Üleilmne talentide register

Koomikud: Liibanon

Koomikute register: Liibanon. Profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid.

5 koomikud

Bassem Feghali

Bassem Feghali on libaanias päritolev näitleja, laulja ja drag queen, kes sündis 21. septembril 1977 Wadi Chahrouris, Beiruti lähedal. Ta elab praegu samas Wadi Chahrouris, Baabda ringkonna külakeses. Teda tuntakse Araabia maailma ühe juhtiva drag esitaja ja ka libaanias monoloogijana. Tal on sugulusside libaanias laulja Sabah'ga, kes on tema kaugenematus suguline; Sabah ja Simon Asmar, Studio El Fani režissöör, avastasid ta ning said tema mentoriteks ja asevanemaks. Feghali karjäär algas 1996. aastal, kui ta võitis talentisaate Studio El Fan kuldmedali. Selle konkursi ajal imiteeris ta nii meeste kui ka naiste tuntud isikuid. Selle võidu järel sõlmis ta kümneaastase lepingu LBC telekanaliga. Tema esinemised ühendavad laulmist, komediat ja tantsu, sageli keerukate kostüümide, parukate ja meigi kasutamisega. Ta kirjutab oma sketše, kujundab lavakomponente ja kostüüme ning salvestab oma muusikat, hoolikalt valmistudes iga tegelase jaoks proovide, dieetide ja treeningute kaudu. Ta on imiteerinud arvukaitse Libaani ja rahvusvahelisi artiste, sealhulgas Sabah, Nawal Al Zoghbi, Haifa Wehbe, Fairouz, Shakira, Marilyn Monroe, Lady Gaga, Britney Spears, Marwa, Nancy Ajram, Elissa, Mariam Nour ja Britney Spears. Tema esinemistes on kujutatud ajaloolisi tegelasi, sealhulgas Ivette Sursok, Maggi Farah ja Miss Libaani konkursandi Lamita Franjiehit. Feghali loomingulatus ulatub imitatsioonide peale; ta on loonud originaalseid satiirilisi tegelasi nagu Antika Sursock ja Hala Tamarzof. 2006. aastal juhtis ta igapäevast telesaadet Alf Wayle Bi Layle, Ramadan Fawazeer saadet, kus ta iga päev imiteeris erinevat araabia naiskunstnikku. Ta esines ka "Star Academy 7" ja "Star Academy 8" saates kunstnike ja instruktorite imitatsioonidega. Praegu on tal sari nimega "Qasaiq Antika" (Antica lõigud), mille on loonud Rola Saad, 'Star Academy' peaosa. Selles sarjas esineb tegelane nimega Antica, kes ihkab saada kirjanikuks nagu Barbara. Aastal 2000 autiseti teda Murex d'Or parima aasta monoloogi eest. Kuigi ta saavutas kuulsuse imiteerides libaani naisi, sealhulgas Fairouzi, tühistati mõned tema esitused 1990ndatel ohutusküsimuste tõttu, mis tulenesid insuldist, ähvardustest ja kaebustest, mis olid seotud tema esinemistega Libaani telelõigus peamise ajal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Liibanon

Nabih Abu Hassan

Nabih Abu Hassan, keda tuntakse ka نبيه أبو الحسن nime all, oli libaanias pärit koomik ja näitleja. Sündinud 1934. aastal, on tema täpne sünnipäev ebakindel, vastuolus olevate andmetega 16. aprilli või 20. detsembri kohta. Ta sündis Libanoni külas Al-Qala'a, Btekhneeni ja Hammana vahel, võibolla Al Qala'a külale lähedal. Tema kunstnikukarjäär algas 14 aasta vanuselt koolinäidenditega. Abu Hassani varajane karjääri hõlmas mitmesuguseid tegevusi. Algul töötas ta spordiohutusena 'Alaiehi ja Tripoli koolides ning lühikeseks ajaks Beirut' pankis. Ta omandas Egiptuses näitleja diplomi. Tema teatrilõik algas sketšide esitamisega amatöörtrüppiga Diya'a külas ning hiljem osales ta Monir Abu Dibsi ja Shakib Khoury lavastustes. Ta tegeles ka ajakirjandusega, mis viis tema varajastele ilmumistele Libaani raadios. Shakib Khoury mõjutas oluliselt tema arengut, aidates tal töötada tuntud režissööride ja treeneritega; ta esines kahes Khoury esimeses töös. Abu Hassani sai enim tuntuks kehaskujuna 'Akhot Shnai', mille ta esitas esimest korda 'Jaha fi Al Qura Al Amamiya's. Ta mängis seda karakterit mitmes näidendis, sealhulgas 'Napoleon wa Akhot Shnai,' 'Al Shater Hassan' ja 'Akhot Shnai fi Al Jibha', ning teleseriaalides 'Akhot Shnai' ja 'Kanat Ayam'. Tema koomiline isiksus arenes aja jooksul, sageli kehastades eksentrilisi tegelasi, ja ta sai tunnustuse rolli eest Juhana. Ta produtseeris näidendeid saavutades edu 'Juha fi al-Qura al-Amamiya' ja teleseriaali 'Akhwat Shanai'ga. Postuumselt autasustati teda Cedri teeneteordu. Tema sünnivalda Btaknit on püstitatud memoriaal. Nabih Abu Hassan suri 2. novembril 1993 autoga sõites õnnetuses Adonise lähedal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Liibanon

Pierre Chammassian

Liibanoni-Armeenia koomik, näitleja ja stand-up esineja Pierre Chammassian on tuntud Araabia ja Armeenia publiku seas Liibanonis ja kogu Armeenia diasporaas.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Liibanon

Vahe Berberian

Ta on Berberjan, teatrikirjanik, romaanikirjanik, kunstnik, lavastaja, esindaja ja Liibanoni armeenia päritolu koomik ning vaatamata oma ulatuslikule mainele on Berrianil tänu oma koomiksimonoloogidele mitmeid romaane ja ta pakkus oma kunstilist loomingulisust erinevatel radadel üle maailma. Tema mitu näidendit on tõlgitud ka mitmesse keelde ja esitatud mitmes linnas rahvusvahelisel tasandil ning elab nüüd Los Angeleses Californias.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Liibanon

Yasmine Khlat

Yasmine Khlat, kes sündis 13. veebruari 1959 Ismaïlias, Egiptuses, on mitmekülgne libaani päritolu kunstnik. Ta alustas karjääri filmimaailmas ja jätkab tööd näitlejana, režissöörina, tõlkijana ja romaanikirjanikuna. Sündinud libaani perekonnas veetis ta lapsepõlve Libaanis. Tema varajane haridus hõlmas filmiteooria õpinguid Pariisi 3. Ülikoolis ja kinokunsti Pariisi Ülikoolis. See akadeemiline taust mõjutas oluliselt tema hilisemaid loovaid ettevõtmisi. Khlat sai esimese tunnustuse oma näitlejakujutistest mitmes filmis 1970ndate lõpust alates, sealhulgas silmapaistvates rollides filmides Aziza (1980), Nahla (1979) ja Les Rêves de la ville (1983). Ta sai 11. Moskva Rahvusvahelise Kinofestivali 1979. aastal parima naispeaosa auhinna oma rolli eest filmis Nahla . Järelikult oma näitlejakarjäärile, kolis ta Prantsusamaale. Seal muutis ta oma fookust dokumentaalfilmide režissöörina, eriti tuntud on Leylouna/Notre nuit (1987), mis uurib naiste elu Liibanoni kodusõja ajal, ja Abed Azrie: Musicien du Monde (2000). Ta kirjutas ka stsenaariumi filmile Transes (Nass el Ghiwane). Filmi kõrval on Khlat loonud endale nime viljakuna kirjutajana. Ta on avaldanud mitmeid romaane, sealhulgas Al-Yas Khata’a (2001), Le désespoir est un péché (2001), Partition libre pour Isabelle (2004), Le Diamantaire (2006), Vous me direz au crépuscule (2010), Égypte 51 (2019) ja Cet amour (2020). Romaanile Le désespoir est un péché anti 2001. aastal Prantsuskeelse maailma viie kontinendi auhind. Tema romaani Égypte 51 pääses 2019. aasta segaraamatu suurpreemia finaali. Viimati avaldas ta La Tendresse de Sainte Anne (2023) ja La Dame d'Alexandrie (2022), viimane on Vous me direz au crépuscule revideeritud väljaanne. Ta töötab ka tõlkijana, rikastades kirjandusmaastikku oma mitmekülgsete oskustega.

Vaata profiili