Pakistani esineja Abid Kashmiri esines filmides, telesarjades ja laval, pälvides tunnustust oma huumori eest. Tema karjäär kestis Pakistani kino, teledraamad ja teatrilavastused, mis esinesid Urdus ja Punjabis.
Afzal Khan, laialt tuntud oma lavanime Jan Rambo järgi, töötab Pakistanis filmi- ja televisiooninäitlejana ning esineb ka koomikuna, võttes samal ajal rolli režissööri, produtsendi ja võõrustajana.
Hina Dilpazeer Khan, Pakistani meelelahutaja, demonstreerib mitmekülgseid talente, sealhulgas näitlemist, komediat, telesaatejuhi tööd, lavastamist ja laulmist. Laialt peetakse Pakistani üheks populaarseimaks koomikuks ja näitlejannaks. Hina Dilpazeer Khan sündis Pakistanis, Karachis, 16. jaanuaril 1969. Tema pere kolis AÜE-sse isa töö tõttu, kuid ta naasis Karachiisse aastal 2006. Elades AÜE-s, jätkas ta raadio karjääri, kirjutades ja esitades raadioteatrietendusi. Dilpazeeri professionaalne debüüt ekraanil toimus aastal 2008 filmis Burns Road Ki Neelofar , mille eest ta sai 2009. aasta Kara Filmi Festivali auhinna parima naispealse rolli eest. Seejärel on ta mänginud mitmetes teleseriaalides ja filmides, sealhulgas silmapaistvates rollides filmides Annie Ki Ayegi Baraat (2012), Mohabbat Jaye Bhar Mein (2012) ja Mitthu Aur Aapa (2012). Eriliselt tuntakse teda Momo rolli poolest komöödia-draamas Bulbulay , mis esilinastus aastal 2009 ja sai Pakistanis üheks enim vaadatud komöödia-draamaks. Momo kujutamine on pälvinud positiivset tagasisidet kogu maailmas ning on arendanud kultusjärgse populaarsuse. Bulbulay järel on Dilpazeer mänginud üle 40 rolli seriaalis Quddusi Sahab Ki Bewah (2012–2014), kehastudes Shakoorani rollis, ning mänginud Saeeda rolli Burns Road Ki Neelofar 'is. Tema filmirepertuaari kuuluvad ka 7 Din Mohabbat In (2018) ja Parey Hut Love (2019), millest viimane oli üks edukamaid Pakistani filme. Ta on kandideerinud Lux Style Award'ile oma rollide eest filmites Tum Ho Ke Chup (2011) ja Mohabbat Jaye Bhar Mein (2012). Bollywoodi näitleja Anil Kapoor on kiitnud tema kohanemisvõimet ja nimetanud teda "Art Diva"ks, isegi viidates temale oma õpetajana. Dilpazeer on umbes 54-aastane aastal 2020 ja tal on poeg Mustafa Dilpazeer Khan, kes sündis kui ta oli 23-aastane.
Moin Akhter, sündinud 24. detsembril 1950 ja surnud 22. aprillil 2011, oli Pakistani kunstnik, kes tunnustati mitmete talentide poolest, sealhulgas televisioonis, filmis ja laval. Ta demonstreeris oskust huumoris, komöödias, imiteerimises, juhtimises, kirjutamises, laulmises, lavastamises ja produtseerimises. Muhammad Mehboob, sündinud Karachi linnas Pakistanis, oli pere poeg, mis oli seal asunud pärast 1947. aasta jagamist. Tema isa, Muhammad Ibrahim Mehboob, juhtis trükikoda ja tegeles ka rõiva tellitavate töödega. Akhter alustas esinemist noorelt, debüteeris laval 13-aastaselt 'Kaubamehega Veneetsias', mängides Shylocki rolli. Tema televisioonidebüüt toimus 6. septembril 1966, kehastudes Anthony Quinnis ja John F. Kennedys. Enne näiteringluse poole pöördumist töötas ta lühikest aega automehaanikuna. Ta saavutas kuulsuse Pakistani raadio ajajärgul Anwar Maqsoodi ja Bushra Ansariga kõrval, ja alustas oma stand-up komöödiakarjääri teismusena lavaesinemistega. Laiem tunnustus saabus tema ekraanipersonaazhi 'Rozi' eest ning teda peetakse ainulaadseks paroodistiksi ja "Urdu komöödia kuningaks." Tema märkimisväärsete tööde hulgas oli populaarne draama 'Rozi' (1990), kohandamine 'Tootsie' järgi, kus ta mängis kahekordset rolli. Ta esines pea 400 episoodis jutusaates 'Loose Talk' (2002), kehastades mitmeid isiklikke nagu Saddam Hussein ja Manmohan Singh. Ta mängis ka draamades nagu ‘Mr. Tabedaar’ (1993) ja ‘Mr. K2’ (1995). Umer Sharifi kõrval esitas ta lavastusi, sealhulgas 'Bakra Qiston Pe' ja 'Buddha Ghar Pe Hai'. Akhter korraldas üritusi tuntud isikute seas, sealhulgas Jordaania kuningas Husain, peaminister Dawoodi Al-Joza, presidendid Zia-ul-Haq ja Ghulam Ishaq Khan, Zulfiqar Ali Bhutto ja Pervez Musharraf. 1996. aastal autiseti teda 'Pride of Performance' auhinnaga; hiljem, 2004. aastal, sai ta 'Sitara-e-Imtiaz' auhinna. Tema autobiograafia 'One Man Show' ilmus posthumselt 2025. aastal. Paljud kaasaaegsed Pakistani koomikud tunnustavad temas oma oskuste kujundajat.
Sündinud Mohammad Saeed Khanina tõusis ta esile lavanime Rangeela all ning ehitas oma karjääri Pakistanis näitleja, koomiku, lavastaja ja produtsendina.
Pakistanist pärit Shakeel Siddiqui esitab televisioonis stand-up-komöödiat, tegutseb nii teatrilavastustes kui ka filmides ning lavastab ka oma näidendeid kirjutades lavateoseid.
Zeba Shehnaz on mitmekülgne Pakistani meelelahutaja, tuntud näitlejana, koomikuna, saatejuhina ja häälnäitlenud. Ta sündis 11. juulil 1952 Lahore's, Pakistanis ning alustas oma teed meelelahutuses lapsinäitlejana PTV-s 1960ndatel, hoolimata algul kriitikat naiste sellise karjääri eest. Tema karjäär sai tuntuks 1970ndate lõpus, mis tähistab olulist kasvu ja tunnustust Pakistani televisioonis ja filmimaailmas. Shehnaz on eriti tuntud oma ulatusliku tööga komöödias. Ta mängis 108 erinevat karakterit populaarses PTV saates „Fifty Fifty“ (1978), tehes koostööd Ismail Taraga ja Majid Jahangiriga ning sai 2005. aastal esimese Indus Drama auhinna eriauhinna oma esituse eest. Tema komöödiakoostööd laienesid arvukatele saatele ja teatrimängudele Moin Akhteriga, samuti lavaesinemistele, sealhulgas „Bakra Qiston pay“ Umer Sharifi kõrval, mis osutus hästi vastu võetuks publiku seas Pakistanis, Indias ja välismaal. Ta kujutas sageli komöödialisi tegelasi oma mängudes, töötades koos teiste tuntud inimestega, nagu Anwer Maqsood, Safirullah Siddiqui (Lehri) ja Moen Akhtar. Kogu oma karjääri jooksul on Zeba Shehnaz mänginud mitmes teleseriaalis, sealhulgas , , , kus ta kehastas Salmat, , , ja . Ta on kaasa teinud filmides nagu (1995), mille eest ta võitis 1995. aastal Nigar auhinna parima naispealse rolli eest, ning varem valminud filmides nagu (1931), (1938), (1931), (1932), (1944) ja (1937). Ta on laulis ka tegelastele häält, eriti kehastades Paberlindut filmis . 2021. aastal sai ta riikliku auhinna Tamgha-e-Imtiaz. Praegu pühendab Zeba Shehnaz oma aega sotsiaalsele tööle selliste organisatsioonide nagu Kiran Hospital, Indus Hospital, Husaini Blood Bank ja Jafriya Disaster Management Cell Welfare Organisation abil, aidates vaeseid.
Albaania
1
Armeenia
2
Argentina
35
Austria
28
Austraalia
52
Aserbaidžaan
1
Belgia
13
Bulgaaria
31
Benin
2
Boliivia
1
Brasiilia
27
Kanada
125
Šveits
17
Tšiili
15
Kamerun
1
Hiina
8
Colombia
4
Tšehhi
7
Saksamaa
188
Taani
17
Dominikaani Vabariik
1
Alžeeria
2
Eesti
5
Egiptus
10
Hispaania
74
Soome
15
Prantsusmaa
214
Ühendkuningriik
364
Ghana
3
Kreeka
18
Guatemala
1
Ungari
7
Indoneesia
21
Iirimaa
31
Iisrael
10
India
46
Iraak
3
Iraan
6
Itaalia
136
Jamaica
1
Jaapan
37
Keenia
3
Lõuna-Korea
20
Kasahstan
1
Liibanon
5
Leedu
1
Läti
1
Maroko
17
Myanmar (Birma)
1
Malta
1
Malawi
2
Mehhiko
28
Malaisia
7
Nigeeria
19
Nicaragua
2
Holland
2
Norra
12
Nepal
3
Uus-Meremaa
9
Peruu
2
Filipiinid
35
Poola
8
Portugal
7
Katar
1
Rumeenia
1
Serbia
3
Venemaa
9
Saudi Araabia
4
Rootsi
101
Sloveenia
4
Slovakkia
2
Tai
2
Tuneesia
4
Türgi
5
Taiwan
1
Ukraina
11
Uganda
7
Ameerika Ühendriigid
213
Uruguay
1
Usbekistan
1
Vietnam
1
Lõuna-Aafrika Vabariik
2
Pakistanil on pikk ja mõjuk komöödiatraditsioon, mis on kujundatud teatri, televisiooni, filmi, raadio ja esinemiste poolt. Pakistani huumor ühendab sageli satiiri, sõnade mängu, üleolevaid tegelasi ja vaatlusi pereelust, suhetest, poliitikast ja sotsiaalsetest kommetest. Komöödia esitatakse mitmes keeles, sealhulgas urdu, pandžabi, paštõ ja sindhi, mis annab riigi meelelahingutööstusele märkimisväärse hulga koomilisi hääli. Legendaarsetest lavapublikanlastest kaasaegsete teleartistideni ja digitaalsetest loojateni on Pakistani koomikud loonud publiku nii Pakistanis kui ka riigi suure hulga diaspora seas.
Üks Pakistani komöödia olulisemaid tegelasi on Umer Sharif, keda laialdaselt peetakse üheks riigi suurimaks koomikuks ja lavapublikunihutajaks. Tuntud oma energilise esituse, improviseerimise ja meeldejäävate tegelaskujudega sai Sharif kuulsaks urdu keelse lavakoomia ja filmide kaudu, eriti 1980ndatel ja 1990ndatel. Tema lavastused tõmbasid ligi tohutuid publikuid ja mõjutasid põlvkondi esitajaid. Ta sai tuntuks ka rahvusvaheliselt, esinedes Pakistani kogukondade ees riikides nagu Ameerika Ühendriigid, Kanada ja Suurbritannia. Tema panus Pakistani komöödias oli nii oluline, et teda kirjeldatakse sageli pioneerina, kes viis kaasaaegse lavakoomia massilisele publikule.
Teine legendaarne esineja on Moin Akhter, näitleja, koomik, imitatsioonisaatejuht ja telepresenteerija, kelle karjäär kestis mitmeid aastakümneid. Ta sai kuulsaks oma erakordse võime poolest luua erinevaid tegelasi ja aktsente, ning ka töö eest Anwar Maqsoodi ja Bushra Ansariga. Nende telesaated kombineerisid komöödiat, satiiri ja teravat kirjutamist, andes Pakistani televisioonile mõne meeldetuletavama hetke. Anwar Maqsood sai eriti kuulsaks oma keeruka satiiri ja nutika vaatluse poolest Pakistani ühiskonna ja avaliku elu kohta, samas kui Bushra Ansari kinnistas end riigi mitmekülgseima komöödiaktriisi ja meelelahutaja positsioonil.
Pakistani telekast on endiselt tekkinud suuremaid koomikuid. Sohail Ahmed, kes on tuntud oma pandžabi ja urdu komöödia poolest, on nautinud pikka karjääri laval, televisioonis ja filmis. Tema tegelaskuju Azizi sai eriti populaarseks oma humoristlike vaatluste ja sotsiaalse satiiri poolest. Rauf Lala, Iftikhar Thakur, Amanullah Khan ja Nasir Chinyoti on teised olulised nimed, mis on seotud Pakistani lavakoomediaga, eriti Lahore'i elava teatriskeeni poolest. Pandžabi lavapublikud on arendanud iseloomuliku stiili, mis põhineb improviseerimisel, ülistatud tegelaskujudel ja suhtlusel publikuga, muutes otseteatrist olulise osa Pakistani komöödikultuurist.
Kaasaegne komöödiamaastik hõlmab ka telesaateid ja stand-up’i esitajaid, kes on tutvustanud erinevaid huumori stiile. Ahmed Ali Butt, Vasay Chaudhry ja Ali Gul Pir on töötanud televisioonis, filmis, kirjutamises, muusikas ja komöödias. Vasay Chaudhry on eriti tuntud Bulbulay loomise ja stsenaariumi kirjutamise poolest, mis on üks Pakistanis populaarsemaid sitcom’e, samas kui Ahmed Ali Butt on esinenud arvukates komöödiatükkides ja telesaadetes. Ali Gul Pir on arendanud iseloomuliku satiirilise huumori vormi muusika ja veebi sisu kaudu, kasutades sageli huumorit sotsiaalse käitumise ja tänapäevase Pakistani kultuuri kommenteerimiseks.
Stand-up komöödia on Pakistanis oluliselt kasvanud, eriti noorema publiku seas sellistes linnades nagu Karachi, Lahore ja Islamabad. Komöödiaklubid, avatud mikrofonisündmused ja ülikooliesinemised on pakkunud esitajatele võimalusi luua materjali suhete, pere ootuste, kultuuriliste erinevuste ja igapäevaste kogemuste põhjal. Digitaalsed platvormid on seda kasvu kiirendanud, lubades koomikestel ja sketšide loojatel jõuda publikuni otse YouTube'i, Instagrami, TikToki ja teiste sotsiaalvõrgustike kaudu. See on aidanud Pakistani komöödial jõuda vaatajateni Lähis-Egis, Euroopas, Põhja-Ameerikas ja mujal piirkondades, kus on suured Pakistani kogukonnad.
Umer Sharifi legendaarsest lavapublikust ja Moin Akhteri telejäämusest kuni tänapäevani jutustava komöödia, satiiri ja digikoomika juureni on Pakistan loonud Lõuna-Aasia üks tuntumaid komöödia traditsioone. Selle riigi koomikud ühendavad keelelist loovust, tugevaid tegelasi ja vaatlusi igapäevaelu kohta, et luua huumorit, mis võib olla nii meelelahutuslik kui ka sotsiaalselt peegeldav. Avasta Pakistani koomikuid GiggleTime'is, et leida legendaarsed esitajad, telelemmikud, lavakoomikud ja uued hääled Pakistanis mitmekesilisest komöödia maailmast.
