Georges Quilliou, kes nimetab end laval Channigiks, näeb päeva 3. novembril 1950 Brestis ja temast sai bretooni koomik. Karikatuur Bretagne'ist pärit vanematest naistest, kes kasutavad Bretoonilt laenatud prantsuse konstruktsioone, reprodutseerides samal ajal samu vokaalseid käändeid.
Laurent Regairaz (teise nimega Chicandier või Jason Chicandier), sündinud 9. septembril 1978 Bronis (Rhône), on koomik, produtsent ja näitleja Prantsusmaal.
François-Xavier Demaison on prantsuse näitleja ja koomik, sündinud 22. septembril 1973 Asnières-sur-Seine'is. Tema kasvatamist kujundasid tema vanemate elukutsed; mõlemad on juristid, isa spetsialiseerub äriõigusesse ja ema sotsiaalõigusesse. Ta käis Sainte-Croix de Neuilly koolis ja hiljem Neuilly-sur-Seine'i Lycée Pasteur'is, lõpetades ettevalmistuskursused. Algselt õppis ta teatrikunsti, kuid suundus seejärel majandusõpingutele ning omandas 1995. aastal Pariisi Nanterre'i ülikoolist nii õigusteaduse kui ka poliitikateaduse magistri kraadi. Ta käis mõlke IEP (Institut d'études politiques) Pariisis, enne kui asus karjääri tegema väljaspool lavakunstimaailma. Enne kui ta komöödias oma koha leidis, töötas Demaison audiitorina ja hiljem liitus Landwell & Associés'iga (PwC), spetsialiseerudes rahvusvahelisele maksustamisele. Selle kogemuse hulka kuulus ka staaž nende New Yorki kontoris augustis 2001. Sel perioodil oli oluline sündmus 11. septembri rünnakute nägemine Manhattanil asuvast kontorist. Selle traumalise kogemuse järel naasis ta teatrisse, demonstreerides uut pühendumust esinemisele. Aastal 2002 investeeris ta 5000 eurot oma etenduse 'Teine Akt' lavastamiseks, mis esilinastus Pariisi Théâtre du Gymnase Marie Bell'is 2. detsembril 2002. Demaisoni karjäär on hõlmanud erinevaid rolle ja projekte. Ta on esinenud muusikavideotes Kool Sheni ja Kayliahi jaoks, ning väiksemates rollides filmides nagu Tout pour plaire , Olé! ja L'Auberge rouge . Tähelepanuväärseks saavutuseks oli Coluche’i kehastamine 2008. aasta biograafias Coluche : L'Histoire d'un mec , mille eest ta sai 2009. aastal César’ auhinna nominatsiooni parima näitleja kategoorias. Muudes filmides on ta mänginud rollisid filmides Disco , Le Premier Jour du reste de ta vie , La Chance de ma vie , Moi, Michel G., milliardaire, maître du monde , Le Petit Nicolas (kus ta mängis Bouillioni), ja Comme des frères . Ta produtseeris koos Samuel Le Bihani 'A story pour les gens qui believe in dreams'. Demaison jätkab humoristi ja näitlejana tööd.
Huguette Dreikaus on prantsuse, ja eriti alsatlane, koomik ja kirjanik. Sündinud Marie Osterina 26. augustil 1949 Dauendorfis, Bas-Rhini departemangus, elab ta praegu Haguenaues. Ta alustas karjääri algul saksa kehalõpetajana, enne kui üle läks kirjutamisele ja esinemisele. Tema töö on sügavalt juurdunud Alsaci kultuuris ning ta toob oma huumori esile prantsuse, alsatlane ja saksa keeles. Ta saab sageli kutseid pidudel ja perekondlike pidustustel osalema ning naudib sügiskümnest ja veinifestivale. Dreikausi komöödiastiil hõlmab laias spektriks teemasid, sageli ammendades kohalikku ajakirjandust ja päevakajalist. Ta on loonud umbes kümme etendust ja esitab "üksiknaise" esitusi. Ta on kirjutanud rubriike ajalehele Les Dernières Nouvelles d'Alsace ja kaasa teinud raadioprogrammides. Gilles Pudlowski on nimetanud teda 'šokistakhanovistiks' ja satiiriku südames suureks. Tema rohke looming hõlmab mitmeid raamatuid, nagu igaaastane Alsamanach , ning pealkirju nagu Le Monde d'Huguette (1997), Dame de cœur (1998), La passion selon Huguette (1999), Huguette, capitale de Noël (1999), Les Alsachiens (2002) ja L'éternel Alsacien (2002). Ta on koostanud Michel Charvetiga raamatuid nagu Maigrir en Alsace (2004) ja Salaisons d'Alsace (2004), ning Jack Meyeriga Marie-Rose (2012). Lavalaudade ja avaldatud tööde kõrval säilitab Dreikaus tugeva kohalolu meedias. Ta juhib France Bleu Elsass saadetes segmenti 'Léonie', kommenteerides ajakohaseid sündmusi huumoriliselt Léonie isikuna. Tal on ka regulaarne segment nimega 'SHOW T’HEIM' France 3 Alsace kanalil ning ta teeb koostööd Jacques Higelini selle kanalil. Alates 2018. aastast õpetab ta Jean-Jacques Waltz keskkoolis Marckolsheimis piirkondlikku keelt ja kultuuri (LCR). Tema panus ulatub meelelahutuse alal ka traditsioonilise meedia peale; aastal 2017 pakkus ta Alsatia elemente Europa-Parki atraktsioonile Madame Freudenreich Curiosités, sealhulgas kontseptsioone nagu Gugelhupf ja südamlik vanaema, mis nüüd kujutab dinosaurusi. 26 episoodi animatsiooniseeria 'DINO MATES - Pühapäevad Madame Freudenreichiga' on plaanitud KiKa jaoks alates jaanuarist 2026, mille levitaja on Studio 100 kogu maailmas. Ta juhib ka ICI Elssassi toodetud programmi 'La Pépites des Canards', kus on segmentid nagu ‘A güeder Plat du jour’ ja ‘d’Huguette leuijt Blog’ jt.
Jean Louis Marcel Charles, tuntud kui "Jean-Charles", sündis 2. detsembril 1922 Saint-Aulayes Dordogne'is ja suri 2. 1. juunil 2003 Cahorsis; ta töötas humoristina ja prantsuse kirjanikuna.
Sündinud 8. septembril 198 6 Nogent-sur-Marne'is Val-de-Marne'is, töötab Damien Colcanap, paremini tuntud kui Jeff Panacloc, kõhurääkija ja prantsuse humoristina.
10. detsembril 1983 Berliinis sündinud Kee-Yoon Kim oli Korea päritolu prantsuse laulja-laulukirjutaja, humorist ja advokaat. Tema esimene EP, nimega Palli Palli, ilmus 19. jaanuaril 2023, produtseeris Sylvie Hoarau Brigitte duost.
Marion Mezadorian on prantsuse koomik ja näitleja, sündinud 19. veebruari 1987. aastal Aix-en-Provence'is. Ta kasvas üles Saint-Cannati külas Aix-en-Provence'i lähedal, kus tema lapsepõieveelded, sealhulgas isa turulekaasamine, mõjutasid tema vaatluslikku huumorit. Tema isa on armeenia päritolu ja ema itaalia päritolu. Ta õppis teatrit Atelier du possible'is Les Bouches-du-Rhône'is ning hiljem kolis 2005. aastal Pariisi pärast keskhariduse omandamist näitlejakutsetõttu. Ta jätkas oma õpinguid Cours Florent'is ja Point-Virgule'is, püüdes esineda Point-Virgule laval nagu tema idolid, mille hulka kuulusid Élie Kakou, Gad Elmaleh ja Florence Foresti. Selle perioodi jooksul esines ta ka erinevates klassikalisetes ja kaasaaegsetes mängudeelementides. Marion Mezadoriani karjäär laienes näitlemise peale, nagu näitab tema kultuurifinnantseeringu magistrikraad Sorbonnest. Alates 2016. aastast on ta loonud oma ühe naise etenduse 'Pépites', mis tõi ta kuulsusse ja mille eest sai 2016. aastal SACD Fonds Humour auhinna. Ta on kaasa töötanud raadiosaadetes nagu Europe 1, Rire et Chansons, Sud Radio ja France Inter. Tema töö on ulatunud rahvusvaheliselt, osaledes 2017–2018. aastal mitmel humorifestivalil, sealhulgas Voo Rire, ComediHa! Fest-Québec ja Performance d'Acteur. Ta esines 2019. aastal Marrakech du rire'is ja Montreux Comedy Festivalil ning avas hiljem samal aastal Alex Lutzi etenduse Folies Bergères's. Ta on mänginud filmides nagu 'Une belle équipe' (2020) ja 'Si on chantait' (2021), aga ka varem rollides 'Super Z' (2013) ja 'Les fines bouches' (2011). Praegu esitab Marion Mezadorian üheinimese etendust pealkirjaga 'Huumor – PURUNEMINE – Marion MEZADORIAN' või 'Huumor – KEELDE MURDMINE – Marion MEZADORIAN'. See etendus debüteeris 2025. aastal La Pépinières, ning käsitleb frustratsiooni, vabanemise ja kõne soovi teemasid. Etendust kirjeldatakse naljakaks, nauditavaks, üllatavaks ja liigutavaks, ning see sobib igas vanuses vaatajatele alates 12 aastast. 'Craquage' sisaldab 15 erinevat tähemärki, sealhulgas pagarit, närvilist ema ja armunuks sattunud meest, ning ühendab huumori emotsioonidega, et uurida sisemisi rahutusi. Tema eelmise etenduse 'Pépites', mida esitati 2016–2020 sellistes kohtades nagu Comédie des 3 bornes ja Point-Virgule, materjal pärines samuti igapäevaelust ja suhtlustest. Mõlema etenduse kestus on 1 tund ja 15 minutit. Ta jätkab 'Craquage’ga ringreisi, kus on kavandatud esinemised Marmandes 13. märtsil 2027 ja Théâtre de la Rennaissance'is 16. jaanuaril 2027.
Mohand Fellag, tuntud ka kui Mohamed Fellag, mõnikord lihtsalt Fellag või Mohamed Saïd Fellag, sündis 3. märtsil 1950 Azeffounis Alžeerias. Ta töötas Alžeerias näitleja, humoristi, lavastaja ja kirjanikuna ning väljendas end Kabyle, araabia ja prantsuse keeles.
Sündis Jérôme Léon, kes nimetab end Olivier Steineriks. 15. veebruar 1976 Tarbes, Prantsusmaa Ta töötas kirjaniku, lavastaja ja raadioprodutsendina.
Pierre Palmade, kes sündis 23. märtsil 1968 Bordeaux's, Prantsusmaal, on mitmekülgne prantsuse meelelahutaja. Ta töötab näitlenud, koomikuna, lavastajana ja dramaturgina. Olles käinud Paul-Antin koolis, Alain-Fournier gümnaasiumis ja Michel-Montaigne keskkoolis Bordeaux's, loobus ta HEC eelnevatest õpingutest Pariisis karjääri jätkamiseks. Palmade sai tuntuks humoristina 1980ndate lõpus, osaledes algul sketšikoomisarusaatetes ja hiljem televisioonis saates La Classe aastal 1988. Tema komöödiastiil hõlmab sageli ebameeldivate või ärritavate tegelaste kujutamist ning ta on tuntud karakterikomöödia ja olukordade poolest. 1990ndatel alustas Palmade oma stand-up'i esituste kirjutamist ja etendamist ning kirjutas 1991. aastal Jacqueline Maillanile näidendi *Pièce montée*. Ta tegi koostööd Muriel Robiniga ja Michèle Laroquega *Ils s'aiment* sarja näidendite kallal, mis debüteeris 1996. aastal ja jätkus 2001. aastal. Need lavastused said Molière'i auhindade nominatsioonid, prestiižse prantsuse teatriaumi. Palmade on ka kirjutanud selliste artistide jaoks nagu Jean-Marie Bigard, Mimie Mathy ja Guy Bedos. Palmade’ karjääri ei piirdu lavaga; ta on astunud 67 filmis ja kirjutanud 12 filmi jaoks, sealhulgas kaasa teinud filmidega Pédale douce ja Pédale dure . Ta mängis Assurancetourixi filmis Asterix ja Obélix Julius Caesari vastu (1998) ning Jacques Chazoti elulufilmis Sagan (2008), mis sai negatiivseid arvustusi. Aastatel 1993–2021 osales ta Enfoirés i etendustel. Ta juhtis sketšikomöödiasaadet Made in Palmade France 3 kanalil septembrist 2007 detsembrini 2007. Viimastel aastatel on tema elu märgistatud õiguslike ja tervisealaste probleemidega; ta tunnistas 2019. aastal narkootikumisõltuvust ning tal oli narkootikumidega seotud süüdistusi. Veebruaris 2023 sattus ta tõsisesse autoga kokkupõrgesse, juhtides kokaani mõjul, mis põhjustas teistel rasked vigastused ja beebi surma. Novembri 2024 seisuga, 56-aastasena, viibib ta elanikuhoolduskeskuses elektroonilise järelvalve all, ootades süüdistusi, sealhulgas raske kehavigastus ja mittetäielikku hoolt kandmine.
Tomer Gazit, keda tuntakse ka Tomer Sisley nime all, on näitleja ja koomik nii Iisraeli kui ka Prantsusmaa kodakondsusega. Sündinud 14. augustil 1974 Lääne-Berliinis, Saksamaal, on tema juured Leedust ja Valgevenest ema poolt ning Jeemenist isa poolt. Tema vanemad on juudi-Iisraeli teadlased, kes spetsialiseeruvad dermatoloogias ja kohtusid lapsepõlves armukoldeks Ramat Ganis, Iisraelis. Viieaastaselt lahutades vanematest kolis ta üheksa-aastaselt isa juurde lõuna-Prantsusmaale. Õpinguid ingliskeelses koolis ja kahekordselt keeleõppekeskuses Centre international de Valbonne omades valdab Sisley vabalt saksa, heebrea, prantsuse ja inglise keelt. Sisley alustas karjääri umbes 1996. aastal, esinedes kuus aastat stand-up komöödiaga. Ta tegi kaasa teleseriaalides nagu Highlander (1992–1998) ja sitcomides nagu Studio Sud . 2003. aastal anti talle auhind „Avamine“ Montreali, Kanadas toimuval Just for Laughs komöödiafestivalil. Ta on ka esinenud Jamel Debbouze'i ühemehelise etenduse alguses ning kaastöölise Philippe Mechelen ja Kader Aouniga kirjutas ta oma esimese etenduse, mida esitati 300 korda. Selle etenduse videoversioon ilmus 2006. aastal. Tema stand-up komöödiakavad hõlmavad otsekontakti publikuga ja erinevaid teemasid ning ta on tunnustatud rutiini eest, kus ta teeb nalja oma juudi emast ja araabia isast. 2019. aastal tunnistas ta, et kasutab Ameerika koomikute materjale, väites, et umbes 20–30% tema nalgatest on koopiat. Peale lavakavaesine, Sisley näitlejakarjääris on rollid filmides nagu Bedwin Hacker (2003), Angélique (2013) ja Les Miller, une famille en herbe (2013). Ta on enim tuntud peaosa mängimise poolest Largo Winchi filmis The Heir Apparent: Largo Winch (2008) ja selle järjes, The Burma Conspiracy (2011), mille eest ta sai 2009. aastal Étoile d'ori meeste ilminguna. Ta on kaasa teinud filmis Sleepless Night (2011), mille reiting on tema kõrgeim, 97%, ja Netflixi sarjas Messiah (2020). Tema mitmekülgsed huvid ulatuvad ekstreemsportideni; ta on kirev hobuse ratsastaja, treenib Krav Magat, jiujitsut ja poksikindlust, ja tal on litsents helikopterite lendamiseks, naudib langevarjuhüppeid, paraglidingut ja ekstreemmägesõitu. Teda peetakse üheks Prantsusmaa tipptalendiks ja ta esineb filmis Don’t Look Up (2021) Leonardo DiCaprio ja Jennifer Lawrence'iga.
Albaania
Armeenia
Argentina
Austria
Austraalia
Aserbaidžaan
Belgia
Bulgaaria
Benin
Brasiilia
Kanada
Šveits
Tšiili
Kamerun
Hiina
Colombia
Tšehhi
Saksamaa
Taani
Dominikaani Vabariik
Alžeeria
Eesti
Egiptus
Hispaania
Soome
Prantsusmaa
Ühendkuningriik
Ghana
Kreeka
Guatemala
Ungari
Indoneesia
Iirimaa
Iisrael
India
Iraak
Iraan
Itaalia
Jamaica
Jaapan
Keenia
Lõuna-Korea
Kasahstan
Liibanon
Läti
Maroko
Myanmar (Birma)
Malta
Malawi
Mehhiko
Malaisia
Nigeeria
Nicaragua
Holland
Norra
Nepal
Uus-Meremaa
Peruu
Filipiinid
Pakistan
Poola
Portugal
Katar
Rumeenia
Serbia
Venemaa
Saudi Araabia
Rootsi
Sloveenia
Slovakkia
Tai
Tuneesia
Türgi
Taiwan
Ukraina
Uganda
Ameerika Ühendriigid
Uruguay
Usbekistan
Vietnam
Lõuna-Aafrika Vabariik
