Guy Grosso

Ta esines kogu oma karjääri jooksul pseudonüümi Guy Grosso all. Noorest peast hakkas ta üha rohkem huvi tundma huumori ja teatrikunsti vastu, mõjutatuna prantsuse komöödiaist. Tema esimesed sammud laval algasid 1950ndatel boulevarditeatri etendustes, sealhulgas Georges Feydeau ja Marc Camoletti loomingus; üks tema varasemast tuntud esinemine oli 1960. aastal 'Boeing Boeing'is, kus ta komöödiameisterlikkus said tunnustatud. Grosso karjääri suund muutus oluliselt kohtumise järel režissöör André Hunebellega.

Grosso saavutas suure hulga tuntust oma seostumise kaudu Michel Modoga, moodustades komöödiaduu Grosso ja Modo. See partnerlus viis oluliste rollideni mitmes populaarses filmisarjas. Ta mängis 'Kolm muskettšeri' triloogias (1961) ja 'Le Capitanis', mõlemas režissöör Hunebelle. Ilmselt tuntuma rollina oli ta Lucien Fougasse 'Gendarmide' sarjas, mis kestis 1964–1982 koos Louis de Funèsiga. Teiste filmikrediitide hulka kuulus roll kelnerina filmis 'Le Grand Restaurant' (1966) ja lojaalse poolekaaslase kujutamine filmis 'Oscar' (1967). Ta esines ka filmis 'L'Homme Orchestre' (1970), demonstreerides oma mitmekülgsust.

Kogu karjääri jooksul jätkas Grosso laval esinemist, osaledes näitermängudes nagu 'La Puce à l'oreille' (1970) ja 'Un fil à la patte' (1980). Louis de Funès oli tema jaoks suur eeskuju, Grosso imetles tema komöödiat energiat ja ajastust. Ta leidis inspiratsiooni ka Sacha Guitry, Robert Dhéry, Francis Blanche’i, Marcel Pagnoli ja Georges Courteline’i töödest. Guy Grosso jätkas näitlemist 1990ndate lõveni enne surma 14. veebruari 2001. aastal.