Enrique Serrano

Serrano alustas karjääri üheteistkümneaastaselt umbes 1902. aastal Humberto Zurlo trupis, esinedes 'Tranquera' lavastuses. Ta töötas ka lava- ja rekvisiidimeistrina Pepe Podestá trupis ning esines tsirkustes nime all Tony Tranquerita ja Pierrot Saltarín. Ta õppis Labardéni lasuteatris, mis näitas tema varajast pühendumust etendusele.

Serrano filmikarjääri algas 1910. aastal filmiga *La batalla de Maipú*, millele järgnes veel üks helikindel film *Hasta después de muerta* 1916. aastast. Ta mängis ligikaudu 40 filmis aastatel 1935–1964, näodel filmides nagu *Muchachas que estudian* (1939) ja *Así es la vida* (1939). Tema karjääri jooksul osales üle 80 filmis, sealhulgas 1935. aasta *El alma del bandoneón*. Ta mängis sageli "chantas" ehk petiste rolle, mis aitasid kujundada tema koomilist isikut. Argentina kino kuldajaga aastatel mängis ta aastatel 1940–1955 üle 30 filmis. Ta esines 1941. aastal edukas filmis *Los martes, orquídeas* Mirtha Legrandiga ning tegi tihti koostööd režissööri Manuel Romero ja koomiku Niní Marshalliga.

Serranot peeti üheks suuremaks komöödiameisteriks klassikuses Argentina kinos ja teda tuntakse tema koomiliste esituste poolest. Ta töötas ulatuslikult Lumitoni stuudiodes ja tegi kaasa paljudes filmides 1940ndatel ja 1950ndatel, sealhulgas "Üks mees ei väärta midagi" (1949). Tema viimane filmiväljanägemine oli aastal 1964 filmis "Ole ettevaatlik järjekordadega". Ta kuulus Florencio Parravicini trupi, koos Roberto Casaux ja Guillermo Battagliaga. Ta suri Buenos Aireses 20. detsembril 1965, 74 aasta vanusena. Teda meenutatakse tema panuse eest Argentina kinosse ja ta jättis maha tütre, näitleja Tina Serrano.