David Broncano Aguilera es un humorista y conductor de televisión español; también ha trabajado en el sector periodístico y en compañías de publicidad.
Juan Joya Borja, paremini tuntud kui El Risitas, oli hispaania koomik ja näitleja. Ta sündis 5. aprillil 1956 Sevillas, Andaluusias, Hispaanias ja suri 28. aprillil 2021, 65-aastaselt. Ta elas Sevillas San Pablo linnaosas ja oli elukohalt Betise jalgpalliklubi poolehoidja. Enne koomikuna kuulsust saavutamist töötas ta erinevatel ametikohtadel, sealhulgas kokana ja tsemendi kottide laadimisel, ning isegi nõudepesijana. 2001. aastal debüteeris Jesús Quintero teleprogrammis "El Vagamundo" El Risitas, kes rääkis naljakaid lugusid ja isiklikke kogemusi. Ta jätkas esinemist Quintero programmides aastatel 2000–2010. 2007. aastal rääkis ta saates "Ratones Coloraos" juhtumist, kus paella pannid merre uhusid. Sõlme sellest esinemisest sai laialdaselt populaarne internetimemm 2014. aastal, kui inimesed hakkasid sellele subtiitreid lisama. Seda memmi kasutati paroodiates, mis olid seotud tehnoloogiaga ja videomängudega, ning Prantsusmaal sai temast isegi hüüdnimi 'Issou'. El Risitasil oli roll 2005. aasta filmis "Torrente 3: el protector". El Risitas' eriline kõrgendav, hõõruva häälega naer ja võltslaus "¡Cuñaooo!" aitasid oluliselt kaasa tema lavanimele ja kuulsusele. Ta tegi koostööd Antonio Rivero Crespo ('El Peíto')ga ja nad esitasid etteasteid üle kogu Andaluusia kuni Rivero surmani. Septembris 2020 amputeeriti talle jalg vaskulaarse probleemi tõttu, mis oli seotud diabeediga. Vaatamata algsetele teadetele finantsraskustest väitis tema nõbu José María, et tema onu ei kannatanud oma viimastel päevadel majanduslikke probleeme. Tema surm tekitas poleemikat ja seda ümbritsesid kuulujutud vaesusest ja hüljatust.
Hermann Tertsch, kes sündis Madridis 9. aprillil 1958, on hispaania ajakirjanik, jurist ja Euroopa Parlamendi liige (MEP). Tema täisnimi on Hermann Leopold Tertsch del Valle-Lersundi. Ta on Hispaania kodanik ja esindab praegu Hispaniat Euroopa Parlamendis Patriootide Euroopa poliitilise liidu koosseisus, mis on seotud Vox parteiga. Tertsch’i karjäär algas pere majandusajateenistuses, Hispaania Majandusajateenistuses. Seejärel töötas ta Agencia EFE korrespondendina Viinis alates 1982. aastast, kajastades Kesk- ja Ida-Euroopat. Alates 1983. aastast jätkas ta El Paísi korrespondendina, esmalt Bonnis ja hiljem Varssavis. Ta kajastas Jugoslaavia sõdu 1990. aastate alguses erisaadikuna, võttes vastu antiserbia seisukoha. Aastatel 1993–1996 oli ta El Paísi asetõeline direktor ja arvamustoimetuse juht. Ta kaubel ka raadiosaadetes Cadena SER-s, Radio Nacional de Españas ja Onda Ceros aastatel 2004–2015 ning esines Telemadridi saates 'Madrid opina' poliitiliste analüütikuna alates 2006. aastast. Tertsch lahkus El Paísist 2007. aastal toimetuslikkuse suuna erimõtete tõttu ja töötas seejärel kuni 2019. aastani poliitilise arvamustajana ajalehes ABC. Ta juhtis Telemadridi varahommikust saadet ‘Diario de la noche’ aastatel 2008–2010. Aprillis 2019 valiti ta Voxist Euroopa Parlamendi liikmeks ja juunis 2024 taasvaliti. Ta on väliskomitees (AFET) ja ELi-Mehhiko Ühist Parlamendikomiteede delegatsioonis (D-MX). 1989. aastal autasustati Tertsch’i Cirilo Rodríguezi ajakirjandusauhinnaga. Ungari Vabariik andis talle 2019. aastal oma teeneteordu kuldristi ning Poola teeneteordu 2022. aastal. Ta on ka koostööd teinud La vuelta al mundo de Veo7 ja El cascabel kanalil 13tv ning Sin Complejos raadios EsRadio. 2003. aasta kuulujutt väitis, et Tertsch provotseeris endale rünnakut Madridi baaris Toni2, olles väidetavalt joobnud. Kuulujutt eskaleerus ning valepäevitas tollase peaministri Zapatero ja Wyomingi seostumist juhtumiga. Esperanza Aguirre avaldas olukorra kohta avalikult kommentaari, viidates peksmiste ja süüdistuste osutamisele. Tertsch oli detsembris 2009. aastal baaris lahingus, mille käigus sai vigastusi, mis viisid tema lahkumiseni 'Diario de la noche'ist. Teda on kirjeldatud kui ‘personajillo blanquito importado’ (väike valge imporditav isiksus).
Joaquín Monserrat Llarden, paremini tuntud oma lavanime Pacheco järgi, oli Hispaania humorist ja lastetelevisiooni saatejuht. 1960. aastal kolis ta Puerto Ricosse, kus ta tõusis esile noortele suunatud programmide kogumina.
Josema Yuste, sündinud Jose Mariano Yuste García de los Ríos Madridis 2. märtsil 1954, on mitmekülgne meelelahutaja, tuntud oma töös näitlenud, koomikuna ja saatejuhtina. Professionaalselt tunnustatakse teda Josema Yustena. Tema karjäär algas õpingutega Real Escuela Superior de Arte Dramático's, kus ta 1976. aastal kohtas Millán Salcedo ja Fernando Condet. Need varased kontaktid osutusid võtmetähtsusega tema koomilise tee kujundamisel. 1979. aastal asutas Yuste koos Salcedo ja Conde’ga komediotri Martes y Trece. Ansambel saavutas märkimisväärset tunnustust enne Fernando Conde lahkumist määramata aastal, mille järel Josema ja Millán moodustasid edukat duetit. See partnerlus viis mitmete telesaadete kaasaegsete esinemisteni, sealhulgas 1988. aasta uusaasta galaga koos loenduse La 1 kanalil Televisión Española (TVE), kus Millán Salcedo oli kaasjuht. Hiljem juhatasid nad aastail 1989–1997 TVE-s igal aastal toimuva uusaasta erisaadet, mis kogus jätkuvalt kõrgeid vaatajahinnanguid, kuni nad 1993. aastal Los Morancosega asendati. Telekast kaugemale on Josema Yuste laienendanud oma loomingulisi tegevusi. Ta on esinenud hispaania filmides ja laenud oma häält mitmele armastatud Disney tegelasele, sealhulgas Džinnile Aladdinis (1992), B.E.N.-ile Aarete planeedil (2002) ja Tukele Vend Karus (2003). Tema töö ulatub telesaadetega nagu Por fin has llegado aastal 2007 ja Nochebuena Nochegüena News aastal 2011. Ta moodustas ka komediopaari Josema y Flo ning osales Tu cara me suena aastal 2011-12. Ta jätkab publikuga suhtlemist, mida näitab tema esinemine José Mota korraldatud aastalõpu erisaates 2019 koos Millán Salcedoga.
José Sánchez Mota, kes sündis 30. juunil 1965 Montielis, Ciudad Reali provintsis Hispaanias, on mitmekülgne hispaania meelelahutaja. Ta töötab koomikuna, telelavastuste režissöörina, satiiriku, lauljana ja näitlenud, demonstreerides laia valikut andeid. Tema karjäär algas ootamatult 1985. aastal sõjalise teenistuse ajal. Oluline pöördepunkt saabus 1986. aastal, kui ta kohtas Juan Muñozi sõjalise teenistuse ajal, moodustades lähedase sõprussuhte, mis viis komedia duetto Cruz y Raya loomiseni. Cruz y Raya saidi Hispaania komöödias silmapaistvaks jõuks aastatel 1989–2007. Nad alustasid esinemisi väikestes Madridi teatrites, sealhulgas 'Cien personajes en busca de humor', ja said varajast toetust Javier Sardalt, kes andis neile nende esimese raadiosaate 'La Bisagra'. Duo saavutas laiemat tunnustust televisioonis osaledes sellistes programmides nagu 'Pero ¿esto qué es?' (1989), 'Tutti Frutti' (Telecinco) ja asendades Martes y Trece TVE-s aastalõpu erisaadetes. Märkimisväärselt juhtisid nad aastalõpu kellukäimist Puerta del Solil aastal 1993. Nende tööga said nad kolm TP de Oro auhinda (1990, 2001, 2006). Cruz y Rayast lahkumise järel novembris 2007 alustas Mota soolo karjääri. Tema huumorit iseloomustab poliitiline satiir, tuntud isikute imiteerimine – nende hulgas Bear Grylls, Woody Allen, Larry King, José Luis Rodriguez Zapatero, Mariano Rajoy, Merkel ja Sarkozy – ning originaalkujud nagu 'La Vieja'l Visillo. Ta on loonud ka meeldejäävaid väljendeid nagu 'musga taga'. Aastatel 2009–2012 juhtis ta saadet 'La Hora de José Mota', mille eest sai 2010. aastal Ondase auhinna. Hilisemad saatejuhirollid on 'José Mota presenta...' (2015–2016) ja 'José Mota presenta' (alates 2015. aastast). Tema mitmekülgsus ulatub ka animafilmide häälte dubleerimiseni, nagu Monsters, Inc. ja Shrek filmid, ning ta kohandas 2006. aastal hispaania publikule The Producersi . Ta on pälvinud mitmeid tunnustusi, sealhulgas 2015. aastal Ondase auhinna parima fiktiivse näitleja eest ja Goya auhindade nominatsioone parima debüüt-näitleja kategoorias (2012) ning parima kõrvalnäitleja kategoorias (2018). Ta osales ka aastatel 2020–2021 saates Mask Singer: Adivina quién canta . Ta on režissöörina valmistanud filmid 'Hoy no, mañana' (2019) ja '¿Y si sí...?' (2021).
Julián López on hispaania koomik ja näitleja, sündinud Julián López Gonzálezina 10. novembril 1978 El Provencio külas, Cuencas. Tema karjäär algas aastal 2002 esinemistega sketšikoometaadi saates "La hora chanante", kus ta mängis karakterit Vicentín. Ta jätkas koostööd Ernesto Sevilla ja Joaquín Reyesega kogu saate perioodil 2002–2006. Enne koomikuna saavutatud edu õppis López Cuenca Ülikoolis muusikaõpetajaks, spetsialiseerudes muusika hariduses. Lópeza populaarsus kasvas jätkuvalt tema osalusega teistes komedisaadetes nagu Smonka!, Nuevos Cómicos ja Noche Hache. Ta oli osa Muchachada Nui'st aastatel 2007–2010, töötades nii humoristina kui ka stsenaariistihelpanijana. Tema näitlejakohad laienesid telekust kaugemale; ta debüteeris filmis "Friend Zone" aastal 2009 ja hiljem mängis peaosas filmis "No controles" (2009) Juan Carlitrosina, mis suurendas märkimisväärselt tema tuntust. Ta tegi kaasa filmides nagu "De tritones" Ernesto Sevilla kõrval ja "Perdiendo el norte" aastal 2015 ning "Fe de etarras" aastal 2017 Javier Cámara, Miren Ibarguren ja Gorka Otxoa kõrval. Peale näitlemist ja televisiooni on Julián López ka muusik. Ta on viiuliku quinteti ManchaBrass asutajaliige ning koostööd teinud erinevate muusikaliste ansamblitega, sealhulgas Deluxe, Russian Red, Marlango, Los Punsetes, Lovely Luna, Xoel López ja Café Quijano. Ta on esinenud ka lühifilmidest nagu Push Up, Videoclub, Eyeballs, La gran revelación ja El factor dorsal. Ta on pälvinud auhindu parima humoristi kategoorias erinevatel festivalidel ning võitis parima näitleja rolli filmi Matusalén eest Beguri Costa Brava Rahvusvahelisel Komöödiafilmifestivalil. Septembris 2021 avaldas López oma esimese romaani 'Planetario'. Ta on pikka aega Athletic Bilbao' toetaja, mis sai alguse Athletic Bilbao varustuse saamisest lapsena. Ta juhatas 2018. aastal läbi 5. Feroz auhindade tseremooniat ning on esinenud ka sarjades Los Quién ja La familia Mata ning Aída episoodides kehastades puude- või vaimupuudega isikukujutust.
Manuel Reyes Millán, keda kutsuti Pozíks või El Pozíks, oli Hispaania koomik ja teletegelane, kes saavutas 1990. aastate lõpus pärast Marsi kroonikate programmis osalemist teatud meedia nähtavuse.
María del Carmen Martínez-Villaseñor Barrasa töötas Hispaanias kõhurääkijana ja humoristina, kogudes tuntust Mari Carmeni kunstilise nime all oma etenduste nukuga.
Rogelio de Egusquiza, sündinud El Astilleros (või Santanderi järgi ühes allika kohaselt) aastal 1845, oli hispaania kunstnik. Sündinud jõukas perekonnas, läbis ta struktureeritud kunstilise hariduse, alustades õpinguid Madridis ja jätkates Pariisi kaunite kunstide koolis Léon Bonnati juhendamisel. 1860ndate lõpus elas ta Pariisis. Tema varasemad tööd sisaldasid ajaloolisi vaatepilte, kuid hiljem nihutas ta oma keskendumist žanrimaalidele ja portreedele. Marià Fortuny surma järel 1875. aastal kolis Egusquiza Rooma, kus töötas Madrazode ateljees ja käis ka Rooma Hispaania Akadeemia kursustel. Oluline pöördepunkt toimus 1876. aastal, kui ta Pariisis olles avastas Richard Wagneri muusika. See kohtumine andis alguse sügavaile sõprussuhtele ning viis ta 1879. aastal Münchenisse kuulama "Ringi Nibelungi sõrmusest". Ta külastas Wagnerit korduvalt aastatel 1880–1882, reisiades Veneetsiasse, Berliini ja Bayreuth’i. Egusquiza oli üks kahest Hispaania sõbrast, kes Wagneril olid; teine oli muusikakriitik Joaquín Marsillach. Kohtumise järel Wagneriga nihkus tema kunstiline fookus wagnerianideemadele, peamiselt tegelaste portreedele. Egusquiza looming kallas portreede loomist, sealhulgas postuumseid kujutusi Arthur Schopenhauerist ja Baieri kuningas Ludwig II-st. Ta aitas kaasa ajakirjale *Bayreuther Blätter* artikliga pealkirjaga „Über die Beleuchtung der Bühne” (Lavavalgustuse kohta). Aastatel 1892–1897 eksibitis Salons de la Rose + Croix; lisaks esitles ta 1900. aastal *Parsifali* trükke Rahvusvahelisel Eksponaadil, mille eest autiseti hõbemedaliga. 1911. aastal sai temast Madridi Wagneri Assotsatsiooni auliige, annetades organisatsioonile ooperite ja litograafiate koopiaid; 1913. aastal nimetati ta auliikmeks uuesti. Esimese maailmasõja tõttu naasis ta 1914. aastal Madridisse, kus ta suri 10. veebruaril 1915. Prado muuseumi näitus „El Mal se desvanece” (Pahanduse hävimine) tutvustas tema töid 2013–2014.
Salvador „Salva” Reina Girona, näitleja y cómico de stand-up español, es conocido en el gremio por el sobrenombre „Chuki”. Su popularidad creció tras participar en series de televisión como Allí abajo y Sabuesos, y también en el largometraje Marshland.
Hispaania meelelahutaja Sara Escudero Rodríguez töötab koomikuna, näitlejana, telesaatejuhtijana ja raadiosaatejuhina. Sündinud 18. augustil 1981, veetis Escudero lapsepõlve Arenas de San Pedros (Ávila) kasvades pärast sündi Talavera de la Reina linnas. Ta õppis algselt meditsiini Salamanca Ülikoolis, kuid 2002. aastal vahetas teatriõpingutega Madridis. Alates 2007. aastast on ta professionaalne koomik ja näitleja, alustades karjääri stand-up koomikuna. 2012. aastal võitis ta V Monoloogi Võistluse El Club de la Comedia's, mis hõlmas osalemist 2012–2013 hooajas koos Berto Romero, Joaquín Reyes, Florentino Fernández ja Ernesto Alterioga; ta esitas nelja monoloogi El Club de la Comedia's aastatel 2011–2017. Escuderol komöödiastiil hõlmab üheinimespektaklite esitusi teatrites ja erisündmustel alates 2007. aastast ning Hispaania ringreise oma soolo-komöödiaspektaklidega. Ta on kaasa töötanud telesaadetes nagu La Noche de José Mota (TVE1) alates 2013. aastast, kus ta osales kiirküsitlussegmentides, ja Zapeando (La Sexta) aastatel 2014–2016. Samuti on ta teinud koostööd Hazte un selfie saates Cuatro hiljemalt 2016. aastal kuni varase 2017. aastani. Tema loova toodangu hulka kuulub ka stsenaariide ja lavastamise töö; ta kirjutas, lavastas ja produtseeris näidendit Te elegiría otra vez , mis esilinastus Madridis 2015. aastal ja jätkas etendusi jaanuarist 2016. aastal. Ta on juhtinud ka saateid Atreseries (Atresmedia) detsembrist 2015. aasta kuni 2017. aastani ning Sigueme el rollo saates TenTv aastal 2016. Escuderó loomingulisse loomingusse kuuluvad kolm avaldatud raamatut: En Ocasiones Veo Frikis (2014), Clericó (2017) ja No estás a la altura (2018). Ta on samuti astunud lühifilmirežii maailma, produtseerides Dorothy, Ninette y un billete de 50 aastal 2019 ning režisseerides ja mängides peaosas Por error samal aastal. 2018. aastal esitas ta monoloogietenduse SARA ES...CUDERO Madridi Teatro Alcázaris ja juhatas sisse Cáceresi Solidaarsusfilmifestivali 25. auhinda. Alates 2017. aastast on ta kaastöölises rollis Cero en Historia #0 de Movistar+ kanalil. Ta on UNICEFi saadik Mauritaanias toimuva laste alapealse toitumishäirete vastu suunatud kampaanias.
Albaania
1
Armeenia
1
Argentina
24
Austria
28
Austraalia
22
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
12
Kanada
48
Šveits
17
Tšiili
8
Kamerun
1
Hiina
7
Colombia
2
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
4
Hispaania
74
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
327
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
8
Iirimaa
28
Iisrael
9
India
11
Iraak
3
Iraan
6
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
35
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
7
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
