinna. Saate märkimisväärne osa oli tegelaskuju 'el Neng de Castefa', ja 2007. aastal esindas tegelane Rodolfo Chikilicuatre Hispaniat Eurovisioonil. Ta on kaasa töötanud sarjas 'Pelotas'. Ta juhtis Goya auhindu 2010. ja 2011. aastal ning uuesti koos Silvia Abrili 2019. aastal. Muude saatejuhirollide hulka kuuluvad 'Com va la vida?' Eduard Punseti käsutuses 2011. aastal ja 'Buenas noches y Buenafuente' Antena 3 kanalil 2012. aastal. Aastatel 2013–2015 juhtis ta 'En el aire’t La Sexta kanalil. Alates 2016. aastast on ta juhtinud 'Late Motiv’i Movistar+ kanalil, kus sageli teevad kaasa teised koomikud kuni 2021. aasta lõpuni. Praegu kaas-juhib ta koos Berto Romero podcasti 'Nadie sabe nada'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Arévalo

Francisco Rodríguez Iglesias, kes tegutses professionaalselt Arévalo või Paco Arévalo nime all, oli hispaania koomik ja näitleja. Sündinud 2. septembril 1947 Madridis, veetis ta lapsepõlve Catarrojas Valencias ja kasvas seal üles. Ta suri 3. jaanuaril 2024 oma kodus Valencias, jättes maha karjääri, mis kestis mitmeid aastakümneid. Surremisel oli tal 76 aastat. Arévalo alustas esinemist aastal 1970, algselt kehastades koomilist matadorit ('El Bombero Torero') lavastuses, mis aitas kaasa hüüdnime tekkimisele, tuletatud isa perekonnanimest, kes oli samuti koomiline matador. Ta saavutas tuntuse 1970ndate lõpus ja 1980ndate alguses naljadega inimeste kohta, keda ta nimetas 'gangosos y mariquitas,' mida müüs umbes kolmekümne kasseti vahendusel. Tema populaarsus suurenes oluliselt alates 1983. aastast, kui sai regulaarseks saate 'Un, dos, tres... responda otra vez' osaleja, ning esines igas 'Un, dos, tres... La Subasta' episoodis kuni 2004. aastani. Ta mängis ka mitmes koomilises filmis, mida režissereeris Mariano Ozores aastatel 1983–1985. Kogu oma karjääri jooksul mängis Arévalo paljudes filmides ja teleseriaalides, sealhulgas Moskva kuld (2003) ja Isi & Disi: Kõrge pinge (2006). Ta juhtis Antena 3 kanalil 1997. aastal saadet ‘Arévalo y Cía’ ja osales 2005. aastal reaalsusshow's 'La Granja'. Aastatel 2007–2009 tegi ta sageli kaasa Canal Sur kanalil saates ‘La tarde con María’. Ta mängis ka näidendites, nagu 'Dos Mellizos' Bertín Osbornega 2011. aastal ning tegi koostööd telesaatega ‘Sábado Deluxe’ alates 21. aprillist 2018. Tema huumorit peeti algul kiituseks, kuid hiljem kirjeldasid kriitikud seda kui 'koleda ja vana,' mille tulemusena sai frāāsi 'näha välja nagu Arévalo naljaga' kirjeldajaks selle stiili komöödiat.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Charo

María Rosario Pilar Martínez Molina Baeza, kes on tuntud professionaalselt Charo nime all, on Hispaanias sündinud meelelahutaja. Sündinud Murcias, Hispaanias, väidab ta, et sündis 15. jaanuaril 1951, kuigi ametlikud andmed näitavad sünnipäevaks 13. märtsi 1941. Tema vanemad olid Luis Martinez Oliva ja Carmen Molina Baeza. Charo on tunnustatud näitlejana, lauljana, koomikuna ja flamenco kitarristina, demonstreerides mitmekülgsust erinevates kunstivaldkondades. Ta hakkas klassikalist kitarri mängima üheksa-aastaselt Andrés Segovia juhendamisel ning õppis Murcias flamenco ja klassikalist kitarri. 1960ndatel sai Charo'st rahvusvaheliselt tuntuks Ameerika televisioonis esinemiste kaudu, millele olulist mõju avaldas abiellumine Xavier Cugatiga aastal 1966. Cugat "avastas" ta aastal 1964 telesaate filmimise ajal ning nad abiellusid 7. augustil 1966, saades esimeseks paariks, kes abiellusid Caesars Palace'is Las Vegases. Ta on tuntud oma energiliste esinemiste ja loosungiga "cuchi-cuchi". Charo andis välja disco-salvestisi Salsoul Recordsi jaoks 1970ndatel, sealhulgas album Dance a Little Bit Closer (1977) ning teisi albumeid nagu Cuchi, cuchi (1977) ja Olé, olé (1978). Ta astus üles ka filmides nagu Tiger by the tail (1968) ja Aeropuerto 80 (1979). Charo karjäär jätkus esinemistega saates The Hollywood Squares aastatel 1982–1988 ning rolliga saates Chico and The Man Freddie Prinze surma järel. Lisaks osales Charo kolmandas hooajas saates The Surreal Life ja tal oli lühike roll saates Simpsonid, kus ta esitas laulu „My name is Charo, I shake my Maracas”. Tema flamenco album "Guitar Passion" (1994) pälvis 1995. aastal Billboard International Latin Music Conference'il auhinna aasta naispopalbumi eest. Ta sai USA kodanikuks 1977. aastal ja abiellus hiljem 1978. aastal Kjell Rasteniga, neil sündis poeg Shel Rasten, kes on trummar bändis Treazen. Charo on elanud Hawaiil, esinedes regulaarselt Outrigger Hotelis ja juhtides restorani Kauai saarel. Teda peetakse sotsiaalmeedia ikooniks, kellel on Instagrami konto, kus ta postitab uudiseid tulevate etenduste, toitumisnõuannete ja treeningute kohta; 2023. aastal ilmus vinüülplaat "Dance a Little Bit Closer", millele kuulub ka allkirjastatud koopiad igale ostjale.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Consuelo Guerrero de Luna

Consuelo Guerrero de Luna, sündinud Consuelo Texidor Mendona Madridis 9. märtsil 1905, oli hispaania näitleja ja koomik. Ta alustas karjääri laval aastal 1924 Madridi Teatro de la Zarzuelas, ning hiljem esines Ricardo Calvo Agostí draamakompaniis. Tema õde, Irene Guerrero de Luna, jätkas ka näitlejakarjääri, spetsialiseerudes häälteatris. Hispaania kodusõja järel emigreerus Consuelo Guerrero de Luna 1930ndate lõpus, pärast pagendamist, Mehhikosse. Ta kinnistas end kiiresti Mehhiko kinomaailmas, mängides karjääri jooksul üle viiekümne filmis. Tema debüütfilm oli 1941. aastal Oh, What Times, Don Simon! , ja samal aastal ka The Unknown Policeman . Varase 1940ndate alguses mängis ta mitmes filmis, sealhulgas When the Stars Travel (1942), I Danced with Don Porfirio (1942) ja Arriba las mujeres (1943). Ta kaotas ka filmides Resurrection (1943) ja Summer Hotel (1944), ning The Daughter of the Regiment (1944) ja The Lieutenant Nun (1944). Tema hilisemate karjääri märkimisväärsed filmid on The White Monk (1945), The Thief (1947), Spurs of Gold (1948), In the Palm of Your Hand (1951) ja Take Me in Your Arms (1954). Filmi kõrval osales Consuelo Guerrero de Luna teatrilavastustes nagu 'El derecho a nacer', 'La loba', 'Los cuatro caminos' ja 'La locura de los ángeles'. Ta aitas kaasa telesaadetele, mängides Murallas blancas ja Amar fue su pecado saasteseriaalides 1960. aastal. Tema viimased aastad veetis ta majas, mille pakkus riiklik Näitlejate Assotsiatsioon (ANDA). Consuelo Guerrero de Luna suri Ciudad de Méxicos 11. oktoobril 1972.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

David Broncano

David Broncano Aguilera es un humorista y conductor de televisión español; también ha trabajado en el sector periodístico y en compañías de publicidad.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

David Fernández Ortiz

David Fernández Ortiz, kes sündis 24. juunil 1970 Igualadas, Barcelonas, on hispaania näitleja, häälte näitleja ja humorist. Teda tuntakse peamiselt koomilise isana Rodolfo Chikilicuatre. Fernández'i taust hõlmab tööstuslikku ehete õpingut ja seotust teatrikompaniiga La Cubana alates 1998. aastast, mis viis esinemisteni teleseriaalis 'Me lo dijo Pérez'. Tema varased koostööd algasid aastal 2002 katalaani produktsioonifirmaga El Terrat, kinnistades veelgi tema positsiooni hispaania meelelahutusmaastikul. Fernándezi karjäär sai olulise tõuke koostööst Andreu Buenafuentega. Ta debüteeris saates 'Una altra cosa' (2002–2004), kus arendas isikuid nagu El Gilipollas ja El Extremeño que quería ser Vasco, millele järgnes jätkuv koostöö saates 'Buenafuente' (Antena 3 ja La Sexta). Just Buenafuentes saates tutvustas ta esmakordselt Rodolfo Chikilicuatret improvisatsioonisaate kujul. Jaanuaris 2008 esitles Fernández Ricardo Rosanti, väites, et leiutas vibratsiooni-kitari, enne kui naasis Chikilicuatrena esitama 'Baila el Chiki-chiki' 5. veebruaril 2008. Laul 'Baila el Chiki-chiki', Santiago Segura poolt kirjutatud ja Pedro Guerra poolt meloodiliselt kujundatud, sai määravaks hetkeks Fernández'i karjääris. See parodeerib reggaetonit naljade ja poliitiliste viidetega ning kandideeris Hispaania valikvooru Eurovisiooni lauluvõistlusele 2008. Hoolimata sellest, et mõned pidid selle valikut kavalaks võttekuseks, võitis Rodolfo Chikilicuatre valiku 56,28% hääletajate toetusel. Fernández muutis sõnade sisu märtsis 2008 Eurovisiooni reeglitele vastavuse tagamiseks, eemaldades poliitilised viited ja pikendades laulu pikkust. Ta esitas 'Baila el Chiki-chiki' Eurovisiooni lauluvõistlusel 2008. aastal 24. mail 2008, saavutades Hispaaniale parima koha alates 2004. aastast. Alates sellest on Fernández jätkuvalt töötanud erinevates meediakanalites, esinedes saadetes nagu 'Gala Inocente, Inocente', 'Pelotas', 'Crackovia' ja 'Me resbala', demonstreerides oma mitmekülgsust koomikuna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

El Gran Wyoming

José Miguel Monzón Navarro, kes on tuntud professionaalselt nime all El Gran Wyoming või lihtsalt Wyoming, on hispaania koomik, muusik, kirjanik ja telesaatejuht. Sündinud Madridis 15. mail 1955, pärit apteekeride perekonnast, mille juured on Cuencas. Tema varajase eluga olid seotud OJE ja Opus Dei külastused. Ta õppis meditsiini, lõpetas ülikooli enne, kui loobus sellest meelelahutusele pühendumiseks; ta töötas lühikest aega arstina ajateenistust täites. Wyomingi mitmekülgne karjäär algas muusikaliste ettevõtmistega, mängides bändis Paracelso ja esinedes koomilis-muusikaliste show'dega pianist Ángel Muñoz Alonsoga Madridi Movida ajastu ajal. Wyomingi telekastseen hõlmab mitmeid saateid, sealhulgas Silencio se juega (1984), La noche se mueve (1992-1993) ja El peor programa de la semana (1993). Viimane pandi pooleli Quim Monzó intervjuu eel, kuna tekkisid murekohad potentsiaalselt solvavate naljade pärast. Ta juhtis ka hispaaniaversiooni Caiga quien caiga (1996-2003) koos Juanjo de la Iglesia ja Javier Martíniga, saade, mis võitis umbes kolmkümmend auhinda, sealhulgas Ondase ja TP de Oro. Wyomingi kirjutajakool on mitmeid raamatuid, alustades Un vago, dos vagos, tres vagos (1990) -st, millele järgnes Te quiero personalmente (1993), Las aventuras del mapache (1997) – lasteraamat – ja Janos, el niño que soñaba despierto (2000). Ta asutas 1999. aastal koos teiste meelelahutajate plaadifirma 18 Chulos. Alates 2006. aastast on Wyomingilt Wyomingis näidatud El Intermidio La Sextal kanalil. Saade on seisnud õiguslike väljakutsete ees; aastal 2016 määrati sellele maksma 35 380 eurot hüvitist naise alasti pildi kuvamise eest tema nõusolekuta. Ta kirjutas ka veergülikat nimega Asuntos & Cuestiones ajalehele Público. Wyomingi raamatud No estamos locos (2013) ja No estamos solos (2014) said olulise edu, millest esimene müüs üle 100 000 eksemplari enam kui kaheksas väljaandes. Ta aitas kaasa dokumentaalfilmile Hay motivo (2004). Wyomingi koomikukangelaste hulka kuulub inglise koomik Benny Hill, mille suhtes oli tal ühtne arusaam Santiago Segura ja Álex de la Iglesia'ga. Graafilise romaanina ilmus El Gran Wyoming. Mil palos y ninguno al agua aastal 2024.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Enrique San Francisco

Quique San Francisco, tuntud ka Rogelio Enrique San Francisco Cobo nime all, oli hispaania näitleja ja koomik. Ta sündis Madridis 10. märtsil 1955 ja suri seal 1. märtsil 2021, pneumnia tagajärjel pärast haiglaravi mõlema kopsupõre tõttu. Tema vanemad olid näitlejad Vicente Haro ja Enriqueta Cobo (Queta Ariel), ning tal oli vend Vicente Haro Vidal. Ta veetis lapsepõlve Barcelonas koos emaga. San Francisco alustas oma näitlejakarjääri noorelt, debüteeris kuueaastaselt reklaamitöös ja kümneaastaselt 1965. aastal Televisión Española saates *Santi, botones de hotel*. Teatrilavale astus ta kaks aastat hiljem *Kesköö unenäos* mängides ning seejärel osales *Frankie y la boda* (1965) filmis. Alates 1975. aastast pühendus ta näitlemisele, liitudes lühikeseks ajaks Madridi Näitlejate Stuudioga enne Madridi kolimist samal aastal. 1975. aastal mängis ta Fernando Fernán Gómezi lavastatud *El pícaro* kahes episoodis. 1970ndatel ja varajastel 1980ndatel oli ta aktiivne kinolaval, eriti 'cine quinqui' žanris, mängides Eloy de la Iglesia filmides, sealhulgas *Navajeros* (1980), *Colegas* (1982) ja *El pico* (1983). Ta osales ka filmites nagu *Ernesto* (1979) ja *Maravillas* (1981). San Francisco karjäär hõlmas filmi, televisiooni, teatrit ja raadiot. Ta laulis Loquillo y Trogloditas'e ja La Fuga salvestistele ning esines Rosario Florese ja teiste muusikavideotes. Aastatel 2001–2008 mängis ta populaarses teleseriaalis *Cuéntame cómo pasó* Tiníni rolli. Ta osales ka saates nagu *El club de la comedia* ja *No somos nadie*. Ta kandideeris kahel korral Koya auhinnale parima naise kõrvalosa eest, 1990 aastal *Orquesta Club Virginia* eest ja 1993 aastal *El baile del pato* eest. Tema viimased filmiväljaanded olid *4 latas* (2017) ja *Sin rodeos* (2018). Ta oli Filmiakadeemia liige ja tal oli talent iseenda üle naerda. Teda meenutatakse tema panuse eest hispaania huumori ja näitlemise alal, Mariano Barroso kirjeldas teda kui 'grandísimo actor, vulnerable, brillante y querido por todos'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Enrique Serrano

Serrano alustas karjääri üheteistkümneaastaselt umbes 1902. aastal Humberto Zurlo trupis, esinedes 'Tranquera' lavastuses. Ta töötas ka lava- ja rekvisiidimeistrina Pepe Podestá trupis ning esines tsirkustes nime all Tony Tranquerita ja Pierrot Saltarín. Ta õppis Labardéni lasuteatris, mis näitas tema varajast pühendumust etendusele. Serrano filmikarjääri algas 1910. aastal filmiga *La batalla de Maipú*, millele järgnes veel üks helikindel film *Hasta después de muerta* 1916. aastast. Ta mängis ligikaudu 40 filmis aastatel 1935–1964, näodel filmides nagu *Muchachas que estudian* (1939) ja *Así es la vida* (1939). Tema karjääri jooksul osales üle 80 filmis, sealhulgas 1935. aasta *El alma del bandoneón*. Ta mängis sageli "chantas" ehk petiste rolle, mis aitasid kujundada tema koomilist isikut. Argentina kino kuldajaga aastatel mängis ta aastatel 1940–1955 üle 30 filmis. Ta esines 1941. aastal edukas filmis *Los martes, orquídeas* Mirtha Legrandiga ning tegi tihti koostööd režissööri Manuel Romero ja koomiku Niní Marshalliga. Serranot peeti üheks suuremaks komöödiameisteriks klassikuses Argentina kinos ja teda tuntakse tema koomiliste esituste poolest. Ta töötas ulatuslikult Lumitoni stuudiodes ja tegi kaasa paljudes filmides 1940ndatel ja 1950ndatel, sealhulgas "Üks mees ei väärta midagi" (1949). Tema viimane filmiväljanägemine oli aastal 1964 filmis "Ole ettevaatlik järjekordadega". Ta kuulus Florencio Parravicini trupi, koos Roberto Casaux ja Guillermo Battagliaga. Ta suri Buenos Aireses 20. detsembril 1965, 74 aasta vanusena. Teda meenutatakse tema panuse eest Argentina kinosse ja ta jättis maha tütre, näitleja Tina Serrano.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Hermann Tertsch

Hermann Tertsch, kes sündis Madridis 9. aprillil 1958, on hispaania ajakirjanik, jurist ja Euroopa Parlamendi liige (MEP). Tema täisnimi on Hermann Leopold Tertsch del Valle-Lersundi. Ta on Hispaania kodanik ja esindab praegu Hispaniat Euroopa Parlamendis Patriootide Euroopa poliitilise liidu koosseisus, mis on seotud Vox parteiga. Tertsch’i karjäär algas pere majandusajateenistuses, Hispaania Majandusajateenistuses. Seejärel töötas ta Agencia EFE korrespondendina Viinis alates 1982. aastast, kajastades Kesk- ja Ida-Euroopat. Alates 1983. aastast jätkas ta El Paísi korrespondendina, esmalt Bonnis ja hiljem Varssavis. Ta kajastas Jugoslaavia sõdu 1990. aastate alguses erisaadikuna, võttes vastu antiserbia seisukoha. Aastatel 1993–1996 oli ta El Paísi asetõeline direktor ja arvamustoimetuse juht. Ta kaubel ka raadiosaadetes Cadena SER-s, Radio Nacional de Españas ja Onda Ceros aastatel 2004–2015 ning esines Telemadridi saates 'Madrid opina' poliitiliste analüütikuna alates 2006. aastast. Tertsch lahkus El Paísist 2007. aastal toimetuslikkuse suuna erimõtete tõttu ja töötas seejärel kuni 2019. aastani poliitilise arvamustajana ajalehes ABC. Ta juhtis Telemadridi varahommikust saadet ‘Diario de la noche’ aastatel 2008–2010. Aprillis 2019 valiti ta Voxist Euroopa Parlamendi liikmeks ja juunis 2024 taasvaliti. Ta on väliskomitees (AFET) ja ELi-Mehhiko Ühist Parlamendikomiteede delegatsioonis (D-MX). 1989. aastal autasustati Tertsch’i Cirilo Rodríguezi ajakirjandusauhinnaga. Ungari Vabariik andis talle 2019. aastal oma teeneteordu kuldristi ning Poola teeneteordu 2022. aastal. Ta on ka koostööd teinud La vuelta al mundo de Veo7 ja El cascabel kanalil 13tv ning Sin Complejos raadios EsRadio. 2003. aasta kuulujutt väitis, et Tertsch provotseeris endale rünnakut Madridi baaris Toni2, olles väidetavalt joobnud. Kuulujutt eskaleerus ning valepäevitas tollase peaministri Zapatero ja Wyomingi seostumist juhtumiga. Esperanza Aguirre avaldas olukorra kohta avalikult kommentaari, viidates peksmiste ja süüdistuste osutamisele. Tertsch oli detsembris 2009. aastal baaris lahingus, mille käigus sai vigastusi, mis viisid tema lahkumiseni 'Diario de la noche'ist. Teda on kirjeldatud kui ‘personajillo blanquito importado’ (väike valge imporditav isiksus).

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Manuel Reyes Millán

Manuel Reyes Millán, keda kutsuti Pozíks või El Pozíks, oli Hispaania koomik ja teletegelane, kes saavutas 1990. aastate lõpus pärast Marsi kroonikate programmis osalemist teatud meedia nähtavuse.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Hispaania

Ramón Cabrera y Griñó

Ramón Cabrera y Griñó, sündinud Hispaanias Tortosas 27. detsembril 1806, elas keerulist ja sageli jõhkrat elu, mida iseloomustasid sõjalised konfliktid ja poliitiline rahutust. Ta sündis kaupmehe-meremehe José Cabrera pojana ning alustas algselt vaimulikku karjääri, õppides seminaries, kuid peeti lõpuks preestriks mittesoovikuks kutsumise puudumise tõttu. Ta sai 1825. aastal päriluse kaudu kiriku toetust. See varasem ambitsioon jäi maha, kui ta pärast Hispaania Ferdinandi VII surma üha rohkem kaasati karlistlike konspiraatsioonidesse. Kaberra kuulsus sai alguse Esimese Karlismi sõja ajal, mis algas aastal 1833. Ta tõusis kiiresti esile ja sai oluliseks juhiks nii Esimeses kui ka Teises Karlismi sõjas, teenides hüüdnime 'El Tigre del Maestrazgo' (Maestrazgo Tiiger). Tema elu jooksul kandis ta mitmeid tiitleid, nimelt 1. markkviisi Terist, 1. krahvi Morellat ja 1. hertsogi Maestrazgot. Aastal 1834 juba kindralina, Carlos María Isidro poolt ülendatuna, juhtis ta karlistlikke vägesid Kataloonias, Aragoonis ja Valencias, demonstreerides julgust, fanatismist ja jõulisust. Ta purustas mitmeid Isabella kuninganna kindraleid lahingutes nagu Maella lahing ning asendas lühikeseks ajaks kindral Manuel Carnicerit ülemakapositsioonis pärast Carniceri hukkamist aastal 1835. Cabrera sõjatoiminguid iseloomustasid sageli ranged meetmed. Tema juhtimisel käskis ta lasta maha ligikaudu 1110 sõjavangi, sada ohitseri ja palju tsiviilisikuid; sinna kuulusid Torrecilla ja Valdealgorfa linnapead, samuti vangid Burjassoti võidupühal. Tema ema, Ana María Griñó, hukkumise liberalide poolt tema tegude kättemaksuks sundis ta kättemaksu vanduma. Kuigi ta jätkas vastupanu Kesk-Hispaanias peaaegu aasta pärast teiste karlistide loobumist, vangistati ta lõpuks Prantsuse kindlusse ja seejärel elas Inglismaal. Ta ilmus 1848. aastal taas Kataloonias juhtides karlistlikke rühmitusi. Märtsis 1875 avaldas ta manifesti, milles käsitles pooleldi järgnijaid Alfonso XII-le alluma, mispeale Don Carlos kuulutas ta reetjaks ja võttis talt tiitlid ära. Ramón Cabrera y Griñó suri Wentworthis, Inglismaal 24. mail 1877.

Vaata profiili