Diego Bianchi è un conduttore televisivo, giornalista, ex blogger e YouTuber italiano. Ha spesso operato con lo pseudonimo Zoro e, tra le sue varie attività, è noto per aver presentato il programma televisivo Propaganda Live.
Duilio Pizzocchi, kel tõeline nimi on Maurizio Pagliari, on itaalia koomik ja kabareeartist, sündinud Bolognas 1957. Noorest peast ilmnes tal ande naljadel ja meeleoluliste esituste jaoks. Ta alustas karjääri kahekümnese vanusena, esinedes raadio- ja teleprogrammides Emilia-Romagna piirkonnas. Sel varasel perioodil arenesid mitmed tegelaskujud, mis said tema koomilise isiku keskseks osaks, sealhulgas Ferrarese maalija "Duilio Pizzocchi," mis sai lõpuks tema lavanimeks, ja “Cactus,” 1980ndatel populaarne tegelane, kes oli tuntud laenude ja ebaseaduslike kaupade otsimise poolest. Pizzocchi naljakomöödia stiili iseloomustab mitmeküline tegelaskuju valik, igaühel eripärased isiksused ja omapärasused. Lisaks "Duilio Pizzocchi"le ja "Cactusele" lõi ta "Ermete Bottazzi" – veokijuhataja, kes debüteeris 1990ndate alguses –, samuti "Donna Zobeide" – ennustaja paroodia, mis võitis populaarsust raadiosaadete kaudu –, ja "La Novella" – hapu vana naine, kes hiljem siirdus lavale. Teiste tähelepanuväärsete tegelaste hulka kuuluvad "Eddy Collante", "Stefano Pedrazzi" ja "Mefistocchi". Alates 1983. aastast hakkas ta ilmuma televisioonis kohaliku Emilia-Romagna saatete kaudu, täiustades neid tegelasi edasi. Kogu oma karjääri jooksul on Pizzocchi uurinud erinevaid esinemise võimalusi. Alates 1988. aastast jätkas ta kabaree-karjääri täisajaga, esinedes teatrites, konventsioonidel ja festivalidel. Ta asutas koos Andrea Sasdelliga (Giuseppe Giacobazzi) 1992. aastal turneeetenduse Costipanzo Show, mis on endiselt käigus. Ta on kaasa teinud arvukates filmides, sealhulgas "Consigli per gli acquisti" (1997), "Baciato dalla fortuna" (2011) ja "Volevo nascondermi" (2020). Tema telesaatekates on Zelig, Maurizio Costanzo Show ja Quelli che... il calcio. Ta juhtis raadioprogrammi Il mani-comico koos Giacobazziga aastatel 2005–2026 Ringhäälingu Itaalia Aastad 60 raadios ja praegu juhib "Il Manicomico" Ringhäälingu Itaalia Aastad 60 Emilia Romagna raadios, eetris esmaspäevast laupäevani. Ta avaldas aastal 2020 loo-raamatu Fuori scena. Risate a sipario chiuso ja kaastas aastal 2009 Giuseppe Giacobazziga raamatu Quel tesoro di mio figlio. Pizzocchi töötab ka Ameerika jalgpalli spordikommentaatorina.
Vincenzo Iacchetti, kes on tuntud professionaalselt nimega Enzo Iacchetti, on itaalia meelelahutaja mitmekülgse karjääriga, mis hõlmab jutustavat komediat, näitlemist, telesaatejuhi tööd ja laulmist. Ta sündis 31. augustil 1952 Castelleones, veetis lapsepõlve Maccagnos, Varese provintsis. Tema vanemad olid Antonio (1918-1975) ja Maria (1926-2016). Varased mõjutajad olid Adriano Celentano, Giorgio Gaber ja Enzo Jannacci, kes inspireerisid teda alustama esinemist kabeli teatris. Iacchettile professionaalne tee algas esinemistega pizzeriates ja restoranides üritustel nagu ristijad ja pulmad. Ta õppis raamatupidamist, kuid ei jätkanud seda karjääri, vaid tegeles poliitilise aktivismiga kommunistina ja oli isegi 1971. aastal valitud linnavolinik. Aastatel 1976–1978 töötas ta piirivalvurina Globuse reisiagentuuris Luganos. 1978. aastal asus ta tööle Radio Tresas programmeerijana ja intervjueijana, olles vastutav kogu programmitöö eest. Tema komöödiakarjäär sai hoo sisse 1978. aasta lõpus, kui ta alustas esinemist Derby Clubis Milanos koos teiste koomikute, nagu Francesco Salvi, Giorgio Faletti, Walter Valdi, Giobbe Covatta, Malandrino e Veronica ja I Gatti di Vicolo Miracoli, kõrval, koostöö, mis kestis kuni 1985. aastani. Iacchettil teledebüüt toimus 1981. aastal saates Il Sabato dello Zecchino. Varase 1990ndatel saavutas ta laialdast populaarsust esinemiste kaudu Maurizio Costanzo Show's, kus sai tuntuks oma eripärase 'bonsai' lauludega – lühikeste, sürrealistlike ja sageli mõttetute kompositsioonidega. 1991. aastal andis ta välja albumi, mis sisaldas neid luuletusi ja laule. Aastatel 1994–2026 kaas-juhtis ta koos Ezio Greggoga populaarset telesaadet Striscia la notizia. Tema töö ulatub telekast kaugemale; aastal 1995 mängis ta peaosas filmis Come quando fuori piove ning on esinenud arvukates teistes saadetes Rai, Mediaset ja Telemontecarlo jaoks. Samuti laenanud ta oma hääle amneesia SpongeBob SquarePantseks aastal 2009. Iacchetti pühendumus oma kunstile näitab tema jätkuvaid esinemisi telekast ja laval, sealhulgas saate Velone juhatamine aastal 2010 ning 'Riccio d'argento' auhinna saamine aastal 2010 oma saate Chiedo scusa al signor Gaber eest, album, mis sisaldas Giorgio Gaberi laulude kavereid, ilmus aastal 2009.
Enzo Maggio, keda sündis Vincenzo Maggiona 10. oktoobril 1902. aastal Neapoli, Itaalias, oli itaalia näitleja ja koomik. Ta pärit suurest esitajate perekonnast; tal oli kaksteist õde-venna ning ka tema vanemad olid kunstiga seotud. Tema isa, Domenico Maggio, oli näitleja, laulja ja teatrijuhataja, kes kuulus Neapoli *sceneggiata* etenduste pioneeri seas. Enzo Maggio suri Neapoli 13. juulil 1978. aastal 75-aastasena. Maggio karjäär algas teatrist, õppides enne ja Teise maailmasõja ajal avanspettakoli teatrites töökoolituse kaudu. Ta spetsialiseerus macchiette etendustele, keskendudes mimikale, karakteritööle ja komöödiameisterlikkusele. Tuntud oli ta imitaatsioonide poolest, eriti koomiku Larry Semoni (Ridolini) jäljendamise poolest. Ta esines sageli laval koos oma õdede-vendade Dante, Beniamino, Pupella ja Rosalia Maggioga, sageli napoli komöödiatükkides. Tema kunstiline koolitus toimus peamiselt laval. Sõja järel pööras Maggio oma tähelepanu produtktiivsele filmikarjäärile, sageli mängides karakterrolle. Tema filmidebüüt toimus aastal 1950 filmidega à arrivato il cavaliere! ja Vita da cani . Ta esines üle 40 filmis, nende seas Federico Fellini lavastatud Lo sceicco bianco (1952), Totò a colori (1952) ja Ulisse (1954). Ta tegi koostööd ka Totõga filmis La banda degli onesti (1956) ning osales teatrilavastustes nagu Napoletani a Napoli (1955-1956) ja La Venere coi baffi (1956-1957). Kriitikud kirjeldasid tema komöödiskeemi spontaanseks ja karikatuursuseks, mis on iseloomulik headele napoli päritolu näitlejatele. Ta esines filmides, mida lavastasid Mario Monicelli, Steno, Aldo Fabrizi, Giuseppe De Santis, Mario Mattoli ja Renato Rascel. Tema viimane film oli Dino Risi Primo amore (1978), mis ilmus posthumselt.
Enzo Salvi on mitmekülgne ja särav itaalia näitleja, stsenaaristi ja koomik. Sündinud Vincenzo Salvina 16. augustil 1963. aastal Roomas, Itaalias, kasvas ta üles Ostia linnaosas. Tema vanemad on Antonio Salvi (Tony) ja Bruna Brunori. Ta lõpetas aiandusspetsialistina põllumajandusamaki ja töötas algselt kohaliku aedniku. Salvi alustas karjääri kabareeartistina ja meelelahutajana. Kolleegid julgustasid teda seda teed jätkama tema kiiresti reageeriva huumori tõttu. Ta debüteeris teatris 1990. aastal Plautuse *Miles gloriosus*’es. 1991. aastal asutas ta koos Mariano D’Angeloga komöödiaduu “MAMMAMIA CHE IMPRESSIONE”, mis on sellest saadik pidanud arvukalt väljamüüdud esitusi ja võitis 1993. aastal Comic Festival Nazionale’il kriitikute ja publiku auhinna. Ta on tuntud isiksusena hüüdnimega 'Er Cipolla' (Sibul), mis on inspireeritud narkomaanist, kellega ta kohtas oma tüdruku ootamise ajal. Ta on esitanud komöödiasid nagu *Balle di Natale*, *Fiumi di forfora* ja *A qualcuno piace Carlo*. Salvi filminädal algas aastal 1999 filmiga Vacanze di Natale 2000 , millele järgnesid osatäited filmides Body Guards (2000), Merry Christmas (2001), Natale sul Nilo (2002), Natale in India (2003), Le barzellette (2004) ja Il ritorno del Monnezza (2005). Ta mängis ka teleseriaalis Domani è un'altra truffa (2006) ning osales Notti sul ghiaccio (2006) saates. Salvi töö on hõlmanud koostööd Biagio Izzoga ja Massimo Boldiga ning ta on mänginud komöödiafilmides Carlo Vanzina lavastamisel. Ta esineb sageli üritustel ja koosolekutel ning teeb koostööd Christian De Sica ja Massimo Boldiga igal aastal jõulufilmides. Ta on Itaalias populaarne nii täiskasvanute kui ka laste hulgas. Ta jätkab aktiivset tegutsemist filmimaailmas ja teleindusringkonnas, mängides filmides Il diavolo è Dragan Cygan (2024) ja Alberto Sordi secret (2024).
Fabio De Luigi, sündinud 11. oktoobril 1967 Santarcangelo di Romagnas, on itaalia näitleja, koomik, filmirežissöör, telesaatejuht ja endine pesapallur. Ta on luuletaja Tonino Guerraga sugulane neljandas põlves. Noorest peast ilmnes tema mitmekülgsus – algselt jätkus ta pesapalli Serie A1-s Santarcangelos ja Riminis, enne kui pöördus kunstide poole. Ta lõpetas kaunite kunstide keskkooli ja õppis edasi Bologna Kunstiakadeemias, omandades maalikunstniku kraadi töös „Komöödia kaasaegses kunstikriitikas“. See kunstiline taust mõjutab tema mitmekülgset karjääri. De Luigi alustas oma komöödiateed 1990. aastal, astudes 'La Zanzara d'oro' võistlusele ja saades neljanda koha. Ta võitis kiiresti tuntust töös Gialappa’s Bandiga telesaates Mai Dire... , nii koomikuna kui ka saatejuhtina, ning hiljem tegi koostööd Paola Cortellesi ja Mago Forestiga 'Mai dire Grande Fratello 2' saates. Tema komöödiastiili kirjeldatakse nii füüsilisena kui ka intellektuaalsena, kuid samas tagasihoidlikuina, ja ta on loonud hulga meeldejäävaid tegelasi, sealhulgas Olmo, Fabius, Luigio Guastardo della Radica, Cologno, Baraldi, Medioman, L'Ingegner Cane, Bum Bum Picozza ja Petunio. Ta on jäljendanud ka erinevaid telesaate isikuid ja poliitikuid. 2002. aastal andis ta välja albumi pealkirjaga Olmo & Friends . 1990ndate lõpus ja 2000ndatel mängis De Luigi paljudes filmides, sealhulgas Marriages (1998), All the Moron's Men (1999), Johnny the Partisan (2000), Commediasexi (2006), Natale a New York (2006), Natale in crociera (2007), As God Commands (2008) ja Many Kisses Later (2009). Ta mängis ka komöödiasarjas 'Love Bugs' (2005) ning juhtis koos 'Apocalypse Show' (Rai 1) ja 'Le Iene'. Ta on teinud koostööd režissööridega nagu Marco Ferreri, Alessandro D’Alatri, Alessandro Genovesi, Fausto Brizzi ja Giovanni Veronesi. Ta jätkas mängimist filmides nagu Gli amici del bar Margherita (2009), Happy Family (2010) ja Maschi contro femmine (2010). Ta režisseris, kaastöötas stsenaariumi kirjutamisel ning mängis 'La peggior settimana della mia vita' (2011) filmis ja on seejärel režissöörina valmistanud filme nagu Tiramisù (2016) ja 50 km per Hour (2024). Ta filmib praegu 'La befana vien di notte 2 - Le origini'. Pärast 25 aastat lavalt eemal olemist naaseb ta elava esitusega "BIOL- In Carne e Ossa Tour"iga.
Federico Basso on itaalia koomik, telekirjanik, näitleja ja esitaja. Sündinud Torino linnas 1. jaanuaril 1975, on ta pärit Itaaliast. 1995. aastal lõpetas ta tehnikhariduse, omandades Giuseppe Peano tööstustehnoloogia instituudist Torino linnas elektroonikutehniku diplomi (Perito elettronico) hinde 49/60. Seejärel toimus tema kunstiline koolitus Segrate Teatrikoolis ja Milano Linna Kinokooli ja Televisioonis. Enne koomikuks hakkamist hõlmas tema töökogemus videotoimetaja tööd uudissändides Rete 4 ja Italia 1 kanalites, millega ta tegelenud aastatel 1997–2004. Basso alustas oma kunstnikukarjääri teatriliste improvisatsioonisaadetegevusega ja osales Zelligi laborites. Tunnustus saabus komedisaadetel Zelig ja Zelig Off esinemistega, nii esitajana kui ka saatejuhi kohal, ning ta ilmus Zeligis aastatel 2006, 2011–2013, 2021 ja 2026. Aastatel 2007–2011 juhtis ta koos Teresa Manninoga Zelig Offi . 2003. aastal liitus ta Zelligi töötoaga ning 2004. aastal võitis Sesto San Giovanni kabaree festivali, finaalis lüües Teresa Manninot. Tema komöödiastiili mõjutavad ameerika humori traditsioonid, eeskujudeks on stand-up koomikud nagu Woody Allen, Jerry Seinfeld ja Dane Cook. Ta imetleb ka Buster Keatoni. Eneseironia moodustab tema kunstilise loometöö aluse. Federico Basso karjääri hulka kuuluvad stsenaariumi kirjutamine telesaadetele nagu Belli dentro (2005–2012) ja Crozza Italia (2006), ning ka kameo miniseriaalis Quelli dell'Intervallo Cafe - Casa Pierpiero aastal 2011. Ta võitis 2025. aastal komedisaate viienda hooaja LOL - Chi ride è fuori , jagades auhinna Geppi Cucciariaga. Novembris 2024 sai temast 2026. aasta taliolümpiamängude ja paraolümpiamängude saadik, osaledes Torino tuletõllikandjana 11. jaanuaril 2026. Ta on esinenud ka saadetes Geppi Hour (2007), Comedy Match (2024–2026), Techetechete' (2024), DopoFestival (alates 2026), The Band (2022) ja La notte dei fiori (2026). Hiljuti oli tal Comedy Central Presents erisaade aastal 2026. Praegu töötab ta saatele, mis peagi teatrites linastub, ning jagab monolooge ja sketše oma sotsiaalmeedia profiilides, kus tal on üle 480 000 jälgija. Kriitikud kirjelduvad teda teravana, arukana artistina ja tähelepaneliku vaatlejana kaasaegse ühiskonna suhtes.
Sündinud 16. märtsil 1937 Roomas, Franco Bracardi oli itaalia meelelahutaja mitmete talentidega, sealhulgas näitlemine, helilooming, klaverimäng ja stand-up komöödia. Ta lahkus täna maailmast 28. veebruaril 2005 Roomas, kõigest kaks nädalat enne oma 70. sünnipäeva. Bracardi professionaalne elu kestis läbi aastate, hõlmates muusikat, televisiooni, raadiot ja filmi, mis kindlustas tema maine kui silmapaistva tegelase kuldse ajastu itaalia raadios ja televisioonis. Bracardi alustas oma professionaalset karjääri muusikas 1950ndate esimesel poolel, töötades džässpianistina ööklubides ja olles saatja. 1960ndatel liitus ta beat-ansambliga The Flippers, kus mängis klaverit Lucio Dallaga koos. The Flippers, kuhu kuulusid ka liikmed nagu Maurizio Catalano, Max Catalano, Benny Amoroso, Fabrizio Zampa, Romolo Forlai, saavutas märkimisväärset edu aastatel 1960–1966, võites 1963. aastal Cantagiro lauluga 'I Watussi'. Näitlenud ja koomikuna debüteeris ta 1960ndate keskel kabaree 'Setteperotto's', koos selliste tegelastega nagu Villaggio, Pippo Franco ja Enzo Jannacci. Sel perioodil on ta ka lugusid kirjutanud Minale, Mireille Mathielle ja Raffaella Carràle, sealhulgas Mireille Mathieu’ laulule “Une chanson,” mis saavutas 1968. aastal Sanremos 12. koha. Bracardi saavutas laialdse kuulsuse alates 1970. aastatest töös raadioviivitussaate 'Alto gradimento'ga, mida juhatasid Renzo Arbore ja Gianni Boncompagni. Selles programmis koostas ta muusika, kirjutas materjali ning lõi meeldejäävaid tegelasi, nagu Solforio, Mortification ja Pallottino. Ta tegi tihti koostööd Renzo Arbore'iga, esinedes saadetes nagu 'Quelli della notte'. Ta töötas üle kümne aasta RAI televisiooni autorina, aidates kaasa Discoringale. Ta mängis mitmes filmis, sealhulgas 'Splendori e miserie di Madame Royale', 'Io la conoscevo bene', neljas filmis koos Totóga ja eriti Lino Banfi sugulast 1982. aasta komöödias 'Vieni avanti cretino'. Ta oli Maurizio Costanzo ametlik pianist tema pikemaajalisel telesaates 'Maurizio Costanzo Show', improviseerides, et rõhutada või leevendada erinevaid hetki, ning koostas 1985. aastal saatele teemaloo 'Se penso a te'. Teda meenutatakse sürreaalsete tegelaste loomise poolest raadios ja paljude edukate laulude koosseisuks Raffaella Carrà'le 1970. ja 1980. aastatel, sealhulgas ‘A far l’amore comincia tu’, ‘Ballo ballo’ ja ‘Pedro’.
Itaalia meelelahutaja, näitleja ja teleisik Francesco Matano on tuntud ka nimega Frank Matano. Ta sündis 14. septembril 1989 Santa Maria Capua Vetere's, Itaalias ning tal on nii itaalia kui ka ameerika kodakondsus. Tema vanemad on itaalia ja ameerika päritoluga, mis peegeldab tema topeltkultuurilist kasvatust. Ta veetis oma noorusaja Ameerikas, lõpetades Cranston High School East'i Rhode Islandis. Matano alustas oma karjääri veebis aastal 2007 YouTube'i kanaliga nimega 'lamentecontorta', kus algselt avaldati naljakad telefonikõned. See kanal võitis kiiresti populaarsust, kogudes umbes 60 miljonit vaatamist ja saavutas 2008. aastaks miljoni tellija. Ta lõi aastal 2013 teise kanali 'FRANK MATANO Games', mis oli pühendatud videomängudele. Matano debüteeris televisioonis aastal 2009, olles 'Le Iene' saates korespondent ja esitaja. Hiljem samal aastal, aastal 2010, juhtis ta programmi 'Sky Scherzando?' ning käis Cassino ja Lõuna-Lazio ülikoolis keelte õppimisel, kuid kraadi ei omandanud. Kogu karjääri jooksul on Matano laienenud erinevatele rollidele. Ta esines veebisarjas 'Lost in Google' aastal 2012 ja tegi oma debüüdi näitlejana filmis 'Fuga di cervelli' aastal 2013, millele järgnesid rollid Paolo Ruffini filmides 'Tutto molto bello' (2014) ja 'Fuga di cervelli' (2013). Ta on töötanud ka häälilooja mitmete animaprojektide jaoks, sealhulgas 'Zootopia' (2016), ‘Sing 2’ (2021) ja ‘Transformers: Rise of the Beasts’ (2023). Aastal 2015 autiseti teda TV Direction Awardsil aasta ilminguna. Ta oli kohtunikurollis 'Italia's Got Talent' aastal 2015 ja kaasjuhtis 'Le Iene' aastal 2016 ja 2019. Alates 2021. aastast on ta osalenud komedisaates 'LOL – Chi ride è fuori' ja praegu mängib peaosas Prime Video sarjas ‘Gigolò per caso’ alates 2023. aastast.
Gabriele Cirilli, kes sündis Sulmonas 12. juunil 1967, on itaalia meelelahutaja mitmekülgse karjääri ja laiade huvidega. Ta identifitseerib end koomikuna, kabareeartistina, näitlejana, humoristina ja kirjanikuna. Praegu 56-aastane Cirilli alustas oma professionaalset teed aastal 1986 saate 'Il gioco delle coppie' osalejana. Seejärel õppis ta Gigi Proietti juhendatud Lavateatrikava Laboratooriumis, mis andis talle põhialase teatrieluõppe. Cirilli saavutas tuntuse erinevate 'Zelig'i väljaannete osalemisega, eriti tänu Rooma suburbani Kruska kehastamisele. See tegelaskuju inspireeris meeldejääva frääsi 'Kes on Tatjana?!?...', mis hiljem viis raamatu, teatrisaate ja 2001. aasta filmi 'Kes on Tatjana?' valmimiseni režissööri Roberto Campili juhendamisel. Tema näitlejakoolitustesse kuuluvad rollid teleseriaalides nagu 'Scoop' (1991), 'Assunta Spina' (1992) ja 'Chiara e Francesco' (2007), ning filmides 'Un bugiardo in paradiso' (1998) ja 'Matrimonio al sud'. Ta osales ka teatrisaates 'Donna Gabriella e i suoi figli' aastatel 2006–2007 ning esitas teatrisaadet 'Cirque du Cirill' aastal 2010. Alates 2009. aastast on Cirilli olnud seriaali "Un medico in famiglia" näitleja, mängides Dante Piccionet. Ta demonstreeris oma mitmekülgsust osaledes 2007. aastal saates "Ballando con le stelle" ja 2012–2017 saates "Tale e quale show", kehastades erinevaid kunstnikke ja kopeerides üle 75 esituse. 2013. aastal mängis ta Cludio Villat filmis "Volare - La grande storia di Domenico Modugno". Ta juhtis komöödiatalendisaadet "Eccezionale veramente" LA7-s 2016. aastal ja mängis 2018. ja 2019. aastal muusikalit "La famiglia Addams" Gomezi Addamsit. Cirilli jätkab esinemist, sealhulgas külalisesinekuid saates "Tale e Quale Show", kus ta naasis regulaarseks külaliseks 2020. aastal, ning oma komöödiashow'ga "Gabriele Cirilli LIVE". Ta on saadaval üritusteks kogu Itaalias ja tuntud oma improvisatsioonioskuste poolest.
Giovanni Luca Picariello, kes esineb professionaalselt nime all Ghemon, on itaalia kunstnik, sündinud Avellinos 1. aprillil 1982. Ta kasutab mitmeid nimesid, sealhulgas Ghemon Scienz ja Gilmar. Ghemon on rapper, laulja-laulukirjutaja ja koomik. Tema lavanimi pärneb Ishikawa Goemon XIII-st, tegelasest Lupin kolmas sarijast. Varased kunstiprojektid hõlmasid graffiti-kunsti aastatel 1995–2001, algselt sildiga 'Kal,' mille ta hiljem muutis 'Esi'ks sarnasuse tõttu teise kunstniku nimega Kaf. Ghemoni muusikalne teekond algas 1993. aastal, kui ta avastas hip-hopi Articolo 31 ja OTR kaudu ning koopis mõõdukalt J-Axi sõnu. Ta oli ka Litfiba ja Ligabue fänn alates 1993. aastast. 1990ndate lõpus ja 2000ndate alguses osales ta erinevates kollektiivides ja projektides, sealhulgas Blue Nox, Unlimited Struggle, 15 barrato (asutamata 1996. aastal Mobiega) ja Sangamaro (asutamata 1997. aastal Domenicoga, tuntud ka Domey Blancona). Sangamaro andis 2000. aastal välja demoalbumi *Bloodstains*. Ta jätkas formalist haridust, õppides Rooma LUISS Ülikoolis õigust ja lõpetades 2002. aastal. Aastatel 2005–2006 kuulus ta Soulville projektile, mis andis 2006. aastal tasuta alla laadimiseks tema debüüt-EP *Ufficio immaginazione*; see album sai positiivseks arvustusteks ja kogus üle 3000 allalaadimise. Ghemoni karjääri hulka kuuluvad esinemised Sanremo muusika festivalil 2019. aastal lauluga 'Rose viola' ja uuesti 2021. aastal 'Momento perfetto,' mis saavutas 21. koha. Ta aitas kaasa NBA 2K17 heliribale 2017. aastal oma singliga 'Adesso sono qui.' Praegu on ta stand-up koomik. Tema etendus "La Prima Volta. L’Ultima Volta. L’Unica Volta" esilinastub aprillis, järgides tema eelmist etendust “Una cosetta così,” mis kestis 2023–2024 ning kus toimus üle 70 esituse ja lõppes erisündmusega Teatro Arcimboldi teatris Milanis. Seda etendust, mille kaasosakiriiklikuks autoriks on Carmine Del Grosso, kirjeldatakse kontserdi, monoloogi ja komöödia kombinatsioonina, kus sageli esitatakse varem avaldamata laule. Ta planeerib oma järgmist etendust pealkirjaga "Varietà," eesmärgiga esineda Forum di Assagos.
Giancarlo Kalabrugovic on itaalia koomik ja kabaree-esineja, sündinud Giancarlo Calabrettana 2. oktoobril 1966 Bollates. Tema päritolu peegeldab Itaalia eri piirkondade segu, kus tema isa pärneb Calabriast ja ema Emiliast. Teda tuntakse Milano koomikuna, kes esineb üle kogu Itaalia teatrites, avalikel platsidel ja otseülekannetel erinevatel sündmustel, sealhulgas ettevõtete koosviibimistel ja erapidudel. Kalabrugovici lavanimi sai alguse lapsepõlve mängudest, kus ta ja tema sõbrad muutsid lõbusalt perekonnanimesid jalgpallurite, eriti Jugoslaaviast pärit nende jäljendamiseks. Ta alustas koomiliste teatrietenduste edendamist aastal 2001, järelikult osalenuna näitusel Campo Teatrale koolis Milanos aastal 2000. Tema esimeseks ametlikuks debüütiks oli aastal 2002 etendus 'Sbarlusc,' mida esitati prestiižsetes kohtades nagu Teatro Verdi Milanos ja Teatro Valle Roomas. Seejärel mängis ta Breili reklaamis (2003) ja filmis 'Fame chimica' (2003), kehastades Bifo isiksust. Tema karjääris toimus oluline pöördepunkt aastal 2005, kui ta liitus Zelig'i kunstilaboriga. Aastatel 2007–2008 oli ta regulaarne külaline 'Zelig Off'is ja esines ka 'Buona la prima!' (2007–2008) saates Ale ja Frantzi kõrval, mängides uksehoiu poega Mimmo. Eriliselt tuntakse teda 'Pino dei Palazzi' karakteri poolest, 'linnafilosoofist' eelmisest elamust, mis võitis populaarsust Zeligis alates 2007. aastast. Kalabrugovic kehastas Pino dei Palazzi pidevalt aastatel 2007–2011, ning ta tegi tagasipöördumisi aastal 2013, 2021 ja 2026. Tema komöödiastiili kirjeldatakse kui 'periferia omast', ironilisena ja poeetilise. Rapper Marracash on Pino dei Palazzi't viitunud mitmes laulus, mis kinnistab veelgi karakteri kultuurilist mõju. Ta mängis 'Zelig Time'is aastatel 2018–2020 ja jätkab Zeligisse naasmist selle eri väljaannetes.
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
166
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
28
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
7
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
Itaalias on rikas komöödi traditsioon, mis hõlmab teatrit, kinematograafiat, televisiooni, otsetäitmisi ja kaasaegset stand-up'i. Itaalia koomikud on aastate jooksul arendanud palju erinevaid huumori vorme, alates teatrikoomiast ja kabareest kuni vaatluslikust stand-up'ist, satiirist ja sketšikoomeediani.
GiggleTime'i kataloog koondab itaalia koomikuid, stand-up koomikuid, komöödia näitlejaid, esinejaid ja muid isikuid, kes on seotud itaalia komöödia ja meelelahutusega. Uurige ülaltoodud profiile, et avastada koomikuid erinevatest põlvkondadest ja saada rohkem teada nende karjääri ja töö kohta.
Stand-up komöödia on muutunud järjest nähtavamaks osa Itaalia meelelahutusmaastikust, kus esinejad ilmuvad üle kogu riigi komödiaklubides, teatrites, kultuuriasutustes ja festivalidel.
Itaalia stand-up koomikud haaravad laia valikut teemade üle, sealhulgas igapäevaelu, suhted, töö, pere, kultuur ja kaasaaegne ühiskond. Mõned esitujad keskenduvad isiklikele lugudele ja vaatluslikule huumorile, samas kui teised kasutavad satiiri, ironiat, tegelasi või eksperimentaalsetemaid komöödiivorme.
Milan ja Rooma on olulised keskused elava meelelahutuse ja komöödia jaoks, samas kui koomikud esinevad ka üle kogu Itaalia linnades ja piirkondades. Digitaalplatvormide kasv on andnud nooratele esitajatele täiendavaid võimalusi publiku loomiseks traditsioonilise komödiatsirkuidi väljaspool.
Kabaree omadab olulise koha Itaalia komöödias, ühendades lavakunstiga meelelahutust, muusikat, satiiri ja huumorit. Itaalia kabaree on andnud endast tuntuks esinejaid ja komöödigruppe, kelle looming on jõudnud publikuni nii otsetõestuste kui ka telekast.
Riigi teatrikomicu traditsioon mõjutab ka tänapäeva esitajaid. Itaalia koomikud võivad kombineerida käsikirjalisi materjale, tegelasi, füüsilist komediat, improvisatsiooni ja publikuga suhtlust, mitte ainult tugineda traditsioonilisele stand-up formaadile.
See teatrilise ja kaasaaegse lähenemise segu annab itaalia komöödiale laia valiku stiile ja esitusvorme.
Kino ja televisioon on mänginud olulist rolli itaalia koomikute tutvustamisel laiemale publikule. Itaalias on pikaajaline komöödiafilmide ja koomiliste näitlejate ajalugu, kus esinejad liikusid sageli lava, teleekraani ja kino vahel.
Itaalia televisioonis on olnud sketšisaateid, mitmesuguseid saateid, komöödiasarju ja meelelahutusformaate, mis on aidanud koomikuid tõestama ja populariseerima. Mõned esitajad on peamiselt tuntud näitlejana, samas kui teised on kombineerinud komöödiaga kirjutamist, lavastamist, presenteerimist või produtseerimist.
Itaalia komöödia ja kino vahel on eriti tugev side, kus koomilised esitused moodustavad olulise osa riigi filmipärandist.
Itaalia komöödimaastik muutub pidevalt, kuna uued esitajad katsetavad erinevate formaatidega ja viisidega publikuni jõudmiseks.
Koos komediaklubide ja teatriga kasutavad koomikud nüüd podcaste, YouTube'i, sotsiaalmeediat ja voogaldusplatvorme sketšide, stand-upi lõikude ja muu originaalmaterjali avaldamiseks. Need platvormid on võimaldanud noortel itaalia koomikutel arendada publikku iseseisvalt ja jõuda vaatajateni üle oma kohalikust piirkonnast.
Traditsiooniline komöödia ja uuemad digiformaadid eksisteerivad nüüd kõrvalkõrval, luues võimalusi paljudele erinevatele esitajatele ja stiilidele.
Otsid itaalia koomikuid, itaalia stand-up koomikuid või Itaaliast pärit komöödiakavatsijaid? Uuri GiggleTime kataloogi ülalpool, et avastada koomikuid ja humoristlikke isikuid erinevatest Itaalia meelelahutuse valdkondadest.
Kasuta otsingufunktsiooni, et leida konkreetne koomik või sirvi profiile, et avastada uusi nimesid. Individuaalsed profiilid võivad sisaldada biograafilist informatsiooni, karjääri andmeid, esinemisi, fotosid ja muid huvitavaid fakte.
Olenemata sellest, kas oled huvitatud itaalia stand-up komediist, itaalia kabareest, komediaaktöölist, itaalia telekomeediast või kuulsatest itaalia koomikest, GiggleTime muudab lihtsamaks itaalia huumori loojate avastamise.
Kataloog kasvab jätkuvalt, kui sinna lisandub uusi itaalia koomikuid ja komöödiategelasi.
