Iirimaal sündinud Sharon Lorencia Horgan ehitab karjääri näitleja, stsenaristi, režissööri, produtsendi ja stand-up-koomiksina. Ta pälvis laialdast tunnustust telekomöödiate "Puting" (2006–2009), "Castastrophe" (2015–2019) ja "Pahad õed" (2022–2024) kavandamise ja juhtimise eest. Lisaks on ta lahutamise (2016–2019), Emamaa (2016–2022) ja Särava Vale (2022–2023) taga.
Estanislao Schillinsky Bachanska, kes tegutses professionaalselt nime all Shilinsky, oli mehhiko koomik, näitleja ja stsenaariist. Sündinud 10. augustil 1911 Baisogalas, oli ta leedu päritolu, kuid sai Mehhiko kodanikuks. Ta suri Mexico Citys 27. septembril 1985, 74-aastasena. Shilinsky varajane elu sisaldas kolimist Mehhikosse koos vennaga Vene tsirkuse trupi koosseisus, saabus umbes enne 1929. aastat. Tema karjääri algas, kui ta liitus Carpa Valentínaga, mis pani aluse tema tulevastele koomilistele ettevõtmistele. Šilinski komöödiastiil oli tihedalt seotud Mehhiko kinematograafia kuldajaga, ja ta osales aktiivselt nii näitrijana kui stsenaaristina. Eriliselt meenutatakse teda koostööst Mario Morenoga, paremini tuntud Cantinflas'na. 1929. aastal aitas Shilinsky Morenol luua iseloomu, mis tegi temast rahvusvahelise kuulsuse, ja hiljem esines Moreno filmides kaasnäitrijana. Tema näitlemisstiilis säilis märkimisväärne vene aktsent, mis aitas kaasa tema ainulaadsele isiklikule karismaatilisusele. Aastatel 1937–1940 mängis ta filmides nagu 'Ära petta ennast, kallis,' 'Jengibre vs Dinamita' ja 'Cantinflas poksija,' mille stsenaariumi kaasa autorina. Shilinsky kaastas stsenaariumi kirjutamisele 1939. aastal filmi 'Siempre listo en las tinieblas'. Suure osa Shilinsky karjäärist pühendati esinemisele Manuel Palacios ‘Manolin’iga. Koos moodustasid nad komöödiaduu «Manolín y Shilinsky» aastatel 1948–1977. Duo mängis koos Manoliniga ka oma filmides. Shilinsky isiklik elu oli seotud ka Cantinflasega; ta abiellus Olga Subarevi, Grigori Ivanovi tütrega, mistõttu sai temast Cantinflase õde-venna mees, sest Cantinflas ise abiellus Valentina Ivanovaga, Olga õega. Tema komöödipartner Manuel Palacio Sierra suri kahjuks 1977. aastal vaesuses. Shilinskyl oli elu jooksul mitmeid lapsi, sealhulgas Víctor, Sergio, Olga ja Eduardo Shilinsky Ivanova Olga Ivanovaga, ning María Teresa Shilinsky López Margarita López Vargasega (Pastora Vargas), samuti Marilina Aideé Graciaga.
Sig Arno, keda sündis Siegfried Arona nime all 27. detsembril 1895 Hamburgis, Saksamaal, oli saksa-juudi filminäitleja ja lavakoomik. Tema vanemad olid Louis Aron ja Emilie Elise Adele Amanda Bez. Ta käis Hamburgi Talmud-Tora koolis ja õppis moekunstnikuks Hamburger Kunstgewerbeschule'is. Arno sai Hamburgi Teatrikogumiku liikmeks ja esines Harburgi Linnateatris aastatel 1913/14, millele järgnes Hamburgi Uue Opereti-Teatri etendamine aastatel 1914–1916. Alates 1916. aasta lõpust teenis ta lennuväelasena Läänerindel. Arno karjääri algas tõsiselt enne 1920. aastat, mil ta oli Saksamaal juba tuntud lavakoomik. Esimise maailmasõja järel esines ta Flora-Teatris Altonas (1918–1920) ja seejärel töötas 1920/21 aastal Praha Uues Saksa Teatris. 1921. aasta lõpu poole kolis ta Berliini, esinedes Thalia-Teatris ja hiljem Metropol-Teatris. Tema filmidebüüt toimus 1921. aastal filmis *Die rote Katze* ja 1920ndate keskpaigast kuni lõpuni mängis ta sageli komöödias, tihti Kurt Gerroniga koomikupaarina. Aastatel 1923–1929 salvestas ta Schlageri, operetikülli ja filmilaulu Homocordi, Electrola ja Orchestrola jaoks. Ta on enim tuntud oma rolli poolest Toto’na filmis *The Palm Beach Story* (1942), kuigi ta mängis Saksamaal umbes 90 filmis ja Hollywoodis üle 50 filmi. Adolf Hitleri tõusu tõttu emigreerus Arno Saksamaalt 1933. aastal, töötades Euroopas kuni 1939. aastani, enne kui kolis Hollywoodi. Ta mängis filmides nagu Pardon My Sarong ja The Mummy's Hand ning tal olid silmapaistvad rollid filmides The Bells of Notre Dame (1939), The Great Dictator (1940) ja A Guy Named Joe (1942). Ta mängis sageli ootajaid või restorani pidajaid. Arno esines Broadwayl kolmel korral, sealhulgas Song of Norway ’s (1944-46) ja Time Remembered ’s, mille eest ta kandideeris Tony auhinnale 1958. aastal. Ta sai Ameerika Ühendriikide kodakondsuse 1945. aastal ja pälvis 1966. aastal Saksa Filmiauhinda Filmband in Gold. Sig Arno suri 17. augustil 1975 Woodland Hillis, Californias, Parkinsoni tõbi; tema tuhad laiali seedri.
Silvestre Augusto Alegrim oli portugali koomik, sündinud Setúbalis 10. märtsil 1881. Ta oli Carlos Jacob Alegrimi ja Augusta Carolina ebaseaduslik laps. Tema varajane elu pöördas teatrilise suuna, kui ta liitus José Rodrigues Chavesi lasteetenduskooliga kümnesealsena, aastal 1891. Ta debüteeris ettekandega 'Intrigas do Bairro' ja esines ka 'As glândulas de macaco' lavastuses. Paralelselt oma esinemiskoolitusega töötas Alegrim trükikoja töölise tööd ajalehtede jaoks, nagu Diário de Notícias, O Século ja Correio da Noite. Alegrimi ametlik haridus hõlmas Lissaboni Rahvusliku Konservatooriumi õpinguid 1901. aastal, kus ta võitis komöödias esimese preemia. Tema professionaalne näitlejakarjääri algas 1. oktoobril 1904 Gymnasio teatris. António de Sousa Bastos tunnistas teda 1908. aastal „lootustandva debüüdi“ mehena. Ta abiellus 13. juunil 1909 Luísa do Rosário Mateusega ja neil sündis kolm last: Fernando, Maria Augusta ja Natália. 1909. aastal alustas ta Brasiilia ringreisi. Ta jäi Gymnasio teatri liikmeks üle kakskümnendaks aastaks, asendades lühikeseks ajaks näitlejat Vale Vale'i surma järel 1912. aastal. Alegrim saavutas olulise tunnustuse oma esinemisega revüüs 'Ao Deus Dará' aastal 1918. Tema töö laienes ka filmile, sealhulgas osades filmis ‘A Severa’ (1931), kus ta laulis 'Fado do Timpanas', ja operetis 'O Timpanas' (1933), mis põhines tema tegelaskujul filmist ‘A Severa’. Ta mängis ka 1945. aasta komöödiafilmis 'A Vizinha do Lado,' mille pikkus oli 115 minutit. Märkimisväärne on tema osatäitmine filmis 'A Canção de Lisboa’ (1933), mida peetakse Portugali esimeseks suureks pop-komöödiale. See kultusfilm, mille režissöör ja stsenaariikirjanik oli Cottinelli Telmo ja produtsendiks João Ortigão Ramos, segas Revista ja kostüümikomöödia traditsioone, muusikat on kirjutanud Raul Portela ja Raul Ferrão. Teiste näitlejate seas olid Vasco Santana, Beatriz Costa, António Silva, Teresa Gomes, Sofia Santos, Manoel de Oliveira ja Manuel Santos Carvalho. Tema viimane lavaesinemine toimus 'A Madrinha de Charley' etenduses Apolo teatris 7. veebruarist kuni 5. märtsini 1946. Silvestre Alegrim suri 16. oktoobril 1946. aastal Lisabonis maoga vähki. Tema karjäär kestis mitmeid aastakümneid ja hõlmas teatrit, filmi ja muusikat, jättes maha pärandi kui silmapaistva Portugali komöödia tegelasena.
Tema vanemad olid Henri Berryer, insener ja elektrik, kes aitas filmida filmi "Napoleon Bonaparte", ning Marie-Thérèse Bonnemazou. Ta veetis oma lapsepõlve Pariisi 5. linnaosas väikses korteris, enne kui pere 1936. aastal Nanteesse kolis. Simmi huvi komöödia vastu tekkis juba noorelt; ta asutas umbes üheteistkümneaastaselt komediariigi 'Sim-Art' ja võitis 1939. aastal naljapea-võistluse Saint-Julien-de-Concelles'is. Ta jätkas haridust De Launey tehnikakoolis Nantes'is ja hiljem Joubert d’Ancenis gümnaasiumis, töötades sel ajal kinoprojektorina. Aastatel 1941–1946 pidas tema perekond Ancenis'is kinoteatrit L'Éden. Ta esitas koos Étienne Perriniga komöödiaklovniettekujutust 'Etty et Balta' ja ringles alates 1953. aasta lõpust Pariisi kabareeklubides, sageli naiste rõivais. Ta töötas ka riietajaks Crazy Horse Saloonis ja Madame Arthur'is Montmartrel. Simsi karjäär laienes filmile ja teleprogrammile. Geriatrixi rollis mängis ta nii *Asterix ja Obelix vs Caesar* kui ka *Astérix olümpiamängudel*, ning esitas ka telesaadetes 'baronne de la Tronche-en-Biais'i. Alates 1977. aastast oli ta raadio- ja teleprogrammi Les Grosses Têtes meeskonda, olles panustanud absurdse huumori, paroodiakarakterite ja napivõitu sekkumistega. 1970ndatel tegi kaasa telesaate komöödiates ning tema partnerlus Édouard Caillau’ga jätkus RTBF saates *Chansons à la carte*. Ta suri 6. septembril 2009. aastal 83-aastasena, pärast pneumnia raviks saamist; RTL edastas tema surma järel erilingi programmi.
Soome koomiksinäitleja Simo Veli Atte Salminen kogus kuulsust peamiselt tänu oma arvukatele rollidele Spede Pasaneni filmides ja teleseriaalides, kus ta esines sageli kõrvalmängijana.
Simon Bird, koomik, näitleja ja režissöör, on pärit Suurbritanniast ning sündinud 19. augustil 1984 Guildfordis, Surrey's. Ta käis Cranmore Schoolis, West Horsleys, seejärel Royal Grammar Schoolis, Guildfordis ja lõpetas Queens' College'i Cambridges, kus õppis inglise keelt ja oli Footlights'i president. Hiljem sai ta Birkbeck College'ist kunstimagistri kraadi, erialaks kultuuri- ja kriitilised uuringud. Aastatel 2007 ja 2008 hõlmas Birdi varajane karjääri komöödias esinemisi 'The House of Windsor'iga Edinburghi festivalil, ning osalemist Chortle'i rahvuslikel tudengiauhindadel. Ta saavutas 2008. aasta konkursis teise koha, esitades rutiini oma korduvate osalemiste kohta. Laialdast tähelepanu tõi talle Will McKenzie roll *The Inbetweeners*is, E4 komöödiasarjas, mis jooksis aastatest 2008 kuni 2010; hilisemad filmid ilmusid nii 2011. aastal kui ka 2014. aastal. Selle rolli eest sai ta 2008. aastal British Comedy Award'i parima meesdebüüdi eest ja 2009. aastal parima näitleja eest, ning sarjast filmiti edukas mängufilm. Lisaks mängis Bird *Friday Night Dinner*is Adam Goodmani rolli, Channel 4 sarjas, mis esmakordselt edetati aastatel 2011–2020, kus Tom Rosenthal oli tema kaasnäitleja, kes kehastas ühte kahest juudi päritolu vennast. Ta kaasosutas, kaasautorina ja peaosas mängis aastal 2013 komöödias "Kanad", mängides Cecil'i. Aastal 2016 tegi ta režissöörina debüüdi lühifilmiga "*Ernestine ja Kit*", millele järgnes aastal 2020 tema esimene täispikk film "*Bagnoldi suve päevad*". Tema töös režissöörina on ka televisioon, sealhulgas režissöörina kolmas sari mockumentaalseriaalist *Pls Like* ja esimese hooaja sketšisaatest *Ellie & Natasia*. Ta peaks aastal 2027 ilmuvat "Star Wars: Starfighter'is". Hiljuti režissööris filmi "Sellised julged tüdrukud" (2023) ja mängis filmis "Kõik teised põlevad" (2023).
Smaïn Fairouze, kes on tuntud professionaalselt nimega Smaïn, on prantsuse näitleja ja humorist Alžeeria päritoluga. Ta sündis 3. jaanuaril 1958 Konstantīnas, Alžeerias, mis tollal kuulus Prantsuse Alžeeria koosseisu. Tema vanemad on teadmata; teda kasvatas eestipere. Tema eestivanaema oli kabüüli majapidaja ja eestiemanda – kodune teenija. Lapsena veetis Smaïn aegu siseruumides asuvates haiglates ning elas hiljem võõras peres. Ta käis Notre-Dame de Saint-Mandé koolis ja Lycée Saint-Michel de Picpus'is ning osales aastasadu oma lapsepõlves koorilaulmises. Smaïn alustas karjääri 1980ndatel esinedes café-théâtres ja väikestes Pariisi kabareedes. Ta liitus Philippe Bouvardi Théâtre de Bouvard'iga, kus kohtus Didier Bourdoniga, Bernard Campaniga, Pascal Légitimusega ja Seymour Brusselliga. Koos moodustasid nad komediansigrupi nimega Les Cinq, mis esines mitu aastat. Tema soolokarjäär sai hoogu näidenditega nagu 'English beur' 1986. aastal, mille filmis International Performance Actors Festivalil, ja 'T'en veux?' 1989. aastal. Ta mängis filmis 'L'Œil au beur(re) noir' 1987. aastal, mis võitis Cesari auhindu parima debüüdižanri filmile. Kogu karjääri jooksul on Smaïnile tunnustust tema töö eest laialt antud. 1996. aastal võitis ta Molière'i auhinna parima sooloetenduse eest ('Comme ça se prononce'), ning sai ka Victoire de la musique ja Grand Prix Sacem auhindu. Ta osales Enfoirés'i etendustel aastatel 1992–1998. 2009. aastal oli ta 'La France a un incroyable talent' saates žüriiliige ning tegi koostööd Michel Legrandiga tema albumil 'Délit de fa dièse.' Ta esines näidendis 'Réactions en chaîne' 2012. aastal. 2024. aastal nimetati Smaïn Rahvusliku Teeneteordu ametnikuks ja jätkab esinemist, osaledes 2019. aastal saates ‘The Masked Singer’.
Soran Ismail on rootsi koomik, saatejuht ja kirjanik iraagi-kurdi päritoluga. Ta kasvas üles Knivstas, Uppsala maakonnas. Ismail alustas oma karjääri stand-up koomikuna 18-aastaselt ja võitis 2005. aastal BungyComedy stand-up võistluse. 'Extra!' aastal 2008, 'Fredag hela veckan' aastal 2008 ja 'Raw Comedy Club' aastal 2009. Aastal 2010 alustas ta oma esimese sooloetenduse ringreisi 'Soran Ismails underbara resa genom Sverige,' mille sihtmärk olid üliõpilased ja kolledžid, millele järgnes 'Resan fortsätter' aastal 2011. Need ringreisid ilmusid DVD-na aastal 2013. Ta esines Magnus Betnériga kriitiliselt kiidetavas etenduses 'En skam för Sverige' aastatest 2013 kuni 2014, mis võitis 2014. aastal Svenska Stand up-galal 'Årets föreställning'. Tema komöödia satiiris kasulikult rootslaste eelarvamusi immigrantide vastu ja mõned nägid selles rootsi ühiskonna analüüsi. Ismail lõi ja mängis dokumentaalsarjas 'Absolut svensk' (2017), kus uuriti etnilist identiteeti ja rassismi, ning on raamatu autor pealkirjaga 'Absolut svensk : en ID-handling’ (2017). Seepeale lahkusid mitmed Rootsi Demokraatide liikmed. Ta on esinenud 'Sommar i P1' (2012) ja 'Vinter i P1' (2012) saates, juhtinud P3 Guld’i jaanuaris 2013 ning olnud P1 suvejuht aastal 2012. Aastal 2017 tehti talle mitmeid väitusi vägistamisest, seksuaalsest ahistamisest ja seksuaalteenuste sobitamisest; kõik uurimised lõpetati tõendite puudumise tõttu. Naine mõisteti aastal 2020 süüdi ülbelt laimust, kuna ta valepäraselt süüdistas teda vägivallas. Kaheosaline dokumentaalsari 'Persona non grata – Soran Ismail,’ esitati SVT-s aprillis 2021, uurides sündmusi süüdistuste ümber ja tema järgnevaid aastaid. Tal on tütar, kes sündis aastal 2014, ja ta toetab Liverpooli jalgpalliklubi.
15. augustil 1898 sündis Stallarholmenis Frans Gunnar Hellström, paremini tuntud kui Sörmlands-Frasse, mis kuulub tänapäeval Strängnäsi valda. Ta suri 15. juunil 1986 Bolumi linnas, mis asub Skaraborgi maakonnas.
Michael Christopher DelCampo, paremini tuntud kui Haur Shoes või Mike Mahopacist, on raadio talent, mida tähistatakse tema vokaalkehastuste ja komöödia laulu ümberkirjutamise eest. Esmalt murdis ta tähelepanu keskpunkti, valides selliseid saateid nagu Howard Stern Show ja Mike ja hull koer. 2014. aasta profiilis nimetas Rolling Stone teda muusikaliseks geeniuseks ja tema vembud on isegi viinud ametlike kutseteni programmidele, mida ta teases, nagu näha, kui ta ilmus Adam Carolla eetris.
Stan Laurel, Briti näitleja, humorist, lavastaja ja kirjanik, tegi oma nime poole kuulsa komöödia meeskonna Laurel ja Hardy. Koos elukaaslase Oliver Hardyga osales ta kokku 107 lavastuses, alates lühiteemadest ja mängufilmidest kuni kameelike esinemisteni.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
36
Austria
27
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Bangladesh
1
Belgia
13
Bulgaaria
57
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Valgevene
2
Kanada
125
Kongo Demokraatlik Vabariik
3
Šveits
17
Elevandiluurannik
1
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Kuuba
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Ecuador
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Etioopia
1
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
365
Gruusia
1
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Horvaatia
2
Haiti
1
Ungari
7
Indoneesia
23
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
47
Iraak
3
Iraan
6
Island
4
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
37
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
3
Liibanon
5
Sri Lanka
1
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
4
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Singapur
3
Sloveenia
4
Slovakkia
2
El Salvador
1
Süüria
1
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
4
Usbekistan
1
Venezuela
5
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
3
Zimbabwe
1
