Rogelio de Egusquiza

Rogelio de Egusquiza, sündinud El Astilleros (või Santanderi järgi ühes allika kohaselt) aastal 1845, oli hispaania kunstnik. Sündinud jõukas perekonnas, läbis ta struktureeritud kunstilise hariduse, alustades õpinguid Madridis ja jätkates Pariisi kaunite kunstide koolis Léon Bonnati juhendamisel. 1860ndate lõpus elas ta Pariisis. Tema varasemad tööd sisaldasid ajaloolisi vaatepilte, kuid hiljem nihutas ta oma keskendumist žanrimaalidele ja portreedele.

Marià Fortuny surma järel 1875. aastal kolis Egusquiza Rooma, kus töötas Madrazode ateljees ja käis ka Rooma Hispaania Akadeemia kursustel. Oluline pöördepunkt toimus 1876. aastal, kui ta Pariisis olles avastas Richard Wagneri muusika. See kohtumine andis alguse sügavaile sõprussuhtele ning viis ta 1879. aastal Münchenisse kuulama "Ringi Nibelungi sõrmusest". Ta külastas Wagnerit korduvalt aastatel 1880–1882, reisiades Veneetsiasse, Berliini ja Bayreuth’i. Egusquiza oli üks kahest Hispaania sõbrast, kes Wagneril olid; teine oli muusikakriitik Joaquín Marsillach. Kohtumise järel Wagneriga nihkus tema kunstiline fookus wagnerianideemadele, peamiselt tegelaste portreedele.

Egusquiza looming kallas portreede loomist, sealhulgas postuumseid kujutusi Arthur Schopenhauerist ja Baieri kuningas Ludwig II-st. Ta aitas kaasa ajakirjale *Bayreuther Blätter* artikliga pealkirjaga „Über die Beleuchtung der Bühne” (Lavavalgustuse kohta). Aastatel 1892–1897 eksibitis Salons de la Rose + Croix; lisaks esitles ta 1900. aastal *Parsifali* trükke Rahvusvahelisel Eksponaadil, mille eest autiseti hõbemedaliga. 1911. aastal sai temast Madridi Wagneri Assotsatsiooni auliige, annetades organisatsioonile ooperite ja litograafiate koopiaid; 1913. aastal nimetati ta auliikmeks uuesti. Esimese maailmasõja tõttu naasis ta 1914. aastal Madridisse, kus ta suri 10. veebruaril 1915. Prado muuseumi näitus „El Mal se desvanece” (Pahanduse hävimine) tutvustas tema töid 2013–2014.