Üleilmne talentide register

Koomikud: Belgia

Koomikute register: Belgia — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Belgia.

13 koomikud

Alex Vizorek

Alex Vizorek on Belgia tele- ja raadiosaatejuht, koomik ning kirjanik. Alexandre Wieczorecki nime kandva poisi sündis 21. septembril 1981 Brüsselis. Ta kasvas üles Belgia Borinage'i piirkonnas. Tema isa vanaisast pärit mees emigreerus Poolast Belgiasse. Vizorek on Yves Wieczoreki poeg, kes oli 1980ndatel Belgia laulja. Vizorek käis Lycée Henriette Dachsbeck'is ja õppis hiljem äriülikoolis Solvay Business School alates 1999. aastast, samal ajal õledes ka juhtimisinseneri ja žurnalistikraadi Université libre de Bruxelles'is aastatel 2001–2004. Vizoreki karjääri algus oli ametlik koolitus; ta käis Pariisis Cours Florent'is õppimas stand-up komediat, kolides sinna 2005. aastal. Ta esines Pariisis stand-up komediana enne, kui astus Brüsselis Kings of Comedy klubis lavale nime all Alex Vizorek. Ta liitus Kings of Comedy teatrirühmaga 2009. aastal ja esines samal aastal Made In Brussels Show's. Tema show 'Alex Vizorek est une œuvre d'art' võitis 2009. aasta Montreux Comedy Festivalil François Silvanti auhinna, mis tähistas varajast edu. Samuti saavutas ta augustis 2009 RTL Bel Radio académie's teise koha. Kogu karjääri jooksul on Vizorek töötanud erinevatel meediakanalitel. Ta juhtis raadiosaateid Bel RTL-is, kus kajastati jalgpallimänge, hiljem VivaCité's ja La Première's. Aastatel 2012–2014 oli ta külalisjuht France Interi raadiosaadetes. Ta hakkas kirjutama ajalehtedele L'Echo ja Le Soir. Ta juhtis saateid Belgia raadiojaamades ja aastal 2018 juhtis 9. Magritte’i auhindade gala. Alates 2016. aastast on tal nädalane rubriik France 5 saates 'C l'Hebdo', ja aastal 2017 liitus ta Thierry Ardissoni saatega 'Salut les Terriens!' C8-s. Ta on pidanud kaks teemalist etendust: 'Alex Vizorek est une oeuvre d’art' ja 'Ad Vitam'. Aastatel 2012–2023 ilmus ta regulaarselt France Interis saadetes nagu 'On va tous y passer' ja 'Le 7/9', ning koos-juhtis Charline Vanhoenackeriga 'Le Septante-cinq minutes'. Juulis 2023 teatas ta lahkumisest France Interist, et liituda RTL-iga, kus ta on praegu paneeli liige saates 'Les Grosses Têtes'. Tema komöödiastiil on muutunud; algselt märgitud kultuuri- ja kunstivõitluste viidetega, see nihkus 2020ndate keskel isiklikuma stand-upi lähenemise suunda. Ta esitleb 'Deux et Demi' etendust Théâtre des Mathurins’is septembris 2026. aastal.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Charline Vanhoenacker

Charline Vanhoenacker on Belgia ajakirjanik, humorist, raadiosaatejuht ja produtsent. Sündinud 31. detsembril 1977 La Louvières, Belgias, kasvas ta üles samas piirkonnas, kogemus, mis kujundas oluliselt tema vaatenurka, eriti tööstuse langusega seoses. Tema vanemad, Philippe Vanhoenacker ja Linette Douillet (Line), olid mõlemad õpetajad La Louvière keskkoolis ning ta käis seal samas koolis ka ise. Vanhoenackeri haridus algas 1994. aastal, kui ta õppis Brüsseli Vaba Ülikoolis prantsuse kirjandust ning jätkas seejärel Pariisi Kõrgema Ajakirjanduskolledži ajakirjandusdiplomi omandamisega. Tema magistritöö, mille ta lõpetas 1999. aastal, keskendus Philippe Gelucki koomiksiriba 'Le Chat' huumori keelele, pealkirjaga 'Kassi keel: tüpolingvistiline analüüs Le Chati huumorilistest mehhanismidest Philippe Gelucki poolt.' Ta alustas karjääri vabakutselise kirjutajana ajakirjas Le Soir ja töötas hiljem RTBF Pariisi korrespondendina, asendades 2010. aastal Istvan Felkaï’d. Teda hakati tuntma 2012. aasta Prantsuse presidendivalimiste kampaania kajastamise eest La Première's ning Daniel Schneidermann kutsus teda kronikama seda Arrêt sur images'is. Alates 2012. aastast on Vanhoenacker olnud France Inter's kolumnist, juhatanud ja tootnud populaarseid raadiosaateid, mis on tuntud poliitilise satiiri ja vasakpoolsete tendentside poolest. Ta on regulaarselt esinenud Como on nous parle'is ja kaas-juhatanud igapäevaseid saateid nagu Le Septante-cinq minutes ja 5/7. Aastatel 2014–2022 aitas ta kaasa 7/10 programmi nädalasele humoristlikule segmentile. Ta produtseeris ja kaas-juhatas Alex Vizoreki koos Si tu écoutes, j'annule tout, mis 2015–2016 aastal ületas Europe 1-s Cyril Hanouna publiku. Algselt peenimes Par Jupiter! aastal 2017, sai programm hiljem nime C'est encore nous! aastal 2022. Selle igapäevane keskmine kuulajaskond oli 2020. aastal 1,3 miljonit kuulas, mis oli ka aasta, mil CSA sai selle kohta rekordarvusalgu kaebusi. Ta avaldas 'Bonjour la France' aastal 2015 ja 'Debout les damnés de l'Uber' aastal 2020. Aastal 2023 juhatas ta uut saadet nimega Bistroscopie. Ta teatas Par Jupiter! lõpust 23. juunil 2024 ja teda eemaldati ajutiselt ametist 2023. aasta lõpus surumahtluse ja ähvarduste tõttu, mis olid seotud poleemilise sketšiga.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Fabrizio Rongione

Fabrizio Rongione on Belgia-Itaalia näitleja, humorist, stsenaarist ja produtsent. Sündinud Brüsselis 3. märtsil 1973, on tal itaalia päritolu. Jean-Pierre ja Luc Dardenne avastasid ta, mis tähistas olulise koostööperioodi algust. Tema karjäär algas näitlerivõõruses erinevates produktsioonides, sealhulgas *Vous permettez, Hugo?* (1997), *Le Piège* (1997), *Bent* (1998), *Ferdydurke* (1999) ja *The Red and the Black* (1999). Samuti kaastas ta Samuel Tilmaniga stsenaariumi ja režii loomist filmile *Les Fléaux* aastal 1998, saades Brüsseli naerufestivalil Grand Prix ja publikuauhind. Rongione sai laialdase tunnustuse oma rolli eest Riquet'na kriitikutelt kiidetavas filmis "Rosetta" (1999), mille režissöörid olid Dardenne vennad ja mis võitis Cannes'i Kuldse Palmiõie. Ta on seejärel sageli esinenud Dardenne vendade filmides, sealhulgas "Lorna vaikuses", "Poiss jalgrattaga", "Kaks päeva, üks öö" ja "Tundmatu neiu". Veelgi enam, ta ja Samuel Tilman koostasid mitmeid ühemehelisi etendusi, sealhulgas "Põlvepehmelt" (2002–2003) ja "Elu on lühike, kuid surm on pikk" (2009), viimane turneeris Belgias ja Prantsusmaal. Dardenne vendadeega seotud tööde kõrval on Rongione kaasa töötanud mitmes Belgia, Itaalia ja Prantsusmaa produttsioonis. Ta mängis Napoleoni seriaalis *C'était Bonaparte* (2002–2003) ning tal on olnud silmapaistvaid rolle teleseriaalides *Mafiosa* ja *Prantsuse küla*. Ta juhatas Magritte’i filmiauhindade galat kolm aastat: 2013, 2014 ja 2018. 2002. aastal sai ta Teatriaumi parima sooloetenduse eest auhinna *À genoux* eest ning 2015. aastal võitis Magritte’i auhinna parima meespeaosa eest filmis *Kaks päeva, üks öö*.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Gaston Berghmans

Belgia esineja Gaston Petrus Bernardina Berghmans ehitas oma karjääri üles nii näitleja kui ka koomikuna. Aastatel 1972–1993 tegi ta koostööd Leo Martiniga, moodustades komöödiaduo, mida rahvas kutsus Gaston ja Leo.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Herr Seele

Peter Van Heirseele, kes on professionaalselt tuntud nimega Herr Seele, on mitmekülgne flaami kunstnik, sündinud 13. aprillil 1959 Torhoutis, Belgias. Teda tunnustatakse karikaturistina, autorina, näitlejana ja klaveri kollektsionäärina. Tema pere taustas on kunstilisi mõjutusi; isa, Georges, töötas büroohoidjana, ema, Odette Pannecoucke, oli professionaalne maalikunstnik ning emapooja, Valerie Haesaert, saavutas tunnustust oma amatöörmaalimisoskuste poolest. Tal on vanem vend, Hans, ja noorem õde, Mieke. Herr Seele'i kunstnikuteekäik algas ametliku õppega Sint-Jozefsinstituudis Torhoutis ja jätkus Genti Kunstiakadeemias alates 1973. aastast, esmalt peenkunstide õpinguid õppides, enne kui ta keskendus skulptuurile. Ta laiendas oma oskusi edasi õppides klaverihäälitajaks ja restauraatoriks Ystrad Mynachi Koolis Walesis (1975–1977) ning lõpetades aasta restaureerimisõpinguid Firenzes, Itaalias. See ekspertteadmised mõjutab tema kirge ajaliste klaverite kogumise vastu; ta omab üle 200 varase perioodi instrumendi, mida peetakse üheks maailma tähtsaimaks kollektsiooniks, mis on säilitatud Oostendes. Ta on ka muusikoloog, kes spetsialiseerub 19. sajandi klaveritele. Ta on enim tuntud absurdistliku koomiksi 'Cowboy Henk' loomisest Kamagurkaga, mis debüteeris 1981. aastal ja ilmus HUMO ajakirjas kuni oktoobrieni 2011. Ajavahemikus 2011–2013 (lühike paus) lõi ta koomikuseeria 'Dikke Billie Walter'. Alates kevadest 2013 on 'Cowboy Henk' taas ilmuinud HUMO-s. Striipi on tõlgitsetud ja avaldatud rahvusvaheliselt, sealhulgas Hollandis, Saksamaal, Skandinaavias ja Ameerika Ühendriikides. Herr Seele’i koomilised koostööd Kamagurkaga ulatuvad koomiksist kaugemale; nad lõid koos aastase teatrisaate alates 1981. aastast ja juhtisid koos raadiosaadet 'Studio Kafka'. Ta mängis ka 20-osalises teleseriaalis 'Kamagurka en Herr Seele', mille autorid olid mõlemad (1985–1986). Tema telesaatamine algas 1983. aastal saates ‘Sfeervol Bullshitten’ ja seejärel on ta esinenud saadetes nagu 'Johnnywood', 'Wees Blij Met Wat Je Hebt', 'Lava' ja 'Bob & George'. 2019. aastal abiellus ta kirjanik Katia Belloyga.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Marc Herman

Leuvenis 1947. aastal sündinud Marc Herman, tuntud ka kui Marc Maloens, on Belgia humorist. Ta alustas karjääri esinedes Luc Dierrieckxina TV Toris, enne liitumist RTBF-iga. Algselt esines ta nime all Luc Dierrieckx ja hiljem üle läks Marc Hermani nimele. Alates 1981. aastast on ta loonud ja esitanud ulatusliku hulga töid, sealhulgas 35 etendust ja kolm lavateatrikontserti. Herman ülikoomilises stiilis esineb sageli heatahtliku, kuid kohmakas Flemingi isiku nääluses, mida kõlas Luc Dierrieckxi nime all alates 1997. Tema etendusi elavdavad korduvad tegelased, sealhulgas tema näa Madeleine (Wolleke), võrõra poeg Raoul ja tema näa Roseline. Ta on loonud mitmeid saateid, alustades 'La Comiquaudiovisuelitérapie'st 1981. aastal, millele järgnesid 'Pain Perdu' (1989), 'Tout terrain' (1991), 'Un Carton' (1995) ja 'Flash Back' (2001). Kümme tema saadet on hõääldatud RTBF-is, samas 18 on näidatud RTL-TVI-s. Ta on esinenud ka telesaadetes nagu "Le festival international du rire de Rochefort," "Zygomaticorama," “La Classe,” “Y en aura pour tout le monde,” ja “Bon week-end,” alates 1981. aastast. Telekast kaugemale ulatudes Hermannu töö hõlmab ka filmi; ta esines filmides 'Pom le Poulain' (2007) ja 'Les oiseaux de Passage' (2015). Teda tunnustati tema panuse eest huumori alal, sealhulgas Chevalier de l’Ordre de la Couronne tiitli andmisega 2002. aastal ja Rocheforti aukodaniku nimetamisega 2006. aastal. Tema leidlikkus on ka märgatav; ta võitis 2009. aastal leiutajate salongi kuldmedali mängu 'SPIKIT' eest. Ta osales 1998. aastal singlis "Le Bal des gueux", et toetada Operation Thermost. RTL-TVIsse naasnud 2010. aastal on Herman jätkanud uute tööde tootmist, avaldades kolme aasta jooksul kümme uut Stuuûti ja kolm parimate lugude saadet.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Stéphane De Groodt

Stéphane De Groodt, kes sündis 3. märtsil 1966 Brüsselis, on Belgia koomik ja humorist. Tema pere hulgas oli insenerisaadik, kes töötas Texacos, ja ema, kes hoolitses puudega laste eest. De Groodt koges keerulist kooliperioodi düsleksia tõttu. Enne kui ta pühendus komöödiale, töötas De Groodt erinevatel ametikohtadel, sealhulgas baarmenina, ajakirjanikuna, turundusassistendina, toimetajana, reklaamijana ja isegi GO'na Club Medis. Algselt püüdis ta olla nii koomik kui ka rallivõidusõitja. Aastatel 1985–2000 oli ta professionaalne rallivõidusõitja, saavutades edu Formula Renault's, Formula 3000's, Porsche Supercup'is ja Belgia Procaris, võites BMW Compact Cup'i tiitli. De Groodt'i loominguline väljund hõlmab teleseriaali *File dans ta chambre*, mille ta lõi ja mida ta alates 2002. aastast oma abikaasa Odile d'Oultremontiga kaasautorina kirjutab. Selles seerias kehastas ta Lucienit, isa, kes tegeleb definitsioonidega. Ta on kaasaelnud teleseriaalides nagu *Faux Contact* ja *Boulevard du Palais*, ning filmides nagu *Asterix at the Olympic Games* (2008) ja *Asterix and Obelix: God Save Britannia* (2012). Tema huumorit iseldatakse absurdse ja kirjandusliku stiiliga, mille tõttu on ta võrreldav Raymond Devose ja Pierre Desproges'ga. Ta on raamatuid kirjutand, sealhulgas 'Voyage en absurdie' ja 'Retour en absurdie'. Ta sai raadiosaadetes "Les Grosses Têtes" liikmeks aastal 2022 ja mängib praegu näidendis "Un léger doute". Ta on kaasa teinud filmides nagu "Barbecue", "Paris-Willouby", "L'Un dans l'autre" ja "Le Jeu". Tema lahutus abikaasast, Odile d'Oultremontist, alates 2000. aastast ei mõjuta nende töökoostööd. Osales teleseriaalis "Lycée Toulouse-Lautrec". Ta sai Alpe d'Huez’i komöödiafilmifestivalil 2020. aastal meeste interpreteerimise auhinna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Wim Opbrouck

Wim Opbrouck on flaami näitleja, laulja ja telepresenteerija Belgiast. Sündinud 5. veebruaril 1969 aastal Bavikhoves, Harelbeke osas, on temast saanud populaarne tegelane flaami teatris, filmis ja televisioonis. Ta õppis Herman Teirlinck Studio's, lõpetades aastal 1992 ning alustas karjääri Blauwe Maandag Compagnie's. Opbroucki lavatöö on eriti hästi tuntud. Ta liitus Drama House'iga KNS-i (Antwerpen) ühinemise järel ja mängis olulisi rolle näitermängudes nagu Aars! Leenane kolmik , L. Valu kuningas ja Macbeth . 1997. aastal osales ta 12-tunnises teatrimaratoni etenduses Kümmekese sõja . Hiljem sai temast NTGent'i trüki liige aastatel 2010–2015, olles samal ajal ka kunstiline juht. Karjääri jooksul on ta koostööd teinud Wilfried De Jongiga ‘We Free Kings’is ning Frank Van Laecke ja Alain Plateli ‘En Avant Marche’s, mis näitab tema laia kunstilist panust. Lavalaudade taga on Opbrouck mänginud arvukates filmides, sealhulgas Manneken Pis , Meisje , Everybody's Famous! , Bowling Balls , Ventoux , Café Derby ja Cobain . Teda tuntakse ka telesaadetes, nagu Windkracht 10 (kust ta mängis Nick Bouvryt aastatel 1997–1998) ja In De Gloria , mis on tuntud oma provokatiivse huumori poolest, kus ta kehastas Gerrit Callewaerti. Ta on astunud ka rolle filmides Matrioshki , Salamandre , Albert II ja Tytgat Chocolat . Koos Ron Reumaniga TV Tunes KNT-s on ta tegev ning esineb lauljana ja akordionistina The Dolfijntjes’is, mille asutas Wim Willaert. Opbrouck on juhtinud Bake Off Vlanderen ’it alates 2017. aastast ja mängib filmis Young Hearts (2024) onu Tonyt. Ta sai 2016. aastal Aubagne'i – Rahvusvahelise Muusika- ja Kinofestivali auhinna parima meespeaosa eest ning 2018. aastal kuldse vasika parima naispeaosatäitja rolli eest filmis ‘Cobain’.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Wouter Deprez

Flandria koomik ja kabareekunstnik Wouter Deprez jäädvustas 2003. aastal Humo Comedy Cupi tiitli ja läks edasi Kaks aastat hiljem, 2005. aastal, võitis ta televiktoriini De Slimste Mens.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Xander De Rycke

Xander De Rycke on Belgia (Flandria) esinev komiik, kes sündis 19. detsembril 1987 Gentis. Ta veetis oma lapsepõlve Zelzates, enne kui kolis kaheksa-aastasena Eeklose ja kuuekümnenda noorena tagasi Zelzatesse. Kasvatatuna emaga, ta ei tundnud kunagi oma isa, ja tema ema võitles alkoholismiga. Kahekümnendana otsustas ta kooli jätta ja alustada karjääri komiikuna. Tema kasvatus ja kogemused paistavad avalduvat suure osa tema huumorist. De Rycke alustas karjääri varase tunnustusega, võites 30. märtsil 2006 Homo Cabarectus talentide konkursi ja jõudes detsembris 2006 Lunatic Comedy Award finaali. Ta jätkas oma edu Comedy Casino Cup'i võiduga jaanuari alguses 2007, kus tema treeneriks oli Alex Agnew. Selle järele esines ta 2007–2008 Alex Agnew’ show ‘Morimos Solamente’ soojendajana. Augustis 2008 asutas ta sarja ‘A Joker Comedy Night’ ja debüteeris oktoobris samal aastal oma esimese täispika etendusega, Uw Zoete 666, mida esitati kuni mai 2010 ning mis ilmus hiljem DVD-na oktoobris 2010. Kogu 2010ndatel jätkas De Rycke oma komöödiastiili arendamist selliste saadetega nagu Mijn Zwarte Parade (esilinastus 2012), Zijn Derde Show (2013) ja juubelisaade 10 jaar bezig (2015-2016). Ta käivitas aastalõpusaadete sarja Houdt het voor bekeken aastal 2016, mida ta jätkab igal aastal. Tema autobiograafia nimega 'Het leven is kak, en dan wordt het grappig' ilmus 2011. Hiljem, aastatel 2022–2025, kaas-juhatas De Rycke raadiosaadet De Roo en De Rycke. Osalemine saates 'De Slimste Mens ter Wereld' aastal 2024 ja kõrgelt hinnatud esinemine 'XDR15' Looto Arenal novembris 2021 näitasid tema jätkuvat osalemist Belgia meelelahutuses.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Yolande Moreau

Belgia talent Yolande Moreau, kes näitleb, lavastab, esitab komöödiat ja kirjutab stsenaariume, on kogunud kolm Césari trofeed – kaks parima naispeaosatäitjana ja ühe parima esimese filmi eest –, mis teeb temast kõige autasustatuma Belgia näitlejanna. Tema auhindade hulka kuuluvad ka Lumière'i auhind, Magritte'i auhind ja LAFCA tunnustus koos kahe Euroopa filmiauhinna, kahe Molière'i auhinna ja veel kaheteistkümne Magritte'i nominatsiooniga.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Belgia

Yvonne Verbeeck

Belgiast pärit flaami näitleja Yvonne Verbeeck sai tuntuks oma esinemistega laval ja telelavastustes. Ta on mänginud ka mitmes Belgia filmis. Tema viimane krediit oli osa 2008. aasta telesarjast Zone Stad. Tema sünnilinnas Rumstis on tema auks püstitatud pronksbüst.

Vaata profiili