David Marsais (sündinud 4. aprillil 1984 Rambouilletis) töötab Prantsusmaal näitleja, humoristi, stsenaristi ja produtsendina. teeb koostööd Grégoire Ludigiga, et moodustada koomiksiduo Palmashow.
David Oscar Dogbe, Ghana muusik, näitleja ja koomik, on tunnustatud GHComedy liikumise eestvedaja, kes võitles selle eest, et tagada Ghana esilekerkivatele stand-up koomikutele suurem nähtavus ja aktsepteerimine.
David Rakoff, kes sündis 27. novembril 1964 Montrealis, Quebecis, Kanadas, oli Kanada-Ameerika esseist ja humorist. Ta veetis oma lapsepõlve Montreali läheduses enne, kui teda kasvatati Torontos. Aastal 1982 lõpetas ta Forest Hill Collegiate Institute'i; seejärel sai aastal 1986 kraadi Columbia Ülikoolist. Tema akadeemilised huvid hõlmasid Ida-Aasia uuringuid ja tantsu, ning tema haridus sisaldas kolmandat aastat School of Oriental and African Studies'is Londonis. Rakoffi looming hõlmas erinevaid vorme, sealhulgas esseesid, ajakirjandust ja näitlemist. Kohe programmi käivitamineel 1996. aastal sai temast sagedane osaleja WBEZ saate *See Ameerika Elu* (This American Life) külaline, andes saatele kokku 25 panust. Ta juhtis ka 2003. aastal *See Ameerika Elu* episoodi ning esines episoodides 305 (2005) ja 156 (2000). Tema kirjutised olid suuresti autobiograafilised ja humoristlikud, sageli tõmmates paralleele David Sedarisega. Aastatel 1999–2002 kirjutas ta *The New York Times Magazine* ajakiri jaoks "Q and A" intervjuusid nimega "The Way We Live Now" (Nüüd, kuidas me elame) ning tema esseesid ilmusid sellistes väljaannetes nagu *Outside*, *GQ*, *Vogue* ja *Salon*. Ta reisis *See Ameerika Elu* saatesega selle ringreisil. Rakoff avaldas kolm esseekogumikku: *Petole* (2001), *Ära saa liiga rahulikuks* (2005) ja *Pooltühi* (2010). *Petole* ja *Ära saa liiga rahulikuks* said mõlemad Lambda kirjandusauhinna Huumori kategoorias, samas *Pooltühile* anti 2011. aasta Thurberi auhind Ameerika huumori eest. Ta koostas ka Amy Sedarisega näidendit *Liz raamat*, mis esitati 12. märtsist kuni 1. juunini 2013 ja kus ta mängis koos temaga ka lavastuses *The Country Club*.
David Reed on Briti näitleja, koomik ja kirjanik, kes sündis 26. mail 1982. aastal. Ta on mitmekülgne meelelahutaja, kes on esinenud üle 25 aasta. Earl David Reedina tuntakse teda vahel, ja ta suudab hästi põimida läbimõeldud huumori spontaanse publikuga suhtlemisega, mida sageli kirjeldatakse kui "linna Don Ricklesi" lavapilti. Don Rickles ise kiitis Reedi võimet ruumi töödelda, võrudes teda Las Vegase showtüdrukuga. Ta meelitab publikut üle kogu riigi komediaklubides, teatrites ja raadios ning pakub ka äriüritustele meeleolu. Reed’i professionaalne tee algas Edinburghi Ülikooli õpingutega, mille jooksul ta osales näitustes Edinburghi Ülikooli Teatrikompanii koosseisus. Sel ajal sai temast ka improvisatsioonikomöödiakollektiivi The Improverts liige, kus ta kohtas Humphrey Keri ja Thomi Tucki esimest korda. Ta esines sageli kohalikul komödiatsüeenil ja The Standis. Teda tuntakse kui osa komödiagrupist The Penny Dreadfuls, kes esitasid oma viktoriaanlikku sketšishow’d kogu Suurbritannias, eriti Edinburghi festivali äärealal. The Penny Dreadfuls produtseerisid ka raadioseriaale nagu The Brothers Faversham (esilinastus BBC 7-as aastal 2008) ja Guy Fawkes (esitleti BBC Radio 4 Afternoon Play slotis aastal 2009). Reed on esinenud paljudes telesaadetes, sealhulgas Comedy Shuffle , The Wrong Door ja Ghosts . Ta mängis Giles Fosteri rolli Father Brown episoodis aastal 2017. Reed on esinemise kõrval ka viljakas kirjanik. Ta kaastöölises 2. ja 3. hooaja BBC Three sitcomis Daddy Issues , mängides Craig'i esimestes kolmes hooajas. Praegu on ta CBBC saate Judge Hacker peakirjutaja. Reed lõi ja oli peakirjutaja BBC Three animeeritud ajaloo sketšisaates The Real History of Sex ning andis selles ka häält. Ta on kirjutanud näidendeid, sealhulgas Guy Fawkes , mis lavastati York Theatre Royalis aastal 2022, ja Sherlock Holmes & The 12 Days of Christmas Humphrey Keriga. Ta kohandab Tintin: The Secret of The Unicorn 'i BBC Radio 4 jaoks ning on kirjutanud ka teiste BBC Radio 4 ajalooliste komöödiate jaoks, nagu Le Carré On Spying , Don Quixote ja Revolution . Reed lõi ka Audible'i ulmekomöödiasarja Zeroes ning andis selles Clive-5 häält.
Ta veetis oma kujunemisaja New Jerseys kasvatamisel. Varases elus tal oli veendumus, et ta on Jeesus, arusaam, mis näib mõjutavat osa tema komöödiperspektiivist. Pärast kolleegi lõpetamist töötas ta võimetuse tõttu imesid sooritada ning just sel ajal tekkis temas soov laval olla. Suarez alustas regulaarset esinemist umbes 30-aastaselt, kasutades sõpradega joomise kogemusi inspiratsioonina paljuks tema materjaliks. Ta näeb neid esinemisi viisina jagada tarkust. Suarezi koomiline stiil iseldatakse musta huumoriga. Ta kinnistas oma positsiooni karjääri alguses lootes ja mängides veebisarjas Vincent Finch: Diario de un ego aastal 2013. Seejärel aitas ta alates 2015. aastast kaasa stsenaariistina veebisarja Famosos y una vieja loomisele. Tema töö ulatub televisiooni ja raadiole, olles 2018. aastal kaasa teinud kolmes Late Motivi episoodis ning 2018. aastal kaasa töötanud raadiosaates Yu: No te pierdas nada. Ta avaldas aastal 2018 koomiksiraamatu Agonía infinita, musta huumori sketšide kogumiku. Suarezi karjäär on kohanud väljakutseid. Aastatel 2019. aasta aprillis ta vallandati saatejuhilt *Yu: No te pierdas nada* skandaali tõttu, mis algas säutsust inimeste kohta Downi sündroomiga, millele järgnes hagi, esialgu vanglakaristuse 22 kuuks. Asja uurimist peatati, kuid see avati uuesti 2020. aasta aprillis ja lõppes lõpuks õigeksmõistmisega detsembris 2021. Sel perioodil juhtis koos Sergio Bezosi ja Santiago Alverúga 2019–2020 aastatel saadete *Pegarle a la Lejía* podcasti. Ta on ka ekraanil esinenud, mängides 2020. aastal sarja *Veneno* episoodis õenurset ja esindanud 2021. aastal Carmen Romero loodud YouTube'i seeriat *No haber venido*. Praegu valmistub ta 2025. aastal toimuva *Vincent Finch: 10 años después* esilinna jaoks.
Dawn Roma French, Ühendkuningriigist pärit esineja, töötab näitleja, stand-up koomiksi ja autorina. Ta sai tuntuks, kui lõi kaasa BBC sketšiprogrammis French and Saunders, mis kestis 1987–2007 koos oma kauaaegse sõbra ja kaaskoomiku Jennifer Saundersiga. Tema teleauhindade hulka kuuluvad ka peaosad BBC sarjades "Murder Most Horrid" (1991–1999) ja "Dibley vikaar" (1994–2007). Oma karjääri jooksul on ta saanud seitse nominatsiooni Briti Akadeemia televisiooniauhindadele ja 2009. aastal autasustati teda koos Saundersiga BAFTA stipendiumiga.
DeAnne Smithil on topeltkodakondsus nii Kanadas kui ka Ameerika Ühendriikides ning ta töötab koomikuna, kirjanikuna ja kolumnistina. Nad said esimese tunnustuse 2008. aastal debüütsolistliku stand-up showga, mis võitis samal aastal kiiresti Sydney Comedy Festivali Time Out parima uue tulija auhinna. Lisaks nomineeriti Smith 2008. aasta Kanada Koomiaauhindadel parima uue tulija kategoorias. See varajane edu märgistaski karjääri algust, mida iseloomustas rahvusvaheline turnee ja nii kaubanduslik kui ka kriitiliste kiitused. Smithi komöödiastiili iseldatakse nahaalse ja ootamatu lõpukommentaari poolest. Nad on loonud neli sooloetendust, mida on esitatud rahvusvaheliselt ning need figureerivad pidevalt Montreali 10 parima komöödiku hulgas. Nende töö ulatub üle lavakavade, sest nad on loonud ja juhatanud nelja otse-eetris komöödiisaate seeriat Montrealis. Sarah Quinn ja Samuel Booth koostasid Smithiga programmi aastal 2011. Tähelepanuväärsete telesaadete seas on HBO saade "Funny As Hell", Austraalia "Good News Week" ning esinemised USA saadetes 'Last Comic Standing' ja 'The Late Late Show'. Nad on esinenud ka prestiižsetel festivalidel nagu Just for Laughs ja Islandi Komöödiafestival, ning teinud raadiosaateid ABC-s, Triple J-s (Austraalia), CBC Radio One’s (Kanada) ja BBC-s. Nende video 'Straight Men, Step Your Game Up' on kogunud üle 48 miljoni vaatamise. Netflixi platvorm pakub praegu DeAnne Smithi komöödia erietendust 'Gentleman Elf' ja nad esinesid ka Hannah Gadsby 'Gender Agenda's märtsis 2024. Neil on ka kokteili- ja komöödiashow nimega 'With a Twist', mis algselt arendati Kanadas. Kriitikud on kiitnud Smithi igakuist komöödiashowd 'DeAnarchy', The Philadelphia Weekly nimetas seda "üheks parimaid komöödiashowsid riigis". DeAnne Smith identifitseerib end agender'ina ja eelistab nemad/nemad pronoome. Suurbritannia Telegraph on kirjeldanud neid kui "Nugane. Väga lõbus. Omades sündinud karismaatilisust, Smith suudab piire nihutada ning praegu arendavad nad podcasti nimega 'DeAnne Smith’s Bad Boundaries', mis tähistab nende arenevat komöödiastiili ja püsimasivat ühendust vaatajatega.
Debra Stephensoni nime all esinev Deborah Lee Duffield on inglise näitleja, koomik, impressionist ja laulja. Kõige rohkem on ta mänginud Diane Powelli filmides "Playing the Field" (1999–2000), Shell Dockleyt filmides "Bad Girls" ja Frankie Baldwinit filmides "Coronation Street" (2004–2006).
Deepak Raj Giri, Nepali esineja, kes töötab näitleja, koomiku, stsenaristi, lavastaja ja produtsendina, saavutas kuulsuse läbi oma peaosa laialt vaadatavas satiiri situatsioonikomöödias "Tito Satya" ja Rekordilise "Chakka Panja" filmi frantsiis. Ta kuulub Nepali filmitööstuse kõige võidukamate kunstnike hulka, hoides oma tipptasemel näitleja tiitlit, kusjuures tema filmid kogunevad nende jooksu jooksul rohkem kui NPR 100 krooni.
Sloveenia koomiks, endine politseiametnik ja raadiosaatejuht Denis Avdić on kõige kuulsam riigi poliitikute, sealhulgas Janez Janša ja Zoran Jankovići jäljendamise poolest.
Denis Maréchal on prantsuse stand-up koomik ja näitleja, kes sündis Lyonis 29. novembril 1969. Aastas 21, aastal 1990, püüdis ta saada näitlejaks. Ta kolis Lyoniist Pariisi 24-aastaselt, et edendada seda karjääri, õppides kaks aastat Cours Florenti näitrikoolis. 1997. aastal võitsid ta ja Fournel saates 'Graines de star', lüües Jean Dujardini. Pea kohe ilmusid nad Philippe Bouvardi saates 'Bouvard du Rire' ning Thierry Ardisson kutsus ta 'Vue sur la mer' saatesse barmeniks. Aastatel 1997–1999 kuulus Maréchal 'Bande du Carré Blanc'i kabaree Carré Blancis, esinedes etendustes nagu 'Soirée d’Enfer', 'Graines de star', 'Demandez le Programme' ja 'Vivement dimanche'. Ta osales ka Coluche auhindade jagamisel Montrouges. Maréchal jätkas oma karjääri arendamist, saades 2000. aastal "Coups d'Humour" konkursil teise koha Maxime'i järel ja võites 2001. aastal konkursi, mis viis lepingu sõlmimiseni Glemiga. 2005. aastal mängis ta teleseriaalis "Kaamelott" Narsest ning lõi oma esimese sooloetenduse "J’dis franchement". Sellele järgnes "Denis Maréchal passe la seconde" 2007. aastal ja ta produtseeris tosin naljakat sketši nimega "Gym Comic". 2008. aastal mängis ta filmis "La Personne aux deux personnes". Alates juulist 2010 on ta sageli esinenud mängusaates "Mot de passe". 2012. aastal esines ta Florence Foresti lavastuses "Denis Maréchal joue!". Ta ilmub ka 2024. aasta telefilmis "Les Fantômes des Saintes" ning on teinud hääletööd saadetele nagu "Battlebots: Le Choc des robots" (2022) ja "Transformers: EarthSpark" (2023).
Denis Trudel, kes sündis 18. juulil 1963, on Kanada näitleja ja poliitik. Ta õppis Séminaire Sainte-Marie de Shawiniganis, lõpetades aastal 1980, ja hiljem lõpetas Kanadas asuva Rahvusliku Teatrikooli aastal 1987. See haridus andis aluse karjäärile, mis hõlmab nii esinemist kui ka avalikku teenistust. Trudeli näitlejakarjääri algas 1987. aastal filmis *Le Diable à quatre*. Ta jätkas mitmetes filmides ja teleseriaalides mängimist, sealhulgas *How to Make Love to a Negro Without Getting Tired* (1989), *The Party* (1990), *Octobre* (1994) ja *C.R.A.Z.Y.* (2005). Tema rollid on olnud mitmekesised, hõlmates selliseid tegelasi nagu Jacques Yelle filmis *February 15, 1839* (2001) ja onu Georges filmis *C.R.A.Z.Y.* (2005), hulgas paljusid teisi. Ta mängis ka olulist rolli Belinskina seriaalis *19-2* aastatel 2011–2015 ning portreteeris Paul Delaney’t seriaalis *Victor Lessard* aastatel 2017–2019. 2008. aastal võttis ta Théâtre Le Gesù lavastuses *Le Malade imaginaire* peaosa. Peale näitlemise on Trudel aktiivselt ka poliitikas tegija. Ta on Bloque Québécois’ (BQ) liige ja valiti Kanada Parlamendisse aastal 2019 esindama Longueuil—Saint-Huberti, ning taasvaliti aastal 2021. Aastatel 2021–2025 oli ta sotsiaalse solidaarsuse ja prantsuse keele kriitiku kohal. Ta kuulutas oma kandidatuuri Bloque Québécois’s aastal 2014. Samuti on ta olnud Mouvement Montréal français’ (MMF) esindaja ning osalenud demonstratsioonidel seoses arveldusbilansiga 103 aastal 2011 ja avaliku teenistuse anglisatsiooniga aastal 2012. Ta on Les Zapartistes’ kaasasutaja ja sai aastal 2011 Patriote de l'année auhindja Société Saint-Jean-Baptiste de Montréal’lt.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
36
Austria
27
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Bangladesh
1
Belgia
13
Bulgaaria
57
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Valgevene
2
Kanada
125
Kongo Demokraatlik Vabariik
3
Šveits
17
Elevandiluurannik
1
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Kuuba
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Ecuador
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Etioopia
1
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
365
Gruusia
1
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Horvaatia
2
Haiti
1
Ungari
7
Indoneesia
23
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
47
Iraak
3
Iraan
6
Island
4
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
37
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
3
Liibanon
5
Sri Lanka
1
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Pakistan
7
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
4
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Singapur
3
Sloveenia
4
Slovakkia
2
El Salvador
1
Süüria
1
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
4
Usbekistan
1
Venezuela
5
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
3
Zimbabwe
1
