Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega R Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 73-84 / 116 koomikut
Richard Fidler, koomik (Austraalia)
Kinnitatud Nõudmata
Austraalia

Richard Fidler

Sydney asukohtadel elav Richard Fidler on Austraalia kirjanik ja raadiosaatejuht, kes elab seal koos perega. Ta alustas karjääri 1980ndatel komediansambli Doug Anthony All Stars (DAAS) liikmena; DAAS aga lahenes 1994. aastal. Seejärel juhtis Fidler mitmeid telesaateid, nagu 'Race Around the World,' 'Aftershock,' 'Mouthing Off' ja 'Vulture.' Ta oli ka Austraalia Vabariiklaste Liikumise riikliku komitee liige aastatel 2001–2007, mil ta ametist lahkus. 2005. aastal kolis ta Brisbenesse, Queenslandi, et juhtida raadiosaadet ABC Local Radio jaoks. Alates 2012. aastast on Fidler peamiselt keskendunud oma intervjuuprogrammile 'Conversations' ABC Local Radios, mida hääletatakse kogu Austraalias, peale Victoria ja ABC Radio Nationali. Saate podcast on pidevalt üks viiest enim alla laaditavast Austraalias, kus kuus miljoonit alla laadimist igakuuliselt. Sarah Kanowski liitus 'Conversations'iga regulaarse saatejuhina 2018. aastal. Fidler sai 2011. aastal Churchill Fellowshipi avaliku raadio uuringuteks. Ta on autoriks mitmele enim müüdavale raamatule, mis ühendab ajalugu, reisimise ja mütoloogiat, sealhulgas 'Ghost Empire', 'The Golden Maze: A Biography of Prague' ja 'The Book of Roads & Kingdoms'. Ta kaastöötas 2019. aastal Kári Gíslasoniga raamatu 'Saga Land' kallal. Fidlerile on tema ajaloolised kirjutised pälvinud suuremat tunnustust; 'Kuldne labürint' oli 2021. aasta Austraalia Raamatutööstuse Auhindade nominent üldises mittefiktioneeriteraamatus, samas kui 'Teede ja riikide raamat' võitis 2023. aasta Indie Raamatuaudefikti auhinna. Ta sõitis 2014. aastal poja Joe'ga Istanbulisse 'Vaimupürcemperi' uuringuteks ning külastas kolmkümmend aastat samvelvetrevolutsiooni kogemise järel Pragit 'Kuldläbürindi' kirjutamiseks. 2026. aastal käivitasid Fidler ja Kári Gíslason ajaloo-podcasti sarja 'Vikingielud'. Kirjanikuna ja saatejuhina jätkab Fidler 'Vestlusi' ABC Raadios ning uurib ajaloolisi narratiive oma raamatute ja podcastide kaudu.

Richard Kind, koomik (Ameerika Ühendriigid)
Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

Richard Kind

Ameerika Ühendriikides sündinud Richard Bruce Kind töötab nii näitleja kui ka koomikuna. Televisioonis on ta mänginud dr Mark Devanowi sarjas "Mad About You", Paul Lassiteri seriaalis "Spin City" aastatel 1996–2002, Nõbu Andyt saates "Curb Your Enthusiasm" aastatel 2002–2021, Sam Meyersi sarjas "Red Oaks" aastatel 2014–2017 ja Vince Fishi sarjas "Ainult mõrvad hoones" alates 2024. aastast. Tema filmiauhindade hulka kuuluvad Clifford (1994), Tähevärav (1994), The Station Agent (2003), The Visitor (2007), A Serious Man (2009), Hereafter (2010), Argo (2012), Bombshell (2019), Tick, Tick... Boom! (2021), Beau Is Afraid (2023) ja The Out-Laws (2023). Praegu töötab ta Netflixi live-kõne programmi "Everybody’s Live with John Mulaney" diktori ja abilisena.

Richard Waldemar (?–1946), koomik (Austria) – Satiir, Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Austria

Richard Waldemar

Richard Waldemar, sündinud Kramerina 3. mail 1869 Viinis, Austria-Ungaris, oli tuntud näitleja ja koomik. Ta suri 27. detsembril 1946 samuti Viinis. Algselt töötas ta raudteel enne lavikarjääri alustamist, et selleks valmistuda, käies teatrikoolis. Waldemar alustas oma karjääri 1890. aastal Troppaus, seejärel oli tal esinemisi Wiesbadeni ja Müncheni linnas. Alates 1893. aastast sai temast Viini teatrilavade nurgakivi, esinedes erinevates kohtades, sealhulgas Theater in der Josefstadtis, Ronacheris ja Carl- ja Raimundtheateris. Ta keskendus algul tõsiste rollidele, kuid hiljem sai temast koomik. Tema esinemised ulatuvad Viini peale, külalisesinemistega nii kodumaal kui ka rahvusvaheliselt. Alates umbes 1908. aastast tegi ta arvukates stumfilmides kaasa, sealhulgas "Der Stiefelputzer" (1908) ja "Ein Walzertraum" (1908), ning jätkas filmides esinemist kogu oma karjääri jooksul, saavutades tippu 1930. aastatel. Ta mängis ka helifilmides, nagu "Lumpenkavaliere" (1932) ja "Hotel Sacher" (1939). Valdemari koomiline talent ilmnes mitte ainult laval ja ekraanil, vaid ka tema lindistustel. Seitsmest salmist koosnev paar-versioon „Kabaree laulud sõjalisest olukorrast“ ( Cabaret Songs on the Military Situation ) salvestati 1915. aastal k. k. Austria-Ungari Sõjameeste, Leskede ja Laste Fondi tellimusel. Need satiirilised värsid halvandasid vaenlast ja kinnitasid väejuhatuse kindlust veidus, ühe salmi jäljendades jalgaväelast kirjutavat oma armastatule Viini dialektis ja teises Venemaa keiser kirjutavat Hindenburgile. Ta mängis ka 1926. aasta komöödia- ja romantikafilmis Tantsija hertsog ( Der Balletterzherzog ), mida režisseris Max Neufeld, ning mis sai negatiivseid arvustusi ja tsensuuri. Tema karjääri jooksul salvestas ta muusikat gramofonplaatidele. 1939. aastal pälvis ta Viini linna aurikella (Ehrenring der Stadt Wien). Ta lisati ka 1944. aastal „Gottbegnadeten-Liste“ (Pühendatud kunstnike nimekirja) nimekirja, mida natsirežiim kasutas kunstnike kaitseks. Tema surma järel pandi mitmele kohale tema nimi, sealhulgas Richard-Waldemar-Hof ja Richard Waldemar Park, kus on tema büst; ta on maetud Hietzingi kalmistule tema mälestusmärgiga pühendatud hauaplatsil.

Rick Moranis, koomik (Kanada) – Paroodia, Kehastused
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Rick Moranis

Rick Moranis on Kanada koomik ja näitleja, kes sündis Frederick Allan Moranisena 18. aprillil 1953 Torontos, Kanadas. Ta on juudi pere laps, kellel on ungari juured. Varemalt ilmnes tal huvi esinemise vastu; ta käis algkoolis koos Rushi bändi laulja Geddy Leega. Tema karjäär sai alguse kohalikust raadiotööst, töötades 1970ndatel Chum FM-is Torontos Rick Alleni pseudonüümi all DJna. Moranise koomiline teekond hõlmas esinemist Rob Cowani kõrval CBC-TV-s, sealhulgas paroodiate loomist "Hockey Night in Canada" saates. Ta koostööd Ken Finklemaniga aastatel 1977–1979, lootes otsetäitusi ja teleseriaali proovisaateid. Kuulsust tõi talle esinemine Kanada telesaates, eriti Bobina duo Bob & Doug McKenzie's koos Dave Thomasiga. Need tegelased loodi Kanada sisukogumi nõuete täitmiseks ning nende populaarsus viis albumini The Agoraphobic Cowboy (2005) ja filmile Strange Brew (1983). Ta liitus Second City Televisioni (SCTV) koosseisuga aastal 1980, kus sai tuntuks kuulsuste imiteerija nagu Woody Allen, Merv Griffin, David Brinkley, George Carlin, Michael McDonald ja Teri Shields. Ta võitis Emmy auhinna oma töö eest SCTV-s. Moranise laiem tunnustus saabus mitmete filmide rollide kaudu, sealhulgas Ghostbusters ’is (1984) Louis Tullyna ja selle järjekujul Ghostbusters II (1989). Teiste filmikreditid hõlmavad Streets of Fire ’i (1984), Little Shop of Horrors ’i (1986), Spaceballs ’i (1987), kus ta mängis Darth Vaderi paroodiat, Honey, I Shrunk the Kids ’i (1989) Wayne Szalinskinna ja selle järjekujusid (1992, 1997). Ta tegi kaasa filmides Parenthood (1989), My Blue Heaven (1990), The Flintstones (1994) ning andis häält Brother Bear ’i filmisarjas (2003 & 2006). Pärast 1991. aastat vähendas ta oma meelelahutuslikku tegevust abikaasa Ann Belsky surma tõttu ja keskendus kahe lapse kasvatamisele. Ta andis välja komöödiapaljandusi, My Mother's Brisket ’i (2013) ning aastal 2020 ilmus Mint Mobile’i reklaamis Ryan Reynoldsi soovil. Moranis on plaanis võtta jälle oma roll Dark Helmetina filmis Spaceballs: The New One (2025) ja naasta Wayne Szalinskinna rollis filmis Shrunk (2027).

Rob Sitch, koomik (Austraalia) – Satiir, Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Austraalia

Rob Sitch

Austraallase Rob Sitchi tööks on režissöör, produtsent, stsenaariikirjutaja, näitleja ja koomik. Pärast Melbourne'i Ülikooli meditsiiniarsti diplomi omandamist praktiseeris ta lühikest aega arstina, enne kui suundus komöödia poole. Alates asutamisest on Working Dogi produktsioonifirma olnud Rob Sitchi professionaalse elu määravaks elemendiks ning ta on selle ettevõtte liige. Ettevõtte toodang hõlmab arvukaid edukaid telesaateid ja filme, mis on kinnitanud Sitchi olulist positsiooni Austraalia meelelahutuses. Ta on võib-olla kõige paremini tuntud filmi "Loss" (1997) režissöörina ja kaasautorina, filmina, mida sageli nimetatakse üheks suureimaks Austraalia filmiks. Working Dog produtseeris ka filmi "Nõu taldrikus" (2000), mille ta režissöörina ja kaasautorina lõpetas. Tema töö Working Dogiga ulatub ka teiste produktsioonideni, sealhulgas telesaadetele "Esiliin" (1990ndad) ja "Utoopia" (2014–käesolev), ning filmiks "Kas Benil on küsimusi?". "Esiliin" sai tunnustust 50 aasta 50 saadet programmi eriväljaandel 22. kohal. Sitch demonstreerib ka oma komöödiatalente satiiriliste Jetlag reisiijuhtite kaasautorina fiktiivsetesse riikidesse nagu Molvanîa, Phaic Tăn ja San Sombrèro. Sitchi varajase karjääri hulka kuulusid albumite avaldamine "The D-Generation: The Satanic Sketches" (1989) ja "The D-Generation: The Breakfast Tapes" (1990). 2006. aastal tunnustas Nine Networki saade "50 Years 50 Stars" Rob Sitchi panust, asetades ta Austraalia suurimate elavate telekunstnike hulka, nimelt 39ndale kohale. Praegu on Sitch endiselt telesaadetega seotud, näiteks "Utopia"ga. Lavastuse "The Castle" ettekande plaanitakse 2027. aastaks, mis tõestab tema töö püsimatut populaarsust ja pärandit.

Rob Stefaniuk, koomik (Kanada)
Kinnitatud Nõudmata
Kanada

Rob Stefaniuk

Ontarios provintsis 8. oktoobril 1971. aastal sündinud Rob Stefaniuk on kanadalane, kes töötab koomikuna, näitlejana ja kirjanikuna. Praegu on ta 55-aastane. Tema karjääri algas filmides nagu Superstar (1999), mis on inspireeritud Saturday Night Live’ist , ja Phil the Alien (2004). Ta mängis ka lühifilmis Love Child (1995) koos Neve Campbelliga ning mängis peaosas telesarnas Blown Away (1992). Stefaniuk on kogunud 27 tuntud krediiti televisioonis ja filmides, sageli töötades nii külalisnäitlejana kui ka sarja regulaarnäitlejana. Stefaniuki töö ulatub näitlemisele kaugemale. Ta kirjutas stsenaariumi filmile *Melonitest Suurus*, mis valmis 1996. aastal, ja töötas stsenaariiredaktorina ning produtsendina filmil *Avalik Omand* (2003). Ta lavastas lühikomöödia *Ootamine Meest* (2005), mis sai tunnustust Sundance'i filmifestivali valikuga. Märkimisväärne on, et ta kirjutas, lavastas ja mängis peaosas filmis *Suck* (2009), kummitusliku rokk’n’rolli komöödias, mis esilinastus Toronto rahvusvahelisel filmifestivalil 2009. aastal ja ilmus DVD-na 2010. aastal. Filmis tehti koostööd Dimitri Coatiga, Jessica Paréga, Malcolm McDowelliga, Iggy Popiga, Alice Cooperiga, Mobyga, Dave Foleyga ja Henry Rollinsiga. Kogu oma karjääri jooksul on Stefaniuk näidanud mitmekülgsust. Ta oli *Catwalki* kitarrist selle teisel hooajal, asendades Johnny Camdeni. Ta laulis häält *Timothy Goes to School* (2000–2002) seriaalis ja andis hääle Buzz Sawchuckile seriaalis *My Dad the Rock Star* aastatel 2003–2004. Tema näitlejakohad hõlmavad ka ilmuisi teleseriaalides nagu *Visitors of the Night* (1995–1996), *The New Ghostwriter Mysteries* (1997–1998), *Elvis Meets Nixon* (1996–1997), *My Date With the President's Daughter* (1997–1998) ja *Monk* (2001–2009). Ta mängis ka *The Law of Enclosures* (2000) filmis Sarah Polleyga ning mängis peaosas filmis *Actor 12*. Stefaniuk abiellus Barbara Mamabologa aastal 2016 ja neil on üks laps. Talle anti Don Haigi auhind aastal 2005.

Robbie Howard, koomik (Ameerika Ühendriigid) – Kehastused
Kinnitatud Nõudmata
Ameerika Ühendriigid

Robbie Howard

Ameerika Ühendriikides sündinud Robbie Howard töötab meelelahutaja, vokalisti, impersonaatori ja koomiksina, nimetades Las Vegast Nevadas oma koduks. Stripil on ta võtnud endale režissööri, produtsendi ja peaesineja rollid pikaajalistel näitustel, sealhulgas aastatel 1993–1999 Hurray America, 1999–2005 Stripi tähed ja 2006–2014 The Rat Pack Is Back.

Robert Castel (1933–2020), koomik (Prantsusmaa) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Prantsusmaa

Robert Castel

Robert Castel, keda sündis 21. mai 1933 Bab El Oued's, Alžeerias, Robert Moyalina nimega, oli prantsuse koomik ja näitleja. Tema varajane elu oli muusika sisse põimunud; tema ema, Lili Labassi, oli chaabi muusika laulja-laulukirjutaja ning isa, samuti nimega Lili Labassi (Élie Moyal), oli chaâbi muusika meister. Castel alustas karjääri isa saatjana, mängides tar'i ja kitarri, esitades prantsuse-araabia laule. Ta asendas algselt muusikalise tee näitlemisega. Castel alustas oma karjääri teatris Alžeeris asuva regionaalse draamitrügi liige. Ta mängis märkimisväärselt Roberti rolli näidendis 'La Famille Hernandez,' mis käsitleb Pied-Noiri kogukonna kogemusi. Tema filmikarjäär algas 1957. aastal, 24-aastaselt, filmides 'Les Amants de demain' ja 'Witness in the City.' 20. sajandi jooksul jätkas ta mängimist, olles pea neljakümne aasta jooksul osalenud arvukates komöödias. Ta mängis filmides nagu 'Un idiot à Paris' (1967), 'Elle court, elle court la banlieue' (1972), 'Le Permis de conduire' (1973) ja 'Le Grand Blond avec une chaussure noire' (1972), ning ka teleseriaalis 'Les Saintes Chéries.' Castel ja tema naine, näitlejanna Lucette Sahuquet, kes suri 1987. aastal, esitasid sageli koos komöödiasketšeid, sageli 'pied-noir' stiilis. Castel ja Sahuquet olid esinev duo, kes soojendas selliseid tuntud tegijaid nagu Frank Sinatra, Marlene Dietrich ja Philippe Clay. Nad osalesid ka raadiosaadetes 'Les Grosses Têtes' ja 'Jeux de 20 heures,' ning ilmusid telesaadetes 'Les Grosses Têtes’ (RTL) ja ‘Les Jeux de 20 heures’ (France Régions 3). 2011. aastal aitas ta kaasa filmile 'El Gusto,' mängides nii rolli kui ka esinedes viiuldajana orkestris. Tema osalemine 2017. aasta dokumentaalsarjas 'Les Magnifiques,' mis uuris prantsuse popkultuuri 1960. ja 1980. aastate vahel, tõestas tema mõjuvõimu tolle ajastu sees. Castel sai 2011. aastal Aurori rüütli tiitli. Haigusega võideldes lahkus ta 5. detsembril 2020 Pariisi Pitié-Salpêtrière haiglas; matusepid toimusid 9. detsembril Pariisi Pantini kalmistul.

Roberto Benigni, koomik (Itaalia) – Kabaree
Kinnitatud Nõudmata
Itaalia

Roberto Benigni

Roberto Remigio Benigni, kes sündis 27. oktoobril 1952 Castiglion Fiorentinos, on itaalia näitleja, koomik, stsenaaristi, filmirežissöör, kabareeartist, laulja-laulukirjutaja ja näitleja. Tema vanemad olid talunikud, Luigi Benigni ja Isolina Papini, ning aastal 1958 kolis ta perega Pratosse. Tal on kolm õde: Bruna, Albertina ja Anna. Benigni alustas karjääri teatriliste monoloogide esitajana, kasutades ironiat ja põlgust sisaldavat komöödiat. Ta debüteeris laval detsembris 1971 Teatro Metastasio teatris Pratos, etendades Il re nudo 't. 1970ndatel tegi koostööd Marco Messeriga ja esines Lucia Poliga Beat '72 trupis. Giuseppe Bertolucci kirjutas talle 1975. aastal monoloogi Cioni Mario , mis osutus väga edukaks; see tegelaskuju, toskaanlasest talunik, on suuresti autobiograafiline. Ta võitis populaarsust telesaadetes esinemiste kaudu, eriti sarjades Onda Libera Rai 2 kanalil ja L'altra domenica (1976–1979). Samuti kirjutas ta 1977. aasta loo Berlinguer, I Love You , mis tähistas tema näitlejadebüüt. Benigni looming on hõlmanud erinevaid meelelahutusvorme. Ta lavastas antoloogilise filmi *Tu mi turbi* aastal 1983, kus tema naine, Nicoletta Braschi, debüteeris näitlejana ja on esinenud enamikus tema lavastatud filmides. Ta mängis mitmes tuntud režissööride filmis, sealhulgas Federico Fellini *Kuu hääl* (1990), Jim Jarmuschi *All Down by Law* (1986), *Night on Earth* (1991) ja *Coffee and Cigarettes* (2003) ning Blake Edwardsi *Roosa pahmakatse poeg* (1993). Ta on enim tuntud filmiga *Elu on ilus* (1997), mille eest ta võitis Ameerika Filmiakadeemia auhindu parima näitleja ja parima rahvusvahelise filmikino kategooriates. Üksikisikule pole kunagi varem antud Ameerika Filmiakadeemia auhinda parima näitleja rolli eest filmis, mis ei ole algselt ingliskeelne. Tema looming on aeg-ajalt kohanud tsensuuri, näiteks kui ta keelustati otse-eetris paavsti Johannes Paulus II kohta kasutatud väljenduse "Wojtylaccio" eest. Ta mängis aastal 1984 Massimo Troisiga filmis *Non ci resta che piangere* ('Meil ei jää muud üle kui nutta') ja hiljem astus üles Matteo Garrone'i *Pinocchio* (2019) ja Woody Alleni *Rooma poole armumisega* (2012) filmides. Ta sai 2021. aastal Veneetsia filmifestivalil Kuldse Lõvi elutöö eest.

Robin Kafaliev, koomik (Bulgaaria) – Sketškomöödia
Kinnitatud Nõudmata
Bulgaaria

Robin Kafaliev

Robin Kafaliev on bulgaaria näitleja, produtsent ja režissöör, kes sündis 2. juunil 1964 Plovdivis. Ta lõpetas VITI „Kristjo Sarаfovi“ Nikolai Ljutskanovi klassis ning juba tudengina osales Rangel Vălchanovi filmis „Ja nüüd kuhu?“. 90ndatel töötas ta teatris, kinodes, raadios ja dubleeringus, enne kui pöördus järk-järgult teleülekannete poole. Laialdse populaarsuse saavutas ta autorina ja saatejuhtina komöödisaates „Maailma naljakaimad loomad ja inimesed“ , mida edastati 13 hooaega. Kafaliev on ka režissöör ja produtsent meelelahutuslike teleformaatide jaoks, nende seas „Ilma sõnadeta“, „Ilma riieteta“ ja „Fort Boyard“. 2005. aastal lõi ta „Alaminut“ – esimese mängufilmi sketšisaate Bulgaarias, kus mängis looja, režissööri ja näitleja rollis. Kafaliev on osalenud kümnetes bulgaaria ja välismaa filmiproduktsioonides ning tal on rikas kogemus dubleeringus, andes oma hääle sadadele filmidele ja teleülekannetele. Ta on töötanud paljude tuntud bulgaaria näitlejate ja režissööridega ning kinnitanud end kui üht tuntumaid nimesid bulgaaria telesaatekomöödias ja meelelahitusprogrammides.

Robin Paulsson, koomik (Rootsi)
Kinnitatud Nõudmata
Rootsi

Robin Paulsson

Robin Paulsson on rootsi meelelahutaja, kes töötab jutustajana, stsenaaristi ja telesaatejuhtina. Ta debüteeris stand-up komöödia maailmas 2001. aastal ja võitis kiiresti tuntuse Rootsis. Alates augustist 2006 hõlmas tema professionaalne tee ka televiisiotööd, eriti saate 'Robins' abil, mida ta juhtis Rootsi televisioonis. See programm sai eriti tuntuks tema jalgpalluri Zlatan Ibrahimović’i jäljendustegevuse poolest. Paulssoni koomiline teekond on olnud märgitud arvukate esinemiste ja stsenaariokirjutamise krediitidega erinevates rootsi telesaadetes. 2003. aastal sai ta P3 huumoriauhindade festivalil auhinna 'Roligast i Skåne' (Lõbusaim Skånes); ning 2004. aastal tunnustati teda Svenska Stand-up-galal aasta debüütantsina ('Årets Nykomling'). SVT jaoks on ta kirjutanud stsenaariume komöödiasarjadele 'Kvarteret Skatan' ja 'Extra allt,' ning andnud ka panuse saatesse 'Time Out,' kus ta ka ise esines. Tema osalemine ulatub selleni nagu 'Parlamentet' (TV4, 2010-2011), 'Extra Extra' (TV3) ja 'Tack gode gud' (TV4). Mõned kriitikud on võrrelnud tema stiili David Lettermaniga. Peale esinemisi ja kirjutamist on Paulssonil olnud mitmeid tähtsusi saatejuhirolle. Ta juhtis 2011. ja 2012. aastal Svenska idrottsgalanit (Rootsi Spordigalat), ning 2015. aastal Melodifestivalenit koos Sanna Nielseniga. 2019. aastal asus ta 'Fråga Lund'i saatjaks. Samuti juhtis ta 2015. aasta juulis Sveriges Radios 'Sommar i P1' ja 2009. aastal 'En trekant med Robin'it. Ta on alates 2013. aastast abielus Live Lausundiga. Paulssonile anti 2007. aastal nii Aftonbladet TV Award kui ka Kristallen (Rootsi Televiisiooni auhinnad) nominatsioone, mis kinnitasid veelgi tema positsiooni Rootsi meelelahutusmaailmas.