Üleilmne talentide register

Koomikud: Prantsusmaa

Koomikute register: Prantsusmaa — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Prantsusmaa.

211 koomikud

Mohamed Rouabhi

Mohamed Rouabhi on prantsuse kirjanik, näitleja ja lavastaja, sündinud 18. veebruari 1965 Pariisi 10. linnaosas. Tema pere ajalugu peegeldab kultuuride ja poliitiliste võitluste keerukat ristumist; tema isa oli Prantsuse Legioni põlisrahvaste rügementide liige Teise maailmasõja ajal, samas kui tema ema osales Alžeeria sõjas ja vahistati FLN liikmena. Need kogemused paistavad avaldavat mõju tema hilisemale tööle, eriti tema poolelijätmata tööd teatriala mitmekesisuse eest. Rouabhi' treening algas ametlike õpingutega Rahvuslikus Kõrgemas Draamiallikoolis (CNSAD), kus ta õppis näitlemist Marcel Bozonneti ja Stuart Seide juhendamisel. Ta käis ka Rahvuslikus Kõrgemas Kunstide ja Teatrikunstide Koolis (ENSATT), esmalt 1985. aastal ja seejärel uuesti 1986. aastal. Algselt avaldas ENSATTi režissöör muret tema professionaalse edu kohta, kuid Rouabhi püsib kindlana, uskumata, et peab endale ja teistele võimalusi luua, et "laagri kandvate seinad murda". 1980ndate keskpaigast alates töötas ta näitrites lavastustes, sageli kaasates kaasaegseid autoreid. Tema loova toodangu hulka kuulub ka kirjutamine *Lumières de la ville* ajalehele ja panus kaheksa numbri *Vacarme* ajalehesse ning Mahmoud Darwishi avaldamata luuletuse lavastamine 1997. aastal. Rouabhi karjäär hõlmab mitmesuguseid loomingulisi ettevõtmisi. Ta kirjutas ja lavastas 2003. aastal Théâtre du Rond-Point'is Providence café ning on avaldanud mitmeid näidendeid, sealhulgas Les Fragments de Kaposi (1994), Malcolm X (2000) ja Alan suivi de Jamais seul (2017). Ta on ka aastal 2002 kirjutanud noarele mõeldud näidendi pealkirjaga Jérémy Fisher . Tähelepanuväärsete näitlerikohade hulka kuuluvad esinemised L'Exercice de la bataille (1991), Amphitryon (1994) ja Prometeo (2002). Aastal 2017 kaasa-loojaks ja peaosas mängija näidendis Jamais seul ning aastal 2020 koostöölise Faut-il laisser les vieux pères manger seuls aux comptoirs des bars 'is. Ta sai SACD uue talendi teatriauhinna aastal 2002. Praegu esineb Rouabhi erinevates teatrites, sealhulgas Théâtre Hébertot, Théâtre de la Cité Internationale, MC93 Bobigny, Théâtre Aleph Ivry sur Seine ja Nouveau Gare au Théâtre Vitry sur Seine, piletid on saadaval Billet Réduc'i kaudu. Ta pooldib aktiivselt teatris mitmekesisuse kvantifitseerivat hindamist, väites, et etnilisi statistikaid on vaja olukorra täpseks mõistmiseks ning kritiseerib seda, mida ta peab vastupanu sellisele hindamisele.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Monsieur Poulpe

Monsieur Poulpe, sündinud 7. veebruari 1981 Rouenis (Seine-Maritime), on mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Ta töötab telesaatejuhi, humoristi, lauljana, stsenaaristi ja näitlenud. Kuigi ta eelistab oma pärisnime privaatne hoida, pakub ta mitmeid võimalikke nimesid nagu Camille Pierrandeli või Erwan Cohen. Tema lapsuus oli märgistatud ulatusliku reisimisega isa karjääri tõttu gendarme ohitserina, sealhulgas mitmed aastad Gabonis enne kui perekond asus elama Buchy Normandiasse. Varased loomalised kalduvused ilmusid, kui ta oli kaheksa-aastane, ning ta filmis aias, sageli jäljendades õudusfilme. Tema haridus oli üsna katkendlik; ta ei lõpetanud enamikku gümnaasiumi eksameid. Algselt töötas ta graafiku kujundajana, hulgas politseikoonduri jaoks 1990ndate lõpus, ning aastal 2001 siirdus televisioonis tööle saatejuhi kohale Loft Story s. Aastatest 2003 kuni 2007 töötas ta Disneylandi maskotina. Tema karjäär arenes oluliselt, kui ta aastal 2007 liitus Nolife telekanaliga, kaasa aega saates nagu Mange mon Geek , kus olid geek-teemalistest toidutegudest ja võtetest räägitakse, ning kaasautorina ja peaosas nelja hooaja seerias Nerdz (nimel 'Darkangel64') Davy Mourier' ja Didier Richard'iga. Monsieur Poulpe'i koomiline stiil on iseloomustatud absurdse, loova ja sageli geek-kultuuri ning popkultuuriga seotuna. Ta kuulus ansamblisse Les Rois de la Suède aastatel 2009–2012, andes välja kaks albumit ja esinedes festivalidel nagu Francofolies de la Rochelle ja Printemps de Bourges. Tema töö hõlmas stsenaariumide kirjutamist Caméra Café 2 jaoks ning episoodide loomist seriaalis Scènes de ménages . Ta liitus Studio Bageliga aastal 2012, mille Canal+ hiljem omandas, mis viis tema esinemistele Le Grand Journal 'is, sealhulgas segmentidesse 'Le Dézapping du Before' ja 'le JT de l’invité'. Alates 2021. aastast on tal Twitchi kanal nimega ‘Chez Poulpe’ ja ta teeb kaastööd France Interile. Praegu esineb ta Prantsusmaa turneel oma ühemehelise etendusega 'Nombril', mis kestab tavaliselt üks kuni poolteist tundi, lubades üllatavaid ja siiraid isiklikke kogemusi.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Nicolas Canteloup

Nicolas Canteloup, kes sündis 4. novembril 1963 Mérignaci (Gironde'i departemangus), on prantsuse koomik ja imitatsioonikunstnik. Ta alustas karjääri animatorina Club Medis 1990ndate alguses. Algselt töötas ta külalisena, liitudes Club Medi Pompadouriga 'Gentil Organisateur'i (G.O.) rollis aastal 1991. Enne seda veetis ta kaks aastat UCPA keskuses Segonzacis (Corrèze), et saada ratsutreeneriks ja sai ratsutreeneri sertifikaadi. Algselt alustas ta sõprade ja naabrite meelitamist imitatsioonidega. Ta omandas diplomi l'École nationale d'équitation de Saumurist. Canteloupi komöödiastiil keskendub imiteerimisele ja avalike tegelaste nahaaluse jäljitamisele. Aastatel 1995–2011 kõlas ta Canal+'s saates "Les Guignols de l'info" arvukalt erinevaid tegelasi, kehastades üle nelikümmne inimese. Tema debüüt teles oli aastal 2001 saates "Drôle de scène" ja aastatel 2003–2011 osales ta sagedasti Michel Druckeri saate "Vivement dimanche prochain" külalisena. Tema esinemised on hõlmanud ka elavaid kontserte, sealhulgas esinemisi Pariisis Olympia ja Palais des Glaces'is aastal 2005, ning tournees üle kogu Prantsusmaa. Aastast 2005 oli ta pidevalt kohal Europe 1 hommikusoojustes saates "La Revue de presque," jätkates esinemisi kuni juulini 2021, kogupikkusega 16 aastat. Samuti mängis ta aastal 2020 teles filmis "I Love You Coiffure". Canteloupi ootab mitmeid tähelepanuväärseid telesaatseid ja ta on juhtinud oma saateid. Ta jagas saatejuhi kohustusi TF1 programmi "Après le 20H c'est Canteloup" koos Nikos Aliagase oktoobrist 2011 kuni maiks 2012 ning uuesti alates oktoobrist 2012; programmi nimeks sai 2013. aastal "C'est Canteloup" ja seda edastati TF1-s iga päev. France 2 pühendas talle peakohal saates "Canteloup, y es-tu ?" aprillis 2008.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Nicolas Vogel

Nicolas Vogel, keda mõnikord esitleti Nic Vogelina, oli prantsuse näitleja, kes sündis 2. 7. mail 1925 Pariisi 6. ringkonnas ja suri 1. septembril 2006 sama linna 14. ringkonnas.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Nicole Ferroni

Nicole Ferroni on prantsuse koomik ja näitleja. Sündinud 19. märtsil 1982 Kasabas, Marokos, kolis ta seitsmeaastaselt perega Aubagne'i Marseille lähedale. Tema vanemad olid mõlemad professorid – ema saksa keele professor Alsacest ja isa keemia professor itaalia päritoluga. Tal on prantsuse kodakondsus ja Euroopa Liidu tööluba. Ferroni alustas algselt karjääri haridusvaldkonnas, omandades 2002. aastal Provence'i Ülikooli Aix-Marseille I-st bakalaureusekraadi eluteaduste ja maateaduste ainetes. Ta andis CAPES õpetajakutse eksami, kuid ebaõnnestus esmalt, saades CAPES-i 2005. aastal. Aastatel 2006–2010 õpetas ta teadust Marseille lõunaosade koolides, lahkudes ametist murede tõttu oma kutse ja õpilaste heaolu pärast. Sel ajal käis ta lühikest aega Cours Florent'is Pariisis ning õppis teatrit Aubagnes ja Marseilles Gilles Azzopardi juhendamisel. Umbes 2010. aastal hakkas ta esinema stand-up komöödiažanris. Tema komöödiakarjäär sai tõuke tema esimese sooloetenduse L'Œuf, la poule ou Nicole ? loomisega, mis esilinastus Marseille's novembris 2010. Ta osales Laurent Ruquieri saates On n’demande qu’à en rire aastatel 2011–2014, etendades 64 sketši ja saavutas 2012. aastal peakohas esitatud episoodis teise koha. See avaldus viis tema sooloetenduse väljamüümata etendusteni Le Point-Virgule'is Pariisis. Ta on võitnud auhindu Puy-Saint-Vincenti Naeru Festivalil ja olnud Top In Humour Festivali godmother. Alates oktoobrist 2020 juhib ta Téva kanalil humoristlikku saadet Piquantes ! . Praegu töötab ta France Interi kolumnis ja annab regulaarselt panust segmenti "Le Billet de Nicole Ferroni" nime all, mis käsitleb sageli ajakohaseid sündmusi ja poliitilisi teemasid. Tema esindaja on Agence Arc-En-Ciel.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Norman Thavaud

Norman Thavaud, keda sündis Norman Jacky Cyril Thavaud 14. aprillil 1987 Arras's, Prantsusmaal, on prantsuse koomik ja interneti persoon. Ta sündis Arras's (Pas-de-Calais) ja veetis lapsepõlve Liévinis. Tema isa Jackie Thavaud edendas kultuurihuvitust ja töötas Flec filmikooli direktorina Montreuilis. Tema ema, ajaloo ja geograafia õpetaja, suri väärilises eas vähki, kui ta oli viieteistaastane. Tal on vanem õde nimega Daphné. Thavaudi varasemat elu kuulus seitse aastat saksofonikoolitust konservatooriumis. Pärast gümnaasiumi diplomini jõudmist aastal 2005 kolis ta Pariisi õppima filmi Ülikooli Pariisi-1 Panthéon-Sorbonne'is, mille kinematograafia kraadi sai juulis 2009. Õpingute ajal töötas ta erinevates ametites ja sai video montaaži spetsialistiks. Märtsis 2008 asutas ta koos Hugo Dessiouxiga koomikugrupi 'Le Velcrou'; Marc Jarousseau (Kemar) liitus hiljem aastal 2008 ning ta kohtas Cyprien Iovi (Monsieur Dream) selle grupi kaudu. Le Velcrou laostus oktoobris 2010. Thavaud asutas oma soolo YouTube'i kanali 'Norman fait des vidéos' 3. jaanuaril 2011. Tema video ‘The bilinguals’ suurendas oluliselt tema populaarsust. Videol 'Luigi Clash Mario' on eriline koht, olles tema kõige populaarsem, saavutanud märtsiks 2021 üle 86 miljoni vaatamise. Ta filmib videoid oma Pariisi korteris koos korterikaaslase ja kahe Sergi ja Becassine nimega kassiga. Norman on esinenud telesaadetes nagu Palmashowi ‘Very Bad Plagues’ ja osales detsembris 2011 Pariisis Grand Rexis saates 'Zapping Amazing', mis viis ringreisi Prantsusmaa üle 5. veebruarist kuni 15. veebruarini 2013. Detsembri 2023 seisuga on ta neljas enim tellitud prantsuskeelne videograaf YouTube'is, kellel on 11,3 miljonit tellijat. Uurimine nende süüdistuste kohta lõpetati aastal 2023. Praegu on tal suhe mõjusa isikuga Martha Gambetiga, kellega tal on tütar Bianca (sündinud märtsis 2019), ja nad abiellusid 14. septembril 2024.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Olivier Baroux

Olivier Baroux, kelle sünninimi on Olivier Marie ja kes sündis 5. jaanuaril 1964 Caenis, on prantsuse näitleja, koomik, kirjanik ja režissöör. Ta sai algselt tuntuks komediaansambli Kad & Olivier liikmena koos Kad Meradiga. Tema karjäär algas animaatorina raadios Adel Caenis, millele järgnes viie aasta pikkune periood kui spetsialist Radio Vallée de Seine'is, kus ta juhtis saadet 'Self-service'. 1991. aastal liitus ta Pariisis Oui FM-iga, kus kohtas Kad Meradit ja moodustas seejärel 1992. aastal komediaansambli 'Kad et Olivier'. Koos nad juhtisid raadiosaadet 'Rock'n'Roll Circus' alates 12. märtsist 1992 ning Jean-Luc Delarue aitas neid üleminekule telekasse, kus nad juhtisid Comédie! kanalil saadet 'La Grosse émission' aastatel 1999–2001. Baroux on jätkanud soolo karjääri, säilitades samal ajal koostööd Kad Meradiga. Ta tegi filmides kaastähtsustusi enne kui kaasa aitas 2003. aastal filmi «Kes tappis Pamela Rose’i?» stsenaariumi kirjutamisele. Tema töö hõlmab ka häältegemist ning mängis 2005. aastal «Iznogoud’s» džinni. Ta demonstreeris oma režissöörilisi andeid 2007. aastal filmiga «Ce soir je dors chez toi», mis põhines koomiksil «Monsieur Jean», ja seejärel režissööris 2009. aastal filmi «Safari», kus mängis Kad Merad. «Le Tuche» sari on tema filmograafias oluline koht; ta režissööris 2011. aastal «Les Tuche’i», millele järgnes 2016. aastal «Les Tuche 2: Le Rêve américain» ja 2018. aastal «Les Tuche 3: Liberté, Égalité, Fraternituche». Viimane film tõi talle 2019. aastal César du public auhinna ning tema töö sarjas on mõjutatud Ameerika unistuse saavutamise väljakutsetest. Baroux on endiselt aktiivne meelelahutustööstuses. Ta avaldas Prantsusmaal filmi 'Menteur' juulis 2022. Ta on abiellunud Coraliega aastast 2009 ja neil on kaks last, Enya Baroux (sündinud 1991) ja Boris Baroux (sündinud 2001). Kogu karjääri jooksul on ta töötanud nii näitlenud kui ka režissöörina, demonstreerides mitmekülgsust Prantsuse komöödiamaastikus.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Olivier de Benoist

Olivier de Benoist, keda sündis 14. juunil 1974 Reimsis, Olivier Marie Emmanuel de Benoist de Gentissarti nimega, on prantsuse koomik ja näitleja, kelle juured ulatuvad Belgiani ja isegi Karl Suure ajani. Ta pärit perekonnast, millel on aadlikud juured ja seitse last, ning veetis lapsepõlve Champagne'is. Tema kasvatus oli ranged ja religioosne, sealhulgas õppimine jesuiitide koolides. Ta on abiellunud Caroline Menandiga juba viieteist aastat, keda ta kohtas õpingute ajal, ja neil on neli last: kolm poega ja üks tütar vanuses 14, 13, 9 ja 2. Tema täisnimi peegeldab tema aristokraatlikku päritolu, nimelt Olivier, Marie, Emmanuel, baron de Benoist de Gentissart. Algselt õigust õppinud viie aasta jooksul Pariisi Ülikoolis ja juristi kvalifikatsiooni omandanud Olivier de Benoist'i karjäär pööras ootamatu suuna meeleolukusega seonduvale. Ta õppis Studio Pygmalionis ning alustas oma esinemisteed Benoît Poelvoorde loodud näidendis "Modèle déposé". Tema varajased tööd hõlmavad Téva telekanali reklaame 2002. aastal ja tema esimese näidendi 'Né sous X' loomist 2003. aastal, millele järgnes reaalsusshowde paroodia 'Loft Sorry' 2004. aastal. Alates 2005. aastast arendas ja esitas ta oma populaarseid ühemeliseid etendusi 'Haut débit', 'Très haut débit' ja 'Très très haut débit', mis kombineerisid sketše ja võluveasid, esinedes sellistes kohtades nagu Le Petit Palais des Glaces ja Point Virgule. Olivier de Benoist sai 2010. aastal tuntuks kui esimene osaleja saates „On n’demande qu'à en rire“, esinedes hooajal 1 rekordilises koguses 50 korda ja tehes koostööd Kev Adamsiga. Tema komöödia tiirleb sageli naistevastasus, meeste ja naiste suhteid ning seksuaalsete vihjete teemadel, sageli alustades frāasist „Bonsoir, bonsoir. L’autre jour.” Ta on laialt esinenud, pidanud üle 650 etenduse, sealhulgas „Très Très Haut Débit”, ja jõudnud üle 300 000 vaatajani, kahe väljamüüdud esitusega Olympia saalis. Tema töö areneb pidevalt; ta lõi 2016. aastal „0/40” Pierre-Marie Debrie’ga ning alustas 2019. aastal uue etenduse „Le petit dernier” esitamist. Praegu loob ta „Le droit au bonheur’t, mis algab etendusi oktoobris 2024, ja on kavas osaleda teleseriaalis „Capitaine Marleau” (2023) ja filmis „Sur la dalle” (2025), ning ka „Astrid et Raphaëlle” kuuendas hooajas (2025). Ta on avaldanud ka koomiksi „Le Dernier Rempart face à la dictature des femmes” ja esineb sageli Michel Druckeri telesaates „Vivement Dimanche”.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Patrick Bosso

Patrick Bosso on prantsuse koomik ja näitleja, sündinud 12. oktoobril 1962 Marseille's. Ta sündis La Belle de Mai haigla sünnitusosakonnas. Tema vanemad olid itaalia immigrantidest päritoluga, kes asusid Prantsusmaale. Kasvades Marseille' Panieri linnaosas, kolis ta hiljem põhjaossa "Les Lauriers" elamuprojektis. Bosso varajane elu peegeldab tema töölise pere tausta; isa töötas Marseille sadama laevaehituskojas ja Bosso järgis teda mõneks ajaks laevaehitajana. Ta proovis ka torupliimniku õpipesimist, kuid ei lõpetanud seda. Enne kui leidis oma kutsumuse komedias, töötas ta erinevates ametites, sealhulgas kullerina Vieux-Port's, õlle kojukandjana, restoranis nõude pesijana ja linnavalitsuses. Bosso karjääri muutus algas Pariisis, kus ta töötas Pigalle'is turvamehena ja müüs kaupu selliste artistide jaoks nagu Madonna, Roch Voisine ja Michel Sardou. 1989. aastal hakkas ta võitlusõppes käima Niels Arestrupiga, kes julgustas teda looma ühemeliseid etendusi. Samal aastal debüteeris ta soloetendusega 'C’est méchant' Théâtre Marie Stuartis. Tema esimene suurem etendus 'Qui ?!? Moi !?!' esilinastus 1995. aastal Palais des Glaces'is. Etendus 'Les talons devant' (1997) suurendas märkimisväärselt tema avalikku tuntust. Ta juhtis lühikeseks ajaks septembrist oktoobrini 1998 Comédie! kanalil saadet 'La Grosse émission', ja aastal 2000 lavastas Pierre-François Martin-Laval (Pef) tema teist etendust 'Bosso exagère trop!'. Bosso on aastate jooksul pidevalt arendanud oma komöödiatalente. Ta esitas 'Du Bonheur' novembris 2005, mis ilmus DVD-na aastal 2007. 'Le spectacle de ma vie' esilinastus Oktoobris 2003 Olympia teatris. Tema karjääri jooksul on ta alates 1996. aastast mänginud üle kakskümnes filmis ning mänginud peaosas miniseriaalis 'Hep Taxi!' (2003), samuti erinevates telesarjades esituste vahel. Aastal 2016 mängis ta filmis 'Marseille' peaosa, mille režissöör oli Kad Merad. Ta demonstreeris oma mitmekülgsust ka lühifilmi 'Rien ne sert de courir' režissöörina aastal 1999 ning raamatu 'Melon et Melèche: le grand concours' avaldamisega aastal 2001. Tema ühemeheshow 'La courte échelle' esilinastus jaanuaris 2009 Pariisi Komödias ja ilmus DVD-na aastal 2010.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Patrick Font

Patrick Font, kes sündis 27. septembril 1940 Vésinet'is, oli prantsuse humorist ja šansoni laulja. Ta alustas karjääri algkooliõpetajana (instituteur) aastatel 1961–1968. Aastatest 1970 kuni 1995 moodustas ta koos Philippe Vali komöödiaduu nimega Font et Val. Kogu oma karjääri jooksul on ta kirjutanud sõnu teistele artistidele, sealhulgas Thierry Le Luronile ja Christophe Alévêque'ile, mis näitab tema mitmekülgsust prantsuse meelelahutusmaastikus. Ta avaldas mitmeid raamatuid, nende seas *J'exagère, mais pas assez* aastal 1992 ja *Souvenirs d'un cow-boy d'opérette* aastal 2018. 1992. aastal sai temast satiirilise ajalehe kolumnist ja ta kaastas ka raadiosaadet France Interis. 1994. aastal asutas ta Haute-Savoies etenduskunstide kooli Marie Pantalon. Alates 2007. aastast oli ta Pariisi Théâtre des Deux Ânes’i residentkomeetik, esinedes näidendites nagu 'Sarkozix Le Gavlois', 'Kadhafi à Paris' ja 'Nicolas s'remarie'. Tema komöödia sisaldas sageli satiirilisi revüüesitusi ajavoolu kohta, mida mõnikord kirjeldati kui ‘façon Riviera’ stiili, viidates sellistele tegelastele nagu Sarkozy ja Fillon. Fonti karjäär sai olulise löögi kohtuprotsesside tõttu, mis algasid 1996. aastal. Teda mõisteti süüdi alaealiste seksuaalses kuritarvitamises ja vangiti neljaks aastaks ja kaheks kuuks ajavahemikus 1996–2000, pärast kohtuprotsessi Annecys märtsis 1998. Vaatamata nendele sündmustele jäi ta kunstiprojektides osalevaiks, asutades 2005. aastal Les Auteurs Réunise, mis vastutas *Le Coq des Bruyères* ja *Le Bar des vieux cons* eest. Ta osales 2011. aastal albumis *La verVe et la Joie*. Patrick Font suri 6. aprillil 2018, 77-aastasena, tõsiste maksahaiguse komplikatsioonide tagajärjel, jättes maha keerulise pärandi prantsuse komöödias.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Patrick Raynal

Patrick Raynal, keda sündis Bernard Giraud Vierzonis 29. mail 1926, oli prantsuse šansoni laulja ja humorist. Ta alustas oma kunstnikuteed Teise maailmasõja järel, 20-aastaselt, otsustades karjääri kunstnikuna jätkata. Kasvatatuna tagasihodus perekonnas kommunisti isaga, koges ta varajast segadust, sealhulgas sagedasi koolist väljaheitmisi ja lühikest põgenemiseperioodi 13-aastaselt. Tema esimesed esinemiskogemused hõlmasid Charles Treneti imiteerimist sõjaväes olles, millega teenis hüüdnime "Vierzoni laulva hullumeelne". Seejärel alustas ta revüükarjääri „külakoomikuna“, omaks võttes oma maalähedased juured. Raynal saavutas tuntuse 1950ndatel, esinedes algul Berry piirkonnas ja seejärel üle kogu riigi. Tema komöödiastiil sisaldas sageli Berry talupidajate satiirilisi kujutusi, mida kehastas Berlodiot pere ja eriti Berlodiot isiksus – karikatuur eripärase aktsendiga. Ta esines sellistes kohtades nagu Caveau de la République, kus ta sõbras Pierre Daci ja Francis Blanche’iga, ning hiljem astus lavale Bobinos ja Olympia teatris. Tema karjääri jooksul, mis kestis umbes 50 aastat, salvestas ta arvukalt 45 rpm plaate, saavutas märkimisväärset populaarsust Berry piirkonnas ja mujal, ning teenis kahte kuldplaati. Raynali lavapublikumide ja salvestiste kõrval ilmus ta ka mitmes filmis, sealhulgas Le journal d'une femme en blanc (1965) Marie-José Nati kõrval, ning Babette s'en va-t-en guerre (1960), Le Magot de Josepha (1962) ja Les grandes familles (1966). Ta avaldas avameelselt kriitikat Pariisi kultuuri suhtes, eriti tarbimisühiskonna suhtes, pidades seda pingestunud, austuseta ja ühtlustatud, ning väljendas ka heidust 'nouvelle cuisine' suhtes. Tema töö kohta anti talle tunnustus, sealhulgas huumoriauhind 1971. aastal ja Fernand Raynaudi auhind kaks korda, 1971. aastal ja uuesti 1989. aastal. Talle anti ka Chevalier des Arts et des Lettres, Grand Officier de la Ligue du Bien Public ning medalid Pariisi linnalt ja Sacemilt. Pensionile jäädes Anzy-le-Duc'is koos oma abikaasa Claudiega jätkas ta heategevuslikke esinemisi selliste organisatsioonide jaoks nagu vähiliit ja pimestunud koerte ühing. Patrick Raynal suri Paray-le-Moniali haiglas 1. mail 2010.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Prantsusmaa

Philippe Lellouche

Philippe Lellouche travaille comme acteur, réalisateur, scénariste, animateur de télévision et chanteur. Il partage le métier d’acteur avec son frère, Gilles Lellouche.

Vaata profiili