Laurent Regairaz (teise nimega Chicandier või Jason Chicandier), sündinud 9. septembril 1978 Bronis (Rhône), on koomik, produtsent ja näitleja Prantsusmaal.
Consuelo de Haviland on mitmekülgne artist, keda tunnustatakse näitlejana, tantsijana ja kirjutajana. Sündinud 28. aprillil 1955 New Yorkis, omab ta nii Prantsuse kui Ameerika kodakondsust, mis peegeldab tema prantsus-ameerika päritolu. Ta pärneb kuulsast Havilandi portselaniperekonnast. Tema varajane õpetamine sisaldas klassikalist tantsu, mille käigus õpinguid toimusid nii Pariisis kui Sofias. Ta tegi kaasa seriaalis "Lady Oscar" (1979), mängides Oscari partnerit musta palli peal, ja hiljem mängis ta Lisat filmis "37°2 le matin" (1986). Teiste silmapaistvate filmiprojektide hulgas on Barbara "Hôtel du Paradis" (1987) filmis, 'pikk brunette' Philip Rothi "Olemuse kergeus" (1988) filmis ja Corinne filmis "Ne réveillez pas un flic qui dort" (1988). Ta mängis ka Liselotte Wagnerit filmis "Dancing Machine" (1990) ja Elisa ‘Bunny’ Grimaldit filmis "Sans Rancune" (1992). Tema teleseriaalid sisaldavad rolli seriaali "Maguy" (1991) episoodis 'Adolescence de l'art', kaasa tegemist seriaalis "Maigret voit double" (2000) Josette Kellerina ja seriaalis "Louis la brocante" (2001) Brigittena. Ta mängis ka Betty Ferseni filmis "Le Maître du Zodiaque" (2006). 1996. aastal mängis ta "Panique au Plazza" etenduses Théâtre Marigny's. Lisaks oma näitlejapoolsele tegevusele on Consuelo de Haviland ka avaldatud autor, kes andis 1987. aastal välja romaan "Boulevard Dondoukov". Ta mängis ka filmis "A Private Affair" (2002). Tema tööelu ulatub kaugemale näitlemiseni; ta esindab Prantsusmaas Vene Raudteid ja aitas kaasa raudteeühenduse taastamisele Pariisi ja Moskva vahel. Ta oli ka näitleja filmis "La Fac en délire" (1982), mis on prantsus-saksa koguproduktsioon noortest, kes varastavad bussi, et jõuda oma peigmeesteni.
François-Xavier Demaison on prantsuse näitleja ja koomik, sündinud 22. septembril 1973 Asnières-sur-Seine'is. Tema kasvatamist kujundasid tema vanemate elukutsed; mõlemad on juristid, isa spetsialiseerub äriõigusesse ja ema sotsiaalõigusesse. Ta käis Sainte-Croix de Neuilly koolis ja hiljem Neuilly-sur-Seine'i Lycée Pasteur'is, lõpetades ettevalmistuskursused. Algselt õppis ta teatrikunsti, kuid suundus seejärel majandusõpingutele ning omandas 1995. aastal Pariisi Nanterre'i ülikoolist nii õigusteaduse kui ka poliitikateaduse magistri kraadi. Ta käis mõlke IEP (Institut d'études politiques) Pariisis, enne kui asus karjääri tegema väljaspool lavakunstimaailma. Enne kui ta komöödias oma koha leidis, töötas Demaison audiitorina ja hiljem liitus Landwell & Associés'iga (PwC), spetsialiseerudes rahvusvahelisele maksustamisele. Selle kogemuse hulka kuulus ka staaž nende New Yorki kontoris augustis 2001. Sel perioodil oli oluline sündmus 11. septembri rünnakute nägemine Manhattanil asuvast kontorist. Selle traumalise kogemuse järel naasis ta teatrisse, demonstreerides uut pühendumust esinemisele. Aastal 2002 investeeris ta 5000 eurot oma etenduse 'Teine Akt' lavastamiseks, mis esilinastus Pariisi Théâtre du Gymnase Marie Bell'is 2. detsembril 2002. Demaisoni karjäär on hõlmanud erinevaid rolle ja projekte. Ta on esinenud muusikavideotes Kool Sheni ja Kayliahi jaoks, ning väiksemates rollides filmides nagu Tout pour plaire , Olé! ja L'Auberge rouge . Tähelepanuväärseks saavutuseks oli Coluche’i kehastamine 2008. aasta biograafias Coluche : L'Histoire d'un mec , mille eest ta sai 2009. aastal César’ auhinna nominatsiooni parima näitleja kategoorias. Muudes filmides on ta mänginud rollisid filmides Disco , Le Premier Jour du reste de ta vie , La Chance de ma vie , Moi, Michel G., milliardaire, maître du monde , Le Petit Nicolas (kus ta mängis Bouillioni), ja Comme des frères . Ta produtseeris koos Samuel Le Bihani 'A story pour les gens qui believe in dreams'. Demaison jätkab humoristi ja näitlejana tööd.
Ta esines kogu oma karjääri jooksul pseudonüümi Guy Grosso all. Noorest peast hakkas ta üha rohkem huvi tundma huumori ja teatrikunsti vastu, mõjutatuna prantsuse komöödiaist. Tema esimesed sammud laval algasid 1950ndatel boulevarditeatri etendustes, sealhulgas Georges Feydeau ja Marc Camoletti loomingus; üks tema varasemast tuntud esinemine oli 1960. aastal 'Boeing Boeing'is, kus ta komöödiameisterlikkus said tunnustatud. Grosso karjääri suund muutus oluliselt kohtumise järel režissöör André Hunebellega. Grosso saavutas suure hulga tuntust oma seostumise kaudu Michel Modoga, moodustades komöödiaduu Grosso ja Modo. See partnerlus viis oluliste rollideni mitmes populaarses filmisarjas. Ta mängis 'Kolm muskettšeri' triloogias (1961) ja 'Le Capitanis', mõlemas režissöör Hunebelle. Ilmselt tuntuma rollina oli ta Lucien Fougasse 'Gendarmide' sarjas, mis kestis 1964–1982 koos Louis de Funèsiga. Teiste filmikrediitide hulka kuulus roll kelnerina filmis 'Le Grand Restaurant' (1966) ja lojaalse poolekaaslase kujutamine filmis 'Oscar' (1967). Ta esines ka filmis 'L'Homme Orchestre' (1970), demonstreerides oma mitmekülgsust. Kogu karjääri jooksul jätkas Grosso laval esinemist, osaledes näitermängudes nagu 'La Puce à l'oreille' (1970) ja 'Un fil à la patte' (1980). Louis de Funès oli tema jaoks suur eeskuju, Grosso imetles tema komöödiat energiat ja ajastust. Ta leidis inspiratsiooni ka Sacha Guitry, Robert Dhéry, Francis Blanche’i, Marcel Pagnoli ja Georges Courteline’i töödest. Guy Grosso jätkas näitlemist 1990ndate lõveni enne surma 14. veebruari 2001. aastal.
Huguette Dreikaus on prantsuse, ja eriti alsatlane, koomik ja kirjanik. Sündinud Marie Osterina 26. augustil 1949 Dauendorfis, Bas-Rhini departemangus, elab ta praegu Haguenaues. Ta alustas karjääri algul saksa kehalõpetajana, enne kui üle läks kirjutamisele ja esinemisele. Tema töö on sügavalt juurdunud Alsaci kultuuris ning ta toob oma huumori esile prantsuse, alsatlane ja saksa keeles. Ta saab sageli kutseid pidudel ja perekondlike pidustustel osalema ning naudib sügiskümnest ja veinifestivale. Dreikausi komöödiastiil hõlmab laias spektriks teemasid, sageli ammendades kohalikku ajakirjandust ja päevakajalist. Ta on loonud umbes kümme etendust ja esitab "üksiknaise" esitusi. Ta on kirjutanud rubriike ajalehele Les Dernières Nouvelles d'Alsace ja kaasa teinud raadioprogrammides. Gilles Pudlowski on nimetanud teda 'šokistakhanovistiks' ja satiiriku südames suureks. Tema rohke looming hõlmab mitmeid raamatuid, nagu igaaastane Alsamanach , ning pealkirju nagu Le Monde d'Huguette (1997), Dame de cœur (1998), La passion selon Huguette (1999), Huguette, capitale de Noël (1999), Les Alsachiens (2002) ja L'éternel Alsacien (2002). Ta on koostanud Michel Charvetiga raamatuid nagu Maigrir en Alsace (2004) ja Salaisons d'Alsace (2004), ning Jack Meyeriga Marie-Rose (2012). Lavalaudade ja avaldatud tööde kõrval säilitab Dreikaus tugeva kohalolu meedias. Ta juhib France Bleu Elsass saadetes segmenti 'Léonie', kommenteerides ajakohaseid sündmusi huumoriliselt Léonie isikuna. Tal on ka regulaarne segment nimega 'SHOW T’HEIM' France 3 Alsace kanalil ning ta teeb koostööd Jacques Higelini selle kanalil. Alates 2018. aastast õpetab ta Jean-Jacques Waltz keskkoolis Marckolsheimis piirkondlikku keelt ja kultuuri (LCR). Tema panus ulatub meelelahutuse alal ka traditsioonilise meedia peale; aastal 2017 pakkus ta Alsatia elemente Europa-Parki atraktsioonile Madame Freudenreich Curiosités, sealhulgas kontseptsioone nagu Gugelhupf ja südamlik vanaema, mis nüüd kujutab dinosaurusi. 26 episoodi animatsiooniseeria 'DINO MATES - Pühapäevad Madame Freudenreichiga' on plaanitud KiKa jaoks alates jaanuarist 2026, mille levitaja on Studio 100 kogu maailmas. Ta juhib ka ICI Elssassi toodetud programmi 'La Pépites des Canards', kus on segmentid nagu ‘A güeder Plat du jour’ ja ‘d’Huguette leuijt Blog’ jt.
Marion Mezadorian on prantsuse koomik ja näitleja, sündinud 19. veebruari 1987. aastal Aix-en-Provence'is. Ta kasvas üles Saint-Cannati külas Aix-en-Provence'i lähedal, kus tema lapsepõieveelded, sealhulgas isa turulekaasamine, mõjutasid tema vaatluslikku huumorit. Tema isa on armeenia päritolu ja ema itaalia päritolu. Ta õppis teatrit Atelier du possible'is Les Bouches-du-Rhône'is ning hiljem kolis 2005. aastal Pariisi pärast keskhariduse omandamist näitlejakutsetõttu. Ta jätkas oma õpinguid Cours Florent'is ja Point-Virgule'is, püüdes esineda Point-Virgule laval nagu tema idolid, mille hulka kuulusid Élie Kakou, Gad Elmaleh ja Florence Foresti. Selle perioodi jooksul esines ta ka erinevates klassikalisetes ja kaasaaegsetes mängudeelementides. Marion Mezadoriani karjäär laienes näitlemise peale, nagu näitab tema kultuurifinnantseeringu magistrikraad Sorbonnest. Alates 2016. aastast on ta loonud oma ühe naise etenduse 'Pépites', mis tõi ta kuulsusse ja mille eest sai 2016. aastal SACD Fonds Humour auhinna. Ta on kaasa töötanud raadiosaadetes nagu Europe 1, Rire et Chansons, Sud Radio ja France Inter. Tema töö on ulatunud rahvusvaheliselt, osaledes 2017–2018. aastal mitmel humorifestivalil, sealhulgas Voo Rire, ComediHa! Fest-Québec ja Performance d'Acteur. Ta esines 2019. aastal Marrakech du rire'is ja Montreux Comedy Festivalil ning avas hiljem samal aastal Alex Lutzi etenduse Folies Bergères's. Ta on mänginud filmides nagu 'Une belle équipe' (2020) ja 'Si on chantait' (2021), aga ka varem rollides 'Super Z' (2013) ja 'Les fines bouches' (2011). Praegu esitab Marion Mezadorian üheinimese etendust pealkirjaga 'Huumor – PURUNEMINE – Marion MEZADORIAN' või 'Huumor – KEELDE MURDMINE – Marion MEZADORIAN'. See etendus debüteeris 2025. aastal La Pépinières, ning käsitleb frustratsiooni, vabanemise ja kõne soovi teemasid. Etendust kirjeldatakse naljakaks, nauditavaks, üllatavaks ja liigutavaks, ning see sobib igas vanuses vaatajatele alates 12 aastast. 'Craquage' sisaldab 15 erinevat tähemärki, sealhulgas pagarit, närvilist ema ja armunuks sattunud meest, ning ühendab huumori emotsioonidega, et uurida sisemisi rahutusi. Tema eelmise etenduse 'Pépites', mida esitati 2016–2020 sellistes kohtades nagu Comédie des 3 bornes ja Point-Virgule, materjal pärines samuti igapäevaelust ja suhtlustest. Mõlema etenduse kestus on 1 tund ja 15 minutit. Ta jätkab 'Craquage’ga ringreisi, kus on kavandatud esinemised Marmandes 13. märtsil 2027 ja Théâtre de la Rennaissance'is 16. jaanuaril 2027.
Nadia Roz on prantsus-marokko humorist ja näitleja, sündinud 14. juulil 1979 Colombes'is Pariisi piirkonnas. Ta alustas näitrijõustumist kaheksa-aastaselt La Cave du Théâtre de Colombes'is, mis tekitas varajase huvi esinemise vastu. 1992. aastal osales ta lühikest aega räpiansamblis Les Holly Flips. Pärast keskhariduse omandamist õppis ta La Sorbonnes Arts du Spectacle'i. Pärast õpinguid töötas Nadia Roz sekretärina enda toetamiseks, kirjutades samal ajal oma esimesi sketše. Lavadebüüdi tegi aastal 2008 ja aastal 2009 asutas koos teiste koomikute, sealhulgas Bérengère Kriefiga, Le Connasse Comedy Clubi. Tema komöödiastiil ühendab endas igapäevaelu vaatlust, eneseirooniat ja värviküllaseid tegelasi. Tunnustus saavutas ta oma etendusega Ça fait du bien , mida esitas mitmeid aastaid, kulmineerudes 2017. aastal Olympia lõputõega, kus kogunes üle 100 000 vaataja. Ta on astunud üles filmides nagu Les Mythos (2010), kus mängis Nacera, ja Les Nouvelles Aventures de Cendrillon (2017), kehastades Lumekesi. Tema teleseriaalid sisaldavad rolle seriaalides Bref , Scènes de ménages , Premier de la classe , La Vie scolaire , Commissariat central (2016–2019) ja teistes. Ta osales 2015. ja 2017. aastal Marrakechi komöödiakomisjonil, kus Jamel Debbouze ta avastas ning sai 2015. aastal aasta sensatsiooni auhinna. 2014. aastal võitis ta Festival Mont Blanc d’humouril nii publiku- kui ka žürii auhinna. Praegu ilmuvad ta regulaarselt saates Tout le monde a son mot à dire telekanalis France 2 ning on riigisisene turnee oma uue ühe naise etendusega La Fille du 7ème . 2025. aastal mängib ta politseifilmis Ness et Rayan : Le droit chemin kapten Nessit.
Noureddine Bikr, Marokko näitleja ja koomik, sündis 11. veebruari 1952 Casablanca Derb Sultani linnaosas. Neljateistkümneaastaselt alustas ta aastal 1967 oma professionaalset teed liitudes Al Oukhouwa Al Arabiya trupiga. Õpetajaks oli talle Tayeb Saddiki Tayeb Saddiki koolis. Bikri varajane õpe ja osalemine teatrikoolides pani aluse viljakale karjäärile, mis kestis aastakümneid ja hõlmas nii lavalinnu kui ka ekraani. Tunnustatud Maroko kino silmapaistva tegelasena on ta sügavalt mõjutanud Maroko meelelahutuse maastikku. Bikr debüteeris koomikuna Masrah al hay's teatris 1990ndatel, saavutas sel perioodil märkimisväärset edu. Teda tuntakse oma huumori ja kohanemisvõime poolest, esinedes 'Al Hay Teatri' trupiga ning mängides mitmes teatrikontserdis. Neist olid eriti tähelepanuväärased ‘Charrah Mallah’ ja ‘Hab w Tben’, kusjuures ‘Charrah Mallah’t on sageli nimetatud ühe tema parima teatritööna. Tema mitmekülgsus laienes ka telekaväljakule, kus ta osales paljudes saabusõjades ja komöödiasarjades, sealhulgas populaarses 'Sirb al Hamam'is (1998), mis tähistas Rachid El Ouali režissöörilist debüüti. Ta mängis ka ‘Serb al Hamam’is (1998) koos Rachid El Oualliga. Kogu karjääri jooksul osales Bikr mitmes filmis ja telesaates. Ta mängis Tayeb Saddiki lavastatud filmis 'Zeft (Asfalt)' (1984) ja 'La Garde du corps' (1984). Hiljem tegi ta kaasa filmis 'Les griffes du passé' (2015). 2021. aastal mängis ta sitcomis 'Zawajtoka Nafis', kus tal ei olnud ühtegi dialoogi. Ta suri reedel, 2. septembril 2022, 70 aasta vanusena, pärast pikka haigust, mis mõjutas tema võimet kõnelda. Maroko Draamialaste Professionaalide Sündikaat avaldas oma surma järel kaastundeavaldusi ning ta maeti Rahma kalmistule Casablancas. Kuigi kuulujutud tema suremisest kurkkangiraku väraja tõttu 2019. aastal osutusid valeks, tähistab Bikri lahkumine karjääri lõppu, mis aitas oluliselt kaasa Maroko meelelahutusele.
Sündis Jérôme Léon, kes nimetab end Olivier Steineriks. 15. veebruar 1976 Tarbes, Prantsusmaa Ta töötas kirjaniku, lavastaja ja raadioprodutsendina.
Otto Wessely, kes sündis 13. mai 1945. aastal Leobenis, Austrias, on illusionist ja humorist, kellel on nii Austria kui ka Prantsusmaa kodakondsus. Ta alustas esinemist kunstiliselt umbes 16-aastaselt, töötades algselt keemiaettevõttes ning meelelahutades 'Wiener Prater' lõbumajas 16–23 aastasena. Aastatel 1968–1970 esines ta 'Variety Feigel'is ja hiljem 'L'Apollo-show's' Wiener Prateris. Wessely on tuntud oma maagilis-koomilise esituse 'Le prince de l'élégance' poolt, mida iseloomustab kaootiline lõbusus. Ta spetsialiseerub ilusionismile kepide ja raseerijatega, pakkudes lähedalt tehtavat maagiat, lavamaagiat ja kabareeetendusi. 1972. aastal võitis ta 'British Ring Shieldi' Briti Ringi konventsioonil Llandudnos, Walesis. Ta esines kolm aastat Pariisi kabarees Le Lucky Strip ning 1973. aastal astus üles Pariisi Olympia laval Mireille Matthieu avaesinejana. Tema esitused sisaldavad sageli absurdsuse ja rõõmu elemente, olles mõjutatud sürrealist Jean Cocteau'st. Teda kirjeldatakse täielikult eksentsena ja tema maagia peegeldab seda isiklikkust. Alates 1970ndate algusest on Wessely elanud Pariisis ja esinenud üle maailma, sealhulgas seitse aastat (1984–1993) Crazy Horse kabaree's ja 20 aastat Moulin Rouges. Ta töötas 1983. aastal Hiltoni Moulin Rouge’ revüüsaates Suzanne Somersi ja Charoga Las Vegases. Ta sai 'Mandrake d'Or' auhinna 1993. aastal ja 'Mandrake de Cristal' 2013. aastal. Otto Wessely esineb sageli Christaga ning teda peetakse ühena maailma tuntumaist ja väärtustatud prantsuse ilusionistidest. Praegu esineb ta Eric Antoine’iga kabaree-saates nimega 'Cabaret Magique', nagu näidati 26. septembril 2023, ja esineb 18. juulil 2023 'Spectacle de magie folle et comique' saates. Tema kohta on kirjutatud biograafia pealkirjaga 'Une Star Comme Tout Le Monde'.
Pierre Palmade, kes sündis 23. märtsil 1968 Bordeaux's, Prantsusmaal, on mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Ta töötab näitlenud, koomikuna, lavastajana ja dramaturgina. Olles käinud Paul-Antin koolis, Alain-Fournier gümnaasiumis ja Michel-Montaigne keskkoolis Bordeaux's, loobus ta HEC eelnevatest õpingutest Pariisis karjääri jätkamiseks. Palmade sai tuntuks humoristina 1980ndate lõpus, osaledes algul sketšikoomisarusaatetes ja hiljem televisioonis saates La Classe aastal 1988. Tema komöödiastiil hõlmab sageli ebameeldivate või ärritavate tegelaste kujutamist ning ta on tuntud karakterikomöödia ja olukordade poolest. 1990ndatel alustas Palmade oma stand-up'i esituste kirjutamist ja etendamist ning kirjutas 1991. aastal Jacqueline Maillanile näidendi *Pièce montée*. Ta tegi koostööd Muriel Robiniga ja Michèle Laroquega *Ils s'aiment* sarja näidendite kallal, mis debüteeris 1996. aastal ja jätkus 2001. aastal. Need lavastused said Molière'i auhindade nominatsioonid, prestiižse prantsuse teatriaumi. Palmade on ka kirjutanud selliste artistide jaoks nagu Jean-Marie Bigard, Mimie Mathy ja Guy Bedos. Palmade’ karjääri ei piirdu lavaga; ta on astunud 67 filmis ja kirjutanud 12 filmi jaoks, sealhulgas kaasa teinud filmidega Pédale douce ja Pédale dure . Ta mängis Assurancetourixi filmis Asterix ja Obélix Julius Caesari vastu (1998) ning Jacques Chazoti elulufilmis Sagan (2008), mis sai negatiivseid arvustusi. Aastatel 1993–2021 osales ta Enfoirés i etendustel. Ta juhtis sketšikomöödiasaadet Made in Palmade France 3 kanalil septembrist 2007 detsembrini 2007. Viimastel aastatel on tema elu märgistatud õiguslike ja tervisealaste probleemidega; ta tunnistas 2019. aastal narkootikumisõltuvust ning tal oli narkootikumidega seotud süüdistusi. Veebruaris 2023 sattus ta tõsisesse autoga kokkupõrgesse, juhtides kokaani mõjul, mis põhjustas teistel rasked vigastused ja beebi surma. Novembri 2024 seisuga, 56-aastasena, viibib ta elanikuhoolduskeskuses elektroonilise järelvalve all, ootades süüdistusi, sealhulgas raske kehavigastus ja mittetäielikku hoolt kandmine.
Étienne Grosclaude, sündinud Frédéric Étienne Grosclaude'na Prantsusmaal, oli mitmekülgne tegelane, tuntud ajakirjaniku, kolumnisti ja humoristina. Ta alustas karjääri Le Gaulois's ja hiljem aitas kaasa paljudele väljaannetele, sealhulgas Figaro, Le Temps, L'Écho de Paris, La Liberté, Gil Blas, L'Illustration, L'Éclair ja La Revue des deux Mondes. Grosclaude oli ka ajalehe Le Journal ja ajakirja La République française direktor, mis näitab tema osalemist erinevates Prantsuse ajakirjanduse aspektides. Ta kirjutas algul Gil Blas's pseudonüümi Philidor all, kinnitades end kirjandusmaailmas. Grosclaude'i koomiline looming oli ulatuslik, peamiselt avaldudes kroonikates, mida ilmusid paljudes ajalehtedes ja ajakirjades. Aastatel 1886–1892 andis ta välja 'Les Gaietés de l'année,' kogumiku, mis sisaldas kroonikaid ja uudiseid; varasemaid köiteid illustreeris Caran d'Ache. Tema kirjutamisstiili, mille Jules Lemaître kirjeldas kui "universaalset riietumatust," "dialektiku leiutisi" ja "naiivset elegantsi," kattis laia valikut teemasid. Ta puudutas nii erinevaid teemasid nagu Louis Andrieux, keda ta 'Les Gaietés de l'année's võrdles Vidocq'ga ja Rocambole'iga, kui ka andis välja raamatuid president Wilsoni ja Transvaal sõja kohta. Grosclaude'i huumor oli läbiv, isegi kui ta rääkis oma reisidest. Suured reisid kujundasid Grosclaude'i tööd. 1896. aastal suundus ta Gallieniga Madagaskarile missioonile, laevaga Yang-Tsé augusti 10. kuupäeval ning veetis saarel mitu kuud. Seejärel reisiti Cecil Rhodese saatel Transvaali. Tema Madagaskari kohta kirjutatu peegeldas tema iseloomulikku huumorit, ainulaadselt ironiseerides nii iseenda kui ka malagasi rahvast, esitades end mängulisel viisil. Grosclaude sai 1913. aastal Vabariigi Sooloautasoo ja abiellus samal aastal Alice Kohnega. Ta avaldas oma elus arvukalt teoseid ning tema pärand elab edasi selliste väljaannete kaudu nagu Paul Acker koostanud antoloogia, mis ilmus prantsuse keeles 1. novembril 2015.
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Ühendkuningriik
327
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
28
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
7
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
Prantsusmaal on pikaajaline ja eripärane komöödiatraditsioon, kus huumor mängib olulist rolli teatris, kinodes, telekastis ja otsepäevitsemises. Prantsuse koomikud on aastate jooksul loonud palju erinevaid komöödiavorme, alates teatrielamustest ja klassikalisest satiirist kuni tänapäevase stand-up'ini, sketšikomöödiani ja veebi sisuni.
GiggleTime'i kataloog koondab prantsuse koomikuid, stand-up esinejaid, komöödiakoomikuid, kirjanikke ja muid prantsuse komöödiale seotud isikuid. Uurige ülaltoodud profiile, et avastada koomikuid erinevatest põlvkondadest ja saada rohkem teada nende karjääri ja töö kohta.
Kaasaaegne stand-up on muutunud üha nähtavamaks osa Prantsusemeelse komöödiamaastikust. Koomikud esinevad spetsiaalsetes komödiaklubides, teatrites, kohvikutes ja teistes kohtades, esitades materjali, mis ulatub isiklikest lugudest ja vaatluslikust huumorist kuni sotsiaalse kommentaarini, satiirini ja absurdse komöödiani.
Prantsuse elav komödiatsirkus on eriti aktiivne Pariisis, kus esitajad leiavad arvukalt kohti ja publiku nii tuntud etendustele kui ka uutele numbritele. Komöödia esitatakse ka üle kogu Prantsusmaa linnade ja piirkondade, andes koomikutele võimaluse arendada publikku pealinna väljaspool.
Prantsuskeelne komöödia ulatub ka Prantsusmaa piiride taha, hõlmates esitajad ja publikuid laiemas prantsuskeelses maailmas.
Üks prantsuse komöödia eripärasid on üksiknäitus, kus koomik esitab publikule tervikpikkuses sooloetendust.
Need saated võivad sisaldada nii stand-up'i, jutustamist, teatripublikut, tegelasi kui ka stsenaariumi järgi mängitavat komöödiaste. Formaadist on saanud oluline osa Prantsuse populaarses meelelahutuses ja see on aidanud paljudel koomikutel luua äratuntava lavapildi.
Kuigi kaasaegne prantsuse stand-up jätkuvalt areneb, jääb komöödia ja teatrielamuse vaheline seos oluliseks Prantsusmaa komöökikultuuri iseloomujuhiseks.
Prantsuse komöödia on tugevalt esindatud nii kinos kui ka televisioonis. Koomikud liiguvad sageli üle elava etenduse, näitlemise, kirjutamise ja saatejuhi töölt, ning paljud esitajad ehitavad karjääri mitmes meelelahutuse vormis.
Prantsuse televisioon on tootnud hulgaliselt komöödiaprogramme, sketšisaate ja meelelahutusformaate, samas kui Prantsuse kinematograafial on pikk ajalugu edukatest komöödiafilmidest ja meeldetuletavatest koomilistest esitustest.
Stand-upi ja filminäitlemise vaheline seos on eriti huvitav Prantsusmaal, kus koomik võib alustada esinemisega laval enne üleminekut filmidele, telekavadele või muudele meelelahutusvormidele.
Prantsuse komöödias ei ole ühtegi kindlat stiili. Etendajad kasutavad vaatluskomeediat, satiiri, paroodiat, füüsilist komöödiat, karakteripõhist esitust, jutustamist ja improvisatsiooni.
Erinevad koomikute põlvkonnad on toonud lavale ka erinevaid mõjutusi. Varem tuntud esitajad ilmuvad jätkuvalt koos uute koomikute kõrval, kes kasutavad publiku ulatamiseks podcaste, YouTube'i, sotsiaalmeediat ja voogaldusplatvorme.
See traditsioonilise lavakoomia ja digitaalse meelelahutuse kombinatsioon on loonud rohkem võimalusi noortele prantsuslastest koomikutele oma publiku ja stiili arendamiseks.
Otsid prantsuse koomikuid, prantsuse stand-up koomikuid või komöödia näitlejaid Prantsusmaalt? Uuri GiggleTime kataloogi ülalpool, et avastada esinejaid erinevatest perioodidest ja Prantsuse meelelahutuse piirkondadest.
Otsi konkreetset koomikut või sirvi profiile, et avastada uusi nimesid. Individuaalsetel lehekülgedel võivad sisalduda biograafilised andmed, karjääri üksikasjad, esinemised, fotod ja muud huvitavad faktid.
Olenemata sellest, kas teile meeldib prantsuse stand-up, komöödiafilmid, telesaatejuhatajad, üksikisikute etendused või klassikaline prantsuse komöödia, GiggleTime muudab lihtsamaks huumori autori tundmaõppimise.
Meie kataloog laieneb pidevalt uute profiilidega, andes teile rohkem võimalusi tutvuda prantsuse komöödia maailmaga.
