Üleilmne talentide register

Koomikud: Rootsi

Koomikute register: Rootsi — profiilid, elulood, fotod ja sotsiaalmeedia lingid koomikutele - Rootsi.

101 koomikud

Anna Blomberg

Anna Kristina Cecilia Blomberg, kes esineb professionaalselt nime all Anna Blomberg, on rootsi näitleja ja koomik, sündinud 20. mail 1972 Göteborgis. Tema vanemad on professor Jonas Blomberg ja ajakirjanik/kirjanik Barbro Blomberg; ta veetis lapsepõlve Billdalis ja Lommas. Enne laiemat tunnustamist õppis Blomberg teatrit Fridhems folkhögskolas aastatel 1993–1994. Ta demonstreeris ka varakult komöödiandekti, esitades Teater Scenariol Stockholmis ühtunnise monoloogi pealkirjaga 'Okända svenskar' enne seda perioodi. Ta esineb laval ja raadios. Ta on mitmekülgne meelelahutaja. Blombergi karjääri hulka kuuluvad esinemised mitmes rootsi teleseriaalis. Laialdasema tunnustuse saavutas ta rollis 'Kvarteret Skatan'is, olles seal aastatel 2003, 2004 ja 2006. Ta on kaasa teinud 'Häxan Surtanti's ja 'Superhjältejul'is, mis oli SVT jõulukaalender aastal 2009. Muu hulgas on ta mänginud teleseriaalides 'Itzhaks julevangelium,' kus ta kehastas Angela Lindströmi aastal 2006, ning 'Lilla vi (tar stor plats)' ja 'P3:s Morgonpasset.' Ta osales ka pereprogrammis 'Från A till Ö' Maximteateris sügisel 2005 kuni talveni 2006 ning esitas 'Kärringfeber'i Mosebacke Etablissementis aastal 2006. Tema töö ulatub lavapublikumini, sealhulgas 'Kvarteret Skatans krogshow' Rivallis kevadiselt 2007. Blombergi on näitlemise kõrval tuntud oma koomiliste imiteerimistena. Ta on esinenud saates 'Robins,' jäljendades selliseid tegelasi nagu Lill-Babs, Jimmie Åkesson ja Hollywoodi kodunaised. Tema Maria Montazami ja Anna Anka imiteerimised Hollywoodi kodunaisedest on pälvinud suurt tähelepanu veebis, kogudes YouTube'is peaaegu pool miljonit vaatamist. 2013. aastal töötas ta suvejuuhitjana Sveriges Radio P1 saates 'Sommar i P1.' Ta on kaasa teinud komöödiasarjas 'Hjälp!', mängides Marina ja vastuvõtjat Birgitta Bollerudit kolmandas hooajas. Anna Blomberg jätkab tööd näitlejana ja koomikuna, säilitades oma positsiooni Rootsi meelelahutuses.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Anna Mannheimer

Sündinud Göteborgi Örgryte koguduses 5. juulil 1963, on Anna Mannheimer rootsi avalikkuse tegelane, kes on tuntud töös telesaatejuhi, raadiosaatejuhi, ajakirjaniku ja koomikuna. Ta pärneb perekonnast, millel on ajalugu avaliku teenistuse ja kunstilise tegevuse alal; tema isa oli jurist ja kohalik poliitik Sören Mannheimer ning ema, Carin Mannheimer, režissöör. Ta on ka sugulane džässmuusiku Göran Mannheimeriga ja on Clara Mannheimeri sugulane, samuti advokaadi Love Mannheimeri lapselapselapseks. Anna Mannheimeri tööalane tee algas SVT P4 Västist, kus ta alustas raadiosaatejuhi tööd. Karjääri jooksul on Mannheimer juhtinud mitmeid telesaateid ja raadioprogramme, sealhulgas Rally, Let's Go ja Detta har hänt. Ta tegi kaasa telesarjas "Svenska hjärtan" Franciska Mannheimeri nime all ja on "Rally-gänget" liige, kus ta kehastas Väder-Annikat. Tema töö hõlmab ka telesaateid nagu Parasit-TV, Popcorn ja Anna på nya äventyr ning ta oli Tror du jag ljuger osa aastatel 2016–2019. Suurem osa tema hilisemast karjäärist hõlmas saadikat Skäringer & Mannheimer, mida ta koos Mia Skäringeriga vedas 2017–2021. See saade kestis 187 episoodi ja tunnistati Rootsi suurimaks ärisaateks. Saade lõppes 2021. aastal. Ta on ka koostööd teinud oma mehe, Peter Apelgreniga, etendustes nagu 'Gift' (2010), 'Kids' (2013) ja 'Döden – andra sidan e ni klara?' (2018). 2015. aastal kaasautoritas ta Eva Lindebergiga raamatu 'Mitt liv som gift'. Mannheimer sai 2016. aastal Göteborgi Trammi Kultuuripreemia, mille nime on trammidel M32, 423 ja praegu juhib ta gruppi, mis annab välja igal aastal Carin Mannheimers minnesfondi poolt antava auhinna.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

David Batra

David Batra on rootsi koomik, telepresenteerija ja näitleja. Ta sündis 29. novembril 1972 Lundis, Rootsis, ja on segapärase päritoluga; tema isa, Satish Batra, on India päritolu meditsiini professor Punjabist, samas kui tema ema, Marianne, on rootsi päritolu. David Batra hariduses oli kaasa arvatud Spyken gümnaasiumi külastamine Lundis; ta omandas ka turunduse magistrikraadi nii Lundi Ülikoolist kui ka Slippery Rock Ülikoolist ning ärijuhtimise magistrikraadi Pennsylvania Ülikooli Wharton School of Businessist. Batra alustas esinemisi stand-up koomikuna 1994. aasta oktoobris Malmö hotellis Kramer. Batra karjääris on nii televiisiotööd kui ka avaldatud kirjutist. David Batra on Rootsi riigitelevisioonis kirjutanud ja esinenud peaosas komöödiasarjadest, tulles tuntuks selliste saadetena nagu 'Räkfrossa' ja 'Kvarteret Skatan'. Ta on ka BBCs ja CNBCs esinenud ning sageli ilmunud raadiosaates 'På minuten'. Aastatel 2009–2010 osales ta Cirkus Mölleris. 2009. aastal debüteeris ta TV4 saates Parlamentet ja andis välja CD "ärritavate ja tüütute helidega", sealhulgas valjude uinuside, oigete ja seksuaalsete helidega. Ta koos-juhatas Petra Medega TV-saadet 'Morgonsoffan' 2008. aastal ning oli Rootsi raadio saates 'Sommar i P1' suvejuht nii 2008 kui ka 2015. aastal. 2012. aastal asendas ta Norra vestlussaates I kveld med YLVIS Calle Hellevang-Larseni kõrvalkäijana. Batra on ka autor, kes on avaldanud neli raamatut huumori teemal ja ühe köögiraamatu. Ta on andnud välja mitmeid raamatuid kogutud siltide põhjal, sealhulgas 'Den som inte tar bort luddet ska dö' (2008) ja 'Det här var ju tråkigt' (2010), esinedes hilisema käsikirjaga lavakontserdil. 2018. aastal hakkas ta juhtima SVT sarja 'Världens sämsta indier', kus ta tutvustab oma India päritolu. Ta andis 2010. aastal animafilmis 'Megamind' hääle Hejdukile ja esines teleseriaalis 'Släng dig i brunnen' aastatel 1990–1999 ning uuesti 2017. aastal. Alates 2017. aastast on ta TV4 saate 'Talang' žüriiliige ja juhtis 2023. aastal SVT jõulusaadet. Anna Kinberg Batra, rootsi poliitik, on David Batra naine ning koos neil on tütar Elvira Batra. 2020. aastal andis ta Netflixis välja lavakontserdi 'David Batra: Elefanten i rummet', mille ta kirjeldab kui senini kõige isiklikumat ja naljakamat etendust, eesmärgiga puutuda teemadega kokku, mille üle kõik mõtlevad, kuid mille arutelu on ebamugav.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Eddie Meduza

Errol Leonard Norstedt, tuntud kui Eddie Meduza, sündis 17. juunil 1948 Göteborgis Örgryte Assamblees ja suri 17. jaanuaril 2002 Nöbbeles Växjö lähistel. Ta oli rootsi helilooja, tekstikirjutaja, koomik, laulja ja multiinstrumentalist, kes muu hulgas mängis kitarri, elektribaasi, trumme, veojõumänge, suumänge, saksofoni, blokkflööti ja klaviatuure.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Hans Alfredson

Hans Alfredson, keda sündis 28. juunil 1931 Malmös, Rootsis, Hans Folke Alfredssoni nimega, oli mitmekülgne rootslane, tuntud näitlenud, filmirežissöörina, kirjanikuna ja koomikuna. Tema vanemad olid Folke Alfredson ja Aina Eriksson; pere kolis Helsingborgi, kui ta oli seitse aastat vana. Ta käis seal S:t Jörgens koolis ja hiljem omandas Lund Ülikoolist fil. kand. kraadi 1956. aastal. Pärast ülikooli asus ta tööle Radiotjänstis, mis hiljem sai Rootsi Raadio nimeks. Alates 1948. aastast hakkas ta kirjutama ka Helsingborgs-Postenile. Alfredsoni karjääris toimus oluline pöördehetk aastal 1961, kui ta alustas koostööd Tage Danielssoniga. Koos olid nad tuntud nime all ‘Hasse och Tage’ ja nad asutasid samal aastal produktsioonifirma AB Svenska Ord. See partnerlus viis arvukate revüde, filmide ja plaadiväljaannete ilmumiseni Svenska Ljudil. Alfredsoni ja Danielssoni tunnustati improvisatsioonilise komöödia poolest, mis oli eriti silmapaistev Lindemani dialoogides ja revüdes nagu 'Gröna Hund' ja 'Gula Hund'. Ta mängis Grisjaktenis aastal 1970 ning režissööris ja mängis The Simple-Minded Murdereris (1982), mis põhines tema romaanil An Evil Man . Ta naasis 1984. aastal lühikeseks ajaks revüükomöödiasse. Alfredsoni lavastuslik töö sai laialdaselt tunnustust. Ta võitis 11. Guldbagge auhinda parima režissööri tiitli filmi *Muna! Muna! Keedetud lugu* (1975) eest, ja *Väga lihtsameelne mõrtsukas* (1981) võitis 18. Guldbagge auhinda kolm auhindu. Ta võitis ka 21. Guldbagge auhinda parima režissööri tiitli filmi *Veeväline valgus* (1985) eest. Peale koomiliste ja filmiprojektide on Alfredsoni autoriks arvukad raamatud, nii komöödiad kui ka tragöödias. Ta oli Skanseni direktor Stockholmis aastatel 1992–1994 ning sai samal aastal Lund Ülikoolist auliikmeks. Ta sai ka Tage Danielssoni auhinna 1987. aastal ja nimetati aastal 1981 'Årets skåning' (Skåne aasta inimeseks). Ta mängis 2000ndate keskel Taani telesarjas *Kotkas* ning aitas kaasa 2009. aasta filmikohandusele *Tüdruk, kes lööb herilasepesa*. Hans Alfredson suri 10. septembril 2017 Lidingös.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Jonas Gardell

Jonas Gardell, kes sündis 2. novembril 1963. aastal Täbys, Rootsis, on mitmekülgne artist. Ta identifitseerib end romaanikirjanikuna, näitekirjanikuna, stsenaariuskirjanikuna ja koomikuna. Kasvades pärit perekonnast, kus isa Bertil Gardell oli sotsiaalse psühholoogia professor ja ema Ingegärd Gardell psühholoog, on tal ka õed-vennad: Mattias Gardell, ajaloolane ja võrdlevate religioonide ekspert; Stina Gardell, dokumentaalfilmirežissöör; ning nende vanemad lahutasid 1983. aastal. Ta käis ühiskonnateaduste gümnaasiumis ja kuigi ta kandideeris 18-aastaselt näitrikooli, ei õppinud seal. Gardell alustas kirjutamist vara, debüteeris autorina 1979. aastal 18-aastaselt luulekoguga 'Den tigande talar'. Tema esimene romaan 'Passionsspelet,' ilmus 1985. aastal ja käsitleb homoseksuaalsuse teemasid. Ta on tuntud 'The Comedian Trilogy' ('Koomiku kolmikuna'), kuhu kuuluvad 'A UFO Makes an Entrance' ('UFO ilmub'), 'Jenny' ja 'The Party of the Fairies' ('Väikevaimude pidu'). Tähtsamaks tööks on 'A Comedian's Upbringing' ('En komikers uppväxt'), ilmus 1992. aastal ning põhineb tema kasvatusajal 1970ndatel; see romaan sai nii teleseriaali kui ka mängufilmi ains. Ta on kirjutanud ka 'Om Gud' (Um God) 2003. aastal ja 'Om Jesus' (Um Jesus) 2009. aastal. Kriitikud kirjelduvad tema stiili sügavaks tõsiduseks, mis on ühendatud intensiivse huumoriga. Gardelli looming on saavutanud suure tunnustuse, tema raamatuid on tõlgitud umbes kahekümne viie keelde. Aastatel 2012–2013 ilmus trilogia „Ära kuivatage kunagi pisaraid kindadeta“, mis kujutab 1980ndate HIV-kriisi ja keskendub Rasmuse ja Benjamini romantilisele suhtele. See trilogia on ka ekraniseeritud ning kriitikud, nagu Jens Liljestrand, on nimetanud seda meistriteoseks. 1995. aastal sai ta Guldbagge'i auhinna „Pensionat Oskar“ stsenaariumi eest ja hiljem Kristallen-auhinna Rootsi telekanalilt sarja „De halvt dolda“ eest. Aastal 2022 debüteeris ta lastekirjanduses raamatu „Sagan om den lilla gråsparven“ avaldamisega. Tal on aukraadi teoloogias Lund Ülikoolist (2007), meditsiinis Linköpingi Ülikoolist (2013) ja filosoofias Åbo Akadeemia Ülikoolist (2018). Hiljuti valmis kolmosaarealine filmielu „Ära kuivatage kunagi pisaraid kindadeta“ põhjal, mis kujutab AIDSi kogemust Stockholmi gei hulgas 1980ndatel. Tunnustatud Rootsi silmapaistva kultuurikujuna sai ta 2017. aastal KTH Suure Preemia, millele lisandus 1,2 miljoni Rootsi krooni suurune rahaline auhind.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Markoolio

Markoolio, keda sündis Marko Kristian Lehtosalo 1. jaanuaril 1975, on soome-rootsi artist, kes on tuntud oma mitmekülgisuse poolest erinevates meelelahutusžanrites. Ta sündis Lahtis, Soomes, ja tema pere kolis kuus kuud vana poissena Stockholmi eeslinna Ormingesse, Rootsi. Tema lapsepõlve märgistati oluliste muutustega; tema isa lahkus peagi pärast kolimist, jättes ta üksi emale, Irma Lehtosalole kasvatada. Ta käis Myrsjöskolanis ja õppis lühikest aega torupliimikut, enne kui asus tegeleda teiste huvidega. Markoolio kasutab lavanime, mis kombineerib tema eesnime 'Marko' räppari Coolio nimega. Markoolio debüteeris artistina aastal 1998, kiiresti võites tuntust oma humoristlike laulude poolest pidutsemise, joomise ja tüdrukute kohta. Tema muusikat käsitletakse sageli komöödiarapina ning ta loob laule, millega teeb nalja kaasaegsete elu- ja nähtuste üle. Singel "Sommar och sol", mis ilmus samal aastal, sai suureks hittiks, jõudes edetabelis teisele kohale ja saavutas platina staatuse. Sellele järgnes üheksa stuudioalbumit, sealhulgas tema debüütalbum "Sticker hårt" aastal 1998, mis jõudis Rootsi albumite edetabelis neljandale kohale. Tema populaarsete laulude seas on “Sola och bada i Piña Colada,” “Vi drar till fjällen” ja lood, mis kajastavad tema Soome juuri, näiteks “Drömmen om Finland.” Tema fenomeni staatus ja tunnustus Rootsi meelelahutuses on laialdaselt teada. Muusika peale on Markoolio uurinud erinevaid esinemise võimalusi. Ta mängis muusikalit Saturday Night Fever (2005–2006) ning kehastas peaosas Doktor Mugg 'i ja Tyke Mörbultit Hem till Midgård 'is. Samuti tegi ta kaasa Copycat ' episoodis aastal 2011. Aastal 2009 kaas-juhatas ta Talang 'it TV4-s ja osales Melodifestivalenil lauluga "Kärlekssång från mig." Tema anded allsångis (traditsioonilistes rootsi ühislaulmistes) on ka hästi tunnustatud. Aastal 2007 autisustati Markooliot aasta parima meeste artisti tiitliga Rootsi Nickelodeon Kids Choice Awardsil. Ta on näidanud ka ettevõtlisvaimu, omades ööklubi ja olles lühiajaliselt Netgames Holdings'i juhatuse liige. Novembris 2025 saadud andmed näitavad suurt digitaalset jalajälge, umbes 281 000 kuus Spotify kuulajat.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Nils Poppe

Nils Poppe, kes sündis 31. mail 1908. aastal Malmös, Rootsis, oli mitmekülgne meelelahutaja, kes suri 28. juunil 2000. aastal. Algul tuntud Henrikssoni ja hiljem Jönssoni nime all võttis ta lavanime Nils Poppe 1935. aastal, pärast seda, kui teda koolis nii kutsuti. Ta töötas näitlenud, koomikuna, režissöörina, stsenaariuskirjutajana ja teatrijuhatajana, ahendades oluliselt kaasa Rootsi filmiajalukku ja teatriajalukku. Poppe karjäär algas 1930. aastal Malmö Hippodromteatris Oskari Wingi juhendamisel. Algselt püüdis ta saada draamialaseid rolle, kuid leidis edu komöödias, revüdes, operetis ja muusikalistes etendustes. Ta esines revüdes ja operetites nagu The Green Pastures , Mutt and Jeff ja Havai lilleke . Alates 1934. aastast oli ta oluline osa Klangerevyst Stockholmis, kus tegi akrobaatikat ja mängis Charlie Chaplini moodi. Annalisa Ericsoniga koostööd tehti tihti ning nad said tuntuks tantsupaarina, keda sageli võrreldi Fred Astaire'i ja Ginger Rogeriga. Tema filmidebüüt toimus 1937. aastal filmis Adolf Armstarke , mis andis alguse produktiivsele karjäärile, kus osales üle 50 filmi ja telesaates. Poppe on rahvusvaheliselt tunnustatud oma rolli poolest Ingmar Bergmani filmis Seitsmes pitser (1957), kuigi ta tegi kaasa Bergmani filmis Kuraduse silm (1960). Ta mängis muusikalit Me and My Girl (1947) üle 1040 korra ning lõi populaarse tegelase Fabian Bom, keda kujutas seitsmes filmis. Ta portreteeris Sten Stensson Stéeni neljas komöödiafilmis. 1940ndatel peeti teda Rootsi juhtivaks filminäitlejaks-koomikuks. Tema karjääri jooksul sai ta palju auhindu ja tunnustusi, sealhulgas Illis Quorum auhinda (1988), Malmö linna kultuuriauhinda (1990), Rootsi Akadeemia teatriauhinda (1989) ja mitmeid teisi. Aastatel 1966–1993 juhtis ta Fredriksdals friluftsteaterit Helsingborgis, taaselustades oma karjääri Rootsi televisiooni abiga. Pea kuuskümmend aastat publikut meelitanuna läks Nils Poppe 85-aastasena pensionile.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Robert Gustafsson

Robert Gustafsson, keda sündis 20. detsembril 1964 Katrineholmis nimega Carl Robert Olof Gustafsson, on rootsi koomik ja näitleja. Tema vanemad olid Olof Gustafsson, polstrimõistja ja mööblimüüja (hiljem iseseisva tapeedipaigaldaja), ning Inger Gustafsson, koduperenaine. Pere kolis 1970. aastal Skövdesse. Tal oli vanem vend Kristian, kes suri aastal 2004. Varakult ilmnes tema kirg esinemise vastu, arendades koomilist partnerlust Niclas Jenseniaga. Gustafssoni ja Jenseni koostööpüüdlused said alguse koolitegevusest, kus nad loobusid 'Robert & Niclas' etendusi ja produtseerisid amatöör-lühifilme Super 8 kaameraga. Nad esitasid revüüde teisi koole piirkonnas, saades toetust kohalikult Kultuuri ja Vabaaja Komiteelt, kes pakkus neile turneebussi etenduste jaoks Skövde's. Nende talent viis angaažmentideni Skövde Linnateatris ja eriti tähelepanuväärne oli nende enda huumoriaate 'Mick' P4 Skaraborg raadiojaamas 1978. aastal, mistõttu said nad Rootsi noorimad raadioprodutsendid. 14-aastaselt töötas ta ka Runo Sundbergi prompterina ja esines Skaraborgsrevynis. Gustafssoni karjäär hõlmab erinevaid meediakanaleid. Ta hääletas Kalle karakterit lasuloomulikus seerias Skrotnisse och hans vänner ja mängis Björne sõpra Björnes magasin seerias 1980ndate lõpus. Ta õppis näitlemist Scenskolan'is Göteborgis aastatel 1987–1990. Ta on esinenud paljudes telesaadetes, sealhulgas Gäster med gester , Rena rama Rolf ja NileCity 105,6 . 1991. aastal mängis ta ning kirjutas stsenaariumi lastelehekseriaali Felix & Fenix . Ta on tuntud imitatsioonioskuse poolest, jäljendades selliseid tegelasi nagu Sven Wollter, Per Gessle ja Ingmar Bergman. Ta osales Kungagalan'is 1996. aastal ja esines aastati Allsång på Skansen seerias 1995–2008. Tema töö 2004. aasta filmis Fyra nyanser av brunt , mille eest ta võitis Guldbagge'i auhinna, näitab tema näitlemisulatvust. Ta asutas tantsibändi Rolandz aastal 2008 ja sai 2009. aastal osalise Roast på Berns üritusel. 2017. aastal valiti ta Rootsi rahva poolt "Rootsi parimaks koomikuks".

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Sten-Åke Cederhök

Sten-Åke Cederhök, kelle sünninimi oli Carlsson, sündis 30. jaanuaril 1913 Bårarydi kihelkonnas, Jönköpingi maakonnas ja teda peeti 20. sajandi üks armastatumaid rootslasi rahvaviimaseid. Ta veetis oma lapsepõlve alguses Göteborgis, kirjeldades end nii: „3 kg Smålandit ja 100 kg Göteborgi“, pärast sinna kolimist vaid mõne kuulise vanusena. Cederhök alustas karjääri aastal 1929 Alingsåsi rahvapargis, esinedes rahvafarsis pealkirjaga 'Kui Smes-Erik ja Pigg-Jan külastasid Ameerikat'. Ta võitis algselt tuntuse Göteborgi ümbruses, kinnitades end kui näitleja, koomik ja laulja, kes oli tuntud oma eripärase Göteborgi dialekti poolest. Kogu oma karjääri jooksul tasakaalustas Cederhök meelelahutuslikku tööd tavapärase tööga. Enne esinejaks hakkamist töötas ta seitse aastat SKF metallitööselgusis ja hiljem oli ta 1970. aastani tööhõiveametis abilisena ja inspektorina. Ta tegi tihti koostööd Sonya Hedenbrattiga ning juhatas 1940ndatel Hagateatrit Järntorgeti läheduses Göteborgis. Aastatel 1958–1982 juhtis ta Lisebergis Veckans Revyt, olulist kohta oma töö jaoks. Cederhök kirjutas ja mängis populaarses revüeesitustes suure osa oma karjäärist, sageli lavastades neid Fritslas kohalikus tantsupaviljonis pärast sinna asustumist 1935. aastal. Telekast tõi Cederhöki laiemat tuntust alates 1963. aastast, osaledes sarjades nagu 'Blå gatan' (1966) ja 'Jubel i busken' (1968). Tõenäoliselt on ta kõige paremini tuntud oma rolli poolest pikajooksval telesaates Albert & Herbert aastatel 1974–1979, koos Tomas von Brömsseniga, sealhulgas jõuluepisoodis 1982. Teiste silmapaistvate rollide hulka kuulus Sitting Bulli mängimine muusikal 'Annie Get Your Gun' aastal 1974 ja rahvafolkomeedia 'Baldevins Bröllop'iga ringreis 1979. Cederhöki viimane avalik esinemine toimus 20. augustil 1989 Lisebergis, kus ta esines 18 000 inimese ees. Ta suri 14. jaanuaril 1990, jättes maha pärandi pühendunud toetajana GAISi jalgpalliklubile ja laulude autorina, nagu 'En Gårdapojk'.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Tage Danielsson

Tage Danielsson, kes sündis 5. veebruari 1928. aastal Linköpingis, Rootsis, oli mitmekülgne rootslane, tuntud autorina, näitlenoojana, koomikuna, luuletajana ja filmirežissöörina. Tema pere ajalugu ulatub 13 põlvkonni tagasi Östergötlandis ning ta kasvas üles Sankt Larsi kihelkonnas. Aastaselt kaheksa hakkas ta Linköpingi rahvapargile kaasa aitama, puhastades, müües komme ja käsitledes pileteid. Ta käis Katedralskolan'is ja lõpetas 1948. aastal. Danielssoni varased aastad hõlmasid õpinguid Uppsala Ülikoolis, kus ta sai 1954. aastal filosoofiamagistri kraadi ja osales üliõpilaste teatris, eriti Östgöta Nationi spexis. Ta oli ka Uppsala Üliõpilaskonna asepresident ja kuulub Juvenalordeni. Alates 1954. aastast liitus ta Sveriges Radioga, saades lõpuks meelelahutusdirektoriks aastatel 1959–1962, mil ta loobus programmide nagu ‘Melodiradion’ ja ‘Det ska vi fira’. 1961. aastal asutas ta Hans Alfredsoniga koos AB Svenska Ord, mis tähistas viljakat koostöösuhet. Danielsson on enim tuntud oma koomikupaarist Hans Alfredsoniga, keda kollektiivselt tuntakse Hasseåtage'ina. Koos lõid nad arvukalt revüüesitusi nagu ‘Gula hund’ (1964) ja ‘Svea Hund’ (1976), ning filme, sealhulgas ‘Att angöra en brygga’ (1965) ja ‘Picassos äventyr’ (1978). Nende komöödiastiil hõlmas tõsise näo ees absurdseks eskaleerumiseks, sageli kasutades teravat sotsiaalset satiiri, mis oli varjatud näiliselt naiivse ja sõbraliku vormi taha. Ta lavastas filme nagu Äppelkriget (1971), mis võitis 8. Guldbagge auhinda parima režissööri kategoorias, ja Släpp fångarne loss, det är vår! (1975), mis pälvis 12. Guldbagge auhindade parima filmi auhinna. Danielsson lavastas ka Ronja Rövardotter (1984) ning lõi animatsioonispetsiaali ‘Sagan om Karl-Bertil Jonssons julafton.’ Ta suri 13. oktoobril 1985 Lidingö's, Stockholmi lähedal, naha vähki.

Vaata profiili

Kinnitatud Nõudmata

Rootsi

Ulla Skoog

Ulla Skoog on rootsi näitleja ja koomik, sündinud 23. veebruari 1951 aastal Partille kihelkonnas, Göteborgis ja Bohusi maakonnas. Aastatel 1979–1981 õppis Ulla Skoog Rootsi Rahvuslikus Mimide ja Näitlejate Akadeemias; lisaks käis ta 1979 aastal ka Stockholmi Lavakoolis. Skoogi professionaalne karjäär algas 1981 aastal Stockholmi Linnateatris, kus ta jätkuvalt töötab. Ta on olnud seotud ka Vaba Teatriga. Tema debüüt koomikuna toimus 1988 aastal. Skoog sai laialdase tunnustuse oma osades komöödiasarjas *Lorry* aastatel 1989–1990 ja uuesti 1995. Alates 1990ndate lõpust on ta sageli esinenud revüüdes Tomas von Brömsseniga, eriti *Rent under* ja *Fritt fall*, mis on muutunud edukaks turneedetoks. Tuntakse ka sooprodektseone 'Ulla Skoog m mus' ja 'Ulla Skoog & Trond Lindheim trallar vidare'. Alates 2003. aastast on ta teinud koostööd Trond Lindheimiga, kes on helilooja, arrangeerija ja pianist. Skoogi filmirollide hulka kuuluvad filmides *Bill Bergson Lives Dangerously* (1996), *Yrrol* ja *En på miljonen*, ning kaastesinemised *Pensionat Oskar* (1995) ja *Kurt Olssons julkalender* (1990). Ta mängis peaosas telesarjas *Reuter & Skoog*. Elava esinemise ja näitlemise kõrval on Skoog laienendanud oma loometalitlust. Ta on režissöörina töötanud nii televisioonis kui ka Stockholmi Linna Teatris. Ta on teinud häält animefilmides, sealhulgas Dory filmides 'Finding Nemo' (2003) ja 'Finding Dory' (2016), ning Kurbus filmis 'Inside Out' (2015). Ta mängis Johannat teleseriaalis Saltön aastast 2005 kuni 2017. Tema talent on tunnustatud mitmete auhindadega, sealhulgas Karamelodiktstipendiet aastal 1990, Karl Gerhards auliin aastal 2002, Guldbagge'i auhind parima naispeosiisiosas aastal 2013 oma rolli eest Puste Segerstedtina filmis Dom över död man ning parima naispeaosa auhind Chicago Filmifestivalil aastal 2013. Viimati, aastal 2022, sai ta Medal Litteris et Artibus'i kuldmedali (GMleta) silmapaistvate kunstiliste panuste eest. Ta on korduvalt olnud suvejuht Sveriges Radio P1-s ja alates 2017. aastast juhib Sveriges Radio P1-s hoonete restaureerimisprogrammi Husesyn .

Vaata profiili