Louis de Funès

Louis de Funès, keda sündis 31. juulil 1914 Courbevoie's Louis Germain David de Funès de Galarza nimega, oli tuntud prantsuse koomikunäitleja. Tema isa, Carlos Luis de Funès de Galarza, oli Sevillast pärit advokaat Hispaanias ning tema kaudu pärines ta Funesist päritsetõmblusega aadlikust suguvõrsast. Tema ema, Leonor Soto Reguera, galiciska notaritaüa tütar, aitas tema päritolule kaasa galiciska pärivaga. Ta valdas prantsuse, hispaania ja inglise keelt, mis näitas tema varajast andekust keelte osas.

De Funèsi tee näitlejaks algas mitmekesiste kogemustega. Pariisi Lycée Condorcet'sse käinud ja Sorbonne'is lühikest aega õppinuna jäts ta õpingud pooleli ning töötas erinevaid lihtsaid töid, sageli saadeti ta sealt ära. Ta edendas oma muusikalisi huve džässpianistina Pigalle'is Pariisis, meelitas kliente ja demonstreeris juba varakult oma iseloomulikke näoilmeid. Ta õppis ka aasta Simonil näitlemist. Tema karjäär algas rollidega teatris ja mitmete filmide kõrvalosades, enne kui ta 1956. aastal saavutas avaliku tunnustuse filmiga *La Traversée de Paris*. Ta abiellus Germaine Louise Élodie Carroyeriga aastal 1936, lahutades temast hiljemalt 1942. aasta lõpus; neil oli üks poeg, Daniel. Hiljem abiellus ta Jeanne Barthelémy de Maupassantiga aastal 1943, ja nad jäid koos kuni tema surmani, saades neli poega, Patricki ja Oliveri.

De Funès sai tuntuks oma energilisuse poolest etendustel, näoilmete ja nihestuste poolest, sageli kehastades konservatiivseid väikepurgasilikke tegelasi, kes püüdsid ametivõimu rahuldada. Ta mängis üle 150 filmis aastatel 1945–1983, saavutades märkimisväärset edu Prantsuse kinematograafias 1960ndatest kuni varaseni 1980ndateni. Tähtsamad tööd hõlmavad Pouic-Pouic ’i, Le Gendarme de Saint-Tropez ’i seeriat, Fantomas ’i triloogiat, Le Corniaud ’t, La Grande Vadrouille ’i, Oscar ’it ja Les Aventures de Rabbi Jacob ’it. Viimane film kandis talle 1973. aastal Kuldgloobuse nominatsiooni. Tema koomiline isiksus kehastas impulsiivset, kaebavat, autoritaarset ja otsekoost tavalist prantslast. Teda tunnustati laialdaselt kogu Euroopas, sealhulgas endise Ida-Bloki, endise Nõukogude Liidu, Iraani, Türgi ja Iisraeli piirkondades; lisaks kõlasid tema filmid publikus sellistes riikides nagu Venemaa. De Funès sai 1980. aastal auhinnaks elutöö eest César’i auhinna. Tema poeg Olivier de Funès sai ka näitlejaks ja mängis mõnes isa filmis. 27. jaanuaril 1983 suri ta Nantes’is ning tema pärand on säilinud kahe muuseumi kaudu, mis austavad tema elu ja karjääri: üks asub Nantes’ile lähedal, teine Saint-Raphaëlis ja kolmas endise Saint-Tropez’i gendarmerie ruumides.