Tony Slattery

Tony Slattery, kes sündis 9. novembril 1959 Stonebridges, Londonis, oli inglise näitleja ja koomik. Tema vanemad, Michael ja Margaret Slattery, olid katoliiklikud iiri immigrantide paar. Ta käis Gunnersbury Boys' School'is ja sai hiljem stipendiumi Modern ja Medieval Languages õppimiseks Trinity Hallis, Cambridge'is. Seal spetsialiseerus ta prantsuse kirjandusele ja hispaania luulele. Veel lisaks saavutas ta judos musta vöö ja võistles rahvusvahelisel tasemel Inglismaa alla 15-aastaste koondises. Tema aeg Cambridge'is oli kujundav, sest seal kohtus ta Stephen Fryga ja liitus Cambridge Footlightsi trupiga.

Slattery varase karjääri ajal oli märkimisväärne edu Cambridge'i Footlights'iga. 1981. aastal võitis ta koos Stephen Fry, Hugh Laurie, Emma Thompson ja Ben Toksvigiga Perrier' auhinna oma revüü eest, *The Cellar Tapes*. Ta oli Footlights'i president 1982. aastal. Seejärel esines ta 1983. aastal Chris Tarranti *Saturday Stayback* saates. 1980ndatel ja 1990ndatel mängis ta filmides, sealhulgas *The Crying Game*, *Peter’s Friends* ja *How to Get Ahead in Advertising*. Tema improvisatsioonilised anded said laialdaselt tunnustatud tänu regulaarsetele esinemistele saates *Whose Line Is It Anyway?* alates 1988. aastast, kus ta osales 48 episoodis kuni 1995. aastani. Ta mängis ka Mike McShanega koos improvisatsioonikomöödiasarjas *S&M* (1991) ja oli 1990ndatel regulaarne külaline saates *Have I Got News for You*.

Slattery jätkas laialt tööd teatris ja televisioonis, sealhulgas rollides filmis *The Wedding Tackle* (1999), *Coronation Street* (2005) ja lavastusversioonis *Whose Line Is It Anyway?* Edinburghi festivalil. Ta sai 1995. aastal Olivier’ auhinna nominatsiooni *Neville’s Island*’i eest ning mängis näidendites *Privates on Parade* ja West Endi muusikalitükis *Radio Times*. 2005. aastal võitis ta kuulsuste eriväljaande *The Weakest Link*’ist, annetades auhinna Terrence Higgins Trustile. Oktoobris 2024. aastal käivitas ta podcasti nimega *Tony Slattery’s Rambling Club*. Tony Slattery suri 14. jaanuaril 2025. aastal 65-aastasena pärast südaneiret, mis juhtus pühapäeva õhtul.