Chuck - GiggleTime'i multikakoomik, kes räägib nalju
GiggleTime Androidile
Tasuta Google Plays
Laadi rakendus alla
GiggleTime - naljad, koomikud ja komöödiaetendused GiggleTime
Menüü
Uuenda Premiumiks Esita nali Koomikud Komöödiaetendused Kõige enam jälgijatega koomikud Meist KKK Kontakt Lisa koomik
Laadi rakendus alla
Jälgi meid

Õigusteave
Privaatsuseeskiri Kasutustingimused Küpsiste eeskiri Tagastus- ja tühistamispoliitika Viited
Logi sisse
Keel
Kategooriad
Seaded
Keel eesti, eesti keel eesti, eesti keel
Turvaline režiim
Juhuslike naljade automaatesitus
Teavitused
Üleilmne talentide register

Koomikute register

Sirvi koomikute profiile, elulookokkuvõtteid, päritoluriiki ja ametlikke linke.

Algab tähega A Kinnitatud Tühjenda kõik
Kuvatakse 181-192 / 205 koomikut
Kinnitatud Nõudmata
Maroko

Abdul Rahim Tonsei

Abderrahim Tounsi, tuntud ka kui Abdul Rahim Tonsei ja 'Abdul Raouf', oli Maroko näitleja ja koomik. Sündinud Casablancas 27. detsembril 1936, suri ta seal 2. jaanuaril 2023, 86 aasta vanusena. Ta jäi orvuks Casablancas, kui tema ema suri, kui ta oli kõigest kuus aastat vana; tema isa, Tuneesia tõlkija, kes töötas Prantsusmaa jaoks, oli saadud Marokosse riigiteenistusse. Noorena nautis Tonsei koomiliste saadetega vaatamist 'Medina' kinodes ja läänefilme 'Fox'i ja 'Apollo' teatrites ning ta said inspiratsiooni koomikust Al-Qadimi, kes esines Maroko raadios. Tema varajase eluga kaasnes osalemine protestides kolonialismivastasus ja sultan Mohammed V eksilisaamise vastu, millega kaasnes tema arreteerimine ja kuupüha vangistamine, kus teda piinati. Koloniaalvõimude poolt vangistatuna arendas Tonsei teatrikirelust. Ta liitus vastupanu võitlejate rühmaga, kes etendasid teatrisaateid kolonialismivastase võitluse kohta. Vabastamise järel asutas ta teatr trupi, mis esines eri Maroko linnades. 1960ndatel lõi ta iseloomu Abderraouf, mis Marokos eriti populaarseks sai. See iseloom, kehastas rumalust ja oli inspireeritud klassikaaslasest, ning omadusi nagu lahti riided, unikaalsed liigutused, kõnepruugi ja sarkastlik naer. Karakter 'Abdul Raouf' on meeles peetud nende eristavate joonte poolest ja võitis kiiresti populaarsust laval enne üleminekut televisiooni. Tonsei populaarsus kasvas oluliselt Marokosse televisiooni tulekuga. Karakter Abderraouf sai maroki keeles naeruväärsuse sünonüümiks. Ta jätkas esinemist ja näitlemist kogu oma karjääri jooksul, mängides filmides nagu Bila Hudud (2008), Majed (2011) ja Ami (2017). Tonsei põdes südameprobleeme, mis põhjustasid turset ja hingamisraskusi enne surma. Paljude aastakümnete jooksul on teda peetud maroki komöödia legendiks, jättes maha pärandi olulise huumorimängijana ja koomikuna.

Kinnitatud Nõudmata
Bangladesh

Abu Hena Rony

Abu Hena Rony on Bangladeshi stand-up-koomik, näitleja, saatejuht ja modell, kes tõusis kuulsaks, kui võitis 2011. aastal koos Vicky ja Parthaga Zee Bangla komöödiavõistluse Mirakkel kuuenda hooaja. Ta sündis 14. detsembril 1987 Natore ringkonna Chamari uniooni Bildahari külas neljast vennast teisena; tema isa Abdul Latif on pensionil kooliõpetaja. Ta õppis Akannabigha Primary Schoolis ja Bildahar High Schoolis, sai keskhariduse tunnistuse Barendra Government College’is ning bakalaureuse- ja magistrikraadi Rajshahi Ülikooli draama ja muusika osakonnas. Juba lapsena meeldis talle sõpru huumoriga lõbustada. 2011. aasta juulis astus ta võistlusele Mirakkel ja esines selle esimeses 40 osas, olles kolmes neljandikus neist esimene; paljud teised võistlejad kutsusid teda tema koomikuande tõttu „Dulabhaiks“. Koos Vicky ja Parthaga sai temast Mirakkel Akkel Challenger 6 võitja ning ta võitis ka hooaja publikupreemia. Enne Mirakkelis naljade esitamist laulis ta sageli ning 2018. aastal avaldas ta Asad Sarkari lavastatud laulu „Beche Thakbo Jotodin, Bhalobasbo Totodin“. Sestpeale on Rony olnud tuntud saatejuht Bangladeshi televisioonis. 2019. aastal juhtis ta NTV komöödiasaadet Ha-Show ning on juhtinud ka saateid Ajker Ananna GTV-s, Comedy Hour ja Cine Hour ATN Banglas, Khude Roshikraj ja Talk Misti Jhal Banglavisionis ning Jadur Shohor Boishakhi Televisionis. Filmis debüteeris ta teoses Swapno Je Tui, seejärel mängis Tonmoy Tanseni filmis Podmo Patar Jol (2015) ja filmis Tom and Jerry ning telesarjades nagu Kakatuar Deshe ja Chatushkon. Ta on kirjutanud ka mitu huumoriraamatut. Esimene, Mirakkel Jokes Lau Thela, ilmus pärast tema Mirakkeli võitu Ekushey raamatumessil; 2015. aastal järgnes Ananda Tie Mati ning hiljem Khatii Bondhu, Hashir Patro, School of Comedy ja Buddhir Proshno Mojar Uttor.

Kinnitatud Nõudmata
Elevandiluurannik

Adama Dahico

Adama Dahico, sünninimega Adama Dolo, on Elevandiluuranniku koomik, näitleja ja teatriinimene ning üks riigi populaarsemaid koomikuid. Telepublik tunneb teda ülimalt eduka Elevandiluuranniku situatsioonikomöödia Ma famille järgi ning tema lava- ja videoetendused on teinud temast kogu riigis tuntud nime. Dahico huumorit on juba ammu müüdud kassettidel, CD-del ja DVD-del. 1999. aastal võitis ta Elevandiluuranniku enimmüüdud kasseti trofee ning Kilimanjaro auhinna parima koomilise näitlejana. Tema DVD-sarjade hulka kuuluvad Le Mariage de Doh Kanon, Je suis candidat ja pikaealine Maquis le Dromikan, millest ilmus vähemalt seitse osa. Ta on avaldanud ka muusikat ja huumorit segavaid salvestusi, sealhulgas Campagne électorale, Le diagnostic, Ambiance Dahico ja Ambiance de presse (2012) ning Le chef classe, Les impôts pour tous, Reggae Dai ja Encore toi sida (2014). Tema töö on toonud talle pika rea autasusid. Päevaleht Fraternité Matin nimetas ta 1998. aastal Elevandiluuranniku aasta kolmandaks meheks. 2005. aastal sai temast Agboville’i aukodanik. 2006. aastal võitis ta 3. novembril Guineas Conakrys Djembé d’ori parima Aafrika koomilise näitlejana, 14. oktoobril Elevandiluuranniku kirjanduse suurauhinna huumori ja koomiksi kategoorias ning novembris vabaühenduse Yéhé trofee. 2008. aastal sai ta Ameerika Splari fondilt aumedali panuse eest huumori arendamisse, Haut de Gamme’i auhindadel nimetati ta kahel korral, 2008. aasta detsembris ja 2009. aasta jaanuaris, Elevandiluuranniku parimaks humoristiks ning ta valiti 2008. aasta eeskujulikuks kunstnikuks. Ameerika Ühendriikide saatkond Elevandiluurannikul andis talle audiplomi kultuuritegevuse eest ning Rahvusvaheline Religioonidevaheline Föderatsioon nimetas ta rahusaadikuks. Ta on kasutanud oma populaarsust rahvatervise kampaaniates REPMASCI liikmena; see on aidsi ja teiste pandeemiate vastu võitlevate meedia- ja kunstiinimeste võrgustik. 2010. aastal sai temast esimene Elevandiluuranniku kunstnik, kes kandideeris presidendivalimistel; ta kogus 5972 häält ehk 0,9 protsenti.

Kinnitatud Nõudmata
Filipiinid

Agot Isidro

Filipiinide näitleja ja laulja Agot Isidro sisenes meelelahutusmaailma esmakordselt 1990. aastate alguses taustavokalistina, enne kui laienes filmi- ja lavanäitlemisse, eriti sõltumatute lavastuste ja teatri raames. Tema ekraanil olevate krediitide hulka kuuluvad Tulad ng Dati (2006), Huling Pasada (2008), Mga Mumunting Lihim (2012), Mga Anino ng Kahapon (2013), Changing Partners (2017), Family Matters (2022) ja Ang Duyan ng Magiting (2023). Teda on autasustatud FAMASi auhinna ja Metro Manila filmifestivali auhinnaga ning ta on saanud nominatsioone viiele Gawad Uriani auhinnale ja kolmele Luna auhinnale.

Kinnitatud Nõudmata
Bulgaaria

Albena Mihova

Albena Mihova on Bulgaaria näitleja, keda tuntakse eelkõige teletöö järgi komöödias. Ta sündis Varnas 18. aprillil 1975 näitlejate perre; tema vanemad Jakim ja Neli Mihovi olid mõlemad näitlejad. Teismelisena laulis ta enda ülalpidamiseks restoranides ja klubides ning õppis kaks aastat kodulinna Stojan Batšvarovi nimelise Draamateatri juures tegutsenud näitekoolis. 1998. aastal lõpetas ta Sofias Riikliku Teatri- ja Filmikunsti Akadeemia (NATFIZ) nukunäitleja erialal professor Nikolina Georgieva ja assistent Živka Doneva kursusel. Juba tudengina valiti ta Slavi Trifonovi ja Ku-Ku meeskonna satiirisaate Hašove tiimi, kus ta esines neli aastat. Seejärel oli ta veel kaks aastat bTV saates Slavi's Show. Pärast teleaastaid liitus ta Sofias Kanalitaguse Väikese Linnateatri trupiga, töötades samal ajal ka teiste teatritega. Lavatöö kõrval on ta jätkuvalt esinenud komöödiasaadetes ning osalenud Bulgaaria televisiooni suurimates meelelahutusformaatides: Your Face Sounds Familiar (Kato Dve Kapki Voda), Dancing Stars ja The Masked Singer, kus ta esines Lõvi kostüümis. Ekraanil mängis ta telefilmis Ganjo Balkanski naaseb Euroopast (2004) ja kehastas Margarita Želevat ehk Margit Nova Televisioni komöödiasarjas Linnaserva politseinikud (2018). Mihoval on ka pikk dublaažirollide nimekiri. Ta andis hääle Luckyle animasarja 101 dalmaatsia koera Bulgaaria versioonis 1998. aastal ja Trufflesile sarjas Chowder 2009. aastal ning on töötanud ka sarjadega nagu Hannah Montana ja Printsess Butterfly.

Kinnitatud Nõudmata
Bulgaaria

Aleksandra Sarchadjieva

Aleksandra Sarchadjieva on Bulgaaria näitleja ja telesaatejuht, Satiiriteatri trupi liige ning üks Bulgaaria meelelahutustelevisiooni tuntumaid saatejuhte. Ta sündis 20. mail 1983; tema ema oli näitleja Pepa Nikolova, kellega ta mängis koos lühifilmis Valsid ja tangod Bela Voda külast (2007). Ta lõpetas Sofia 8. keskkooli ning 2006. aastal Rahvusliku Teatri- ja Filmikunsti Akadeemia (NATFIZ) draamanäitleja eriala professor Zdravko Mitkovi kursusel. 1. septembril 2006 asus ta tööle Bulgaaria Armee Teatrisse, kus tema rollide hulka kuulusid Didi Markova lavastuses Shear Madness, Väike lavastuses Don Juani kohtuprotsess ja Nina Zaretšnaja Kajakas. Alates 2014. aastast on ta Aleko Konstantinovi nimelise Satiiriteatri näitleja. Tema lavatöödest on veel Jackie lavastuses Hobuseid ju lastakse maha, nimiroll Boryanas, Berta Burundangas, Charlotte Terapeutides, Marcela lavastuses Milleks sulle Don Quijote? ja monolavastus Live. Ta nomineeriti parima naisnäitleja auhinnale filmi Õmblejad (2007) eest, kus ta mängis Dorat, ning ta on osalenud filmides Ice Dream (2005), Türgi gambiit (2005), Puzzle (2012) ja sarjades Abielus, lastega Bulgaarias (2012), Varastatud elu, Härra X ja meri (2019) ning Alfa (2024). Ta on andnud hääle Dottie’le filmides Lennukid ja Lennukid 2 ning Matildale filmis Angry Birds ja selle järjes. Telesaadete juhtimine tegi temast kõigile tuntud näo. Pärast algust muusikasaates Melo TV Mania juhtis ta saateid Talunik otsib naist (2011), Big Brother ja VIP Brother (2012–2018) koos Niki Kancheviga ning Dancing Stars (2013–2014) koos Krasimir Rankovi ja Kalin Sarmenoviga ning 2019. aastal juhtis ta üksi Nova TV võistlussaate Igri na Volyata (Tahte mängud) esimest hooaega. Alates 2022. aastast juhib ta bTV-s jutusaadet Elu tõestisündinud loo põhjal ja alates 2024. aastast samal kanalil saadet Ma armastan Bulgaariat.

Kinnitatud Nõudmata
Saksamaa

Alexander Eichwald

Alates 2024. aastast on tal 30 aastat. Ta liitus AfD-ga kaks kuud enne detsembris 2025. aastal toimuvat sündmust, kus ta esines Generation Deutschlandi (GD) esimesel konverentsil, partei uuel noorte tiival. Eichwald püüdis saada koha GD juhatuses ja peab Gießenis kõne, mis tekitas laialdast kriitikat. Tema perekonnanimi Eichwald tähendab 'tamme metsa'. Internetis on olemas esinemine kunstniku Alex Oakiga, kes kannab tema sarnast välimust. Kõne, mis peeti laupäeval, on kirjeldatud kui sisaldavat „fašistlikku voolu“ ning jäljendavat Adolf Hitleri kõneosavust ja maneere. Kriitikud märkisid ülepingestatud käeliikumisi ja täpset "R" veeremist Hitleri sarnaselt. Sinise jakiga, musta lipsuga ja tagasi kammitsetud juustega lavale astudes tuletas Eichwaldi välimus muljet avali, et ta jäljendab kedagi. Ta jäljendas Hitler-suguseid väiteid, žeste ja "R" veeremist. Mõned osalejad kahtlustasid, kas ta on informatsioonisaaja või „V-Mees“ Saksamaa sisepoliitilise luueteenistuse jaoks, ning AfD liikmed algatasid uurimise tema tegude kohta. Vaatamata skandaalile sai ta delegatide toetust 12%, kandideerides väikese partei ametikohale. Eichwald väidab, et tema "R" veeremine on tingitud tema venekermaalsest päritolust ja sellest, kuidas teda kõnelema õpetati. Kõne järel seisid Eichwaldit 2026 aasta aprilli lõpus AfD-st eraldamise ees ja sai parteilt eraldamiskirja. Aastal 2023 osales ta intervjuudes ajakirjandusega “Die Zeit,” “Süddeutsche Zeitung” (“SZ”) ja “Der Standard.” SZ-i intervjuu ajal, mis toimus Herfordi kalmistul, esitas ta nii isikutunnistust kui ka AfD parteikaarti. Keeldudes satiiri terminist, eitab ta seost Jan Böhmermanniga või "Titanic" ajakirjaga. Ta tunnistab, et mõned aspektid AfD poliitikas, nagu piirivalve, on positiivsed ning usub, et praegune poliitika meenutab “Weimari 2.0.” Praegu elab ta eralduses ja lahkub oma korterist alles pimedas; tõenäoliselt kaotab ta skandaali tõttu personaliplaneerija töökoha.

Kinnitatud Nõudmata
Iraan

Ali Farahnakian

Ali Reza Farahnakian töötab Ameerika Ühendriikides näitleja, kirjaniku ja improkomöödiana. Ta asutas New Yorgis The Peoples Improv Theatre'i ja osales täiskasvanute ujumise situatsioonikomöödia kaasjuhina. Ta on alates 2004. aasta septembrist abielus Beth Saundersiga.

Kinnitatud Nõudmata
Kuuba

Alvarez Guedes

Guillermo Álvarez Guedes, kogu Ladina-Ameerikas tuntud lihtsalt kui Álvarez Guedes, oli Kuuba koomik, näitleja, kirjanik ja ärimees, keda peetakse kõigi aegade üheks mõjukamaks hispaaniakeelseks koomikuks ja üheks Ladina-Ameerika stand-up-komöödia teerajajaks. Ta sündis 8. juunil 1927 Matanzase provintsis Unión de Reyeses, kus ta juba väikese lapsena esines kohalikus teatris ning lõbustas pidudel ja laatadel rahvast laulude ja tantsudega. Teismelisena teenis ta elatist rändtsirkustes. Ta kolis Havannasse ja töötas teatris ja raadios, kus ta 1949. aastal dramatiseeris tänavakuritegusid. Komöödia juurde jõudis ta, kui produtsent Gaspar Pumarejo tõi ta televisiooni, uude meediumisse, milles Kuuba oli Ladina-Ameerikas teerajaja. Ta mängis farssides, seiklustes, komöödiates ja muusikalides ning tema iganädalane roll el borracho, joodiku, osas CMQ saates Casino de la Alegría tegi temast kuubalaste jaoks ikooni. Tema stiil segas sõnamänge kehalise komöödiaga, mis meenutas Chaplinit ja Buster Keatonit. Ta moodustas paari laulja ja näitleja Rita Montaneriga ning esines 1950. aastate Havanna klubides koos tähtedega nagu Beny Moré ja Olga Guillot. Ta alustas ka filmikarjääri, mis hõlmas üle 14 filmi, sealhulgas Ladrón de seda (1953), The Big Boodle (1957), Dios te salve, psiquiatra (1966), A mí qué me importa que explote Miami (1976) ja La chica del alacrán de oro (1990), millest kolm ta ise produtseeris. 1957. aastal asutas ta koos pianist Ernesto Duarte Brito ja oma venna Rafaeliga plaadifirma GEMA. 1960. aastal läks ta pagulusse, esmalt New Yorki ja seejärel Puerto Rico pealinna San Juani, kus ta jätkas koos vennaga Gema Recordsi tegevust; firma aitas El Gran Combo de Puerto Rico rahvusvaheliselt tuntuks teha. Tema esimene komöödiaalbum ilmus 1973. aastal ja sellele järgnes üle kolmekümne. Need salvestused, täis Kuuba kõnekäände ja tõsise näoga esitatud tänavahuumorit, tegid temast hispaaniakeelse komöödia rahvusvahelise tähe. Tema tunnusmärk oli Kuuba hüüatus ¡ñó! ning talle omistatakse sageli hispaaniakeelses stand-up’is labasuse piiri murdmist – mitte šokeerimiseks, vaid lihtsalt rääkides nii, nagu kuubalased räägivad. Tema huumor ammutas teatro bufost, Havanna linnaosade koomiliste tüüpidega Kuuba varietee-traditsioonist, ning igatsusest Kuuba järele, mille ta oli maha jätnud. Ta kirjutas üle kahekümne huumoriraamatu ja juhtis kuni 2011. aastani Miami raadiojaamas Clásica 92.3 FM kolmetunnist saadet, mis oli Lõuna-Florida hispaaniakeelse raadio üks populaarsemaid. Álvarez Guedes suri 30. juulil 2013 oma kodus Kendallis Floridas 86-aastasena.