Carlo Verdone

Carlo Verdone on itaalia näitleja, koomik, režissöör ja stsenaariist, sündinud Roomas 17. novembril 1950. Tema pere taustaks on isa, Mario Verdone, kes oli filmiajaloo professor ja kriitik, ning ema, Rossana Schiavina, kes oli kirjanduse professor. Tema isa vanaisast, Oreste'st, oli keemik Pozzuolist (Napoli). Ta käis Rooma Nazareno kolledžis, kus tutvus Christian De Sica'ga, ja hiljem õppis Rooma klassikalises gümnaasiumis. Verdone omandas kaasaegse kirjanduse kraadi Rooma Sapienza Ülikoolist aastatel 1976-1977, väitekirja teemal itaalia häädetu film, ja filmirežiia kraadi Centro Sperimentale di Cinematografia'st aastal 1974.

Verdone alustas oma karjääri 1970ndatel koomilisel stiilil. Ta esines Carosello saates reklaamides ja debüteeris teles 1977. aastal showsaates Non stop . Ta tutvustas oma tegelasi teles 1978. aastal komöödiasarjas Non Stop . Sergio Leone andis talle filmidebüüdi ja juhendas teda filmitehnikas. Noorest peast tegi ta amatöör-lühifilme, sealhulgas Poesia solare (1969), Allegoria di primavera (1971) ja Elegia notturna (1973). Tema režissööridebüüt oli Un sacco bello (1980), millele järgnes Fun Is Beautiful (1980), kus mängis kolme erinevat karakterit. Ta kaastöölises Sergio Leonega stsenaariumi kirjutamisel filmile Journey with Papà ja Verdone ja Leone'iga filmile Troppo forte .

Verdone’i looming hõlmab kõrgelt hinnatud filmi Bianco, rosso e Verdone (1981), mille produtseriks oli Sergio Leone ja kus mängisid Elena Fabrizi ning mille helilooja oli Ennio Morricone. Ta lavastas filmi Talcum Powder (1982), mis võitis mitmeid David di Donatello auhindu, ja kaotas stsenaariumi Enrico Oldoiniga. Alates 1990ndatest on tema töö puudutanud tõsiduslikumaid teemasid. Ta kirjutas raamatu Fatti Coatti aastal 1999. Verdone mängis filmisarjas Armastuse käsiraamat (2005, 2007, 2011) ja esines Paolo Sorrentino filmi Suur ilu (2013) kaaderte. Ta lavastas filmi Blessed Madness (2018), kaotas stsenaariumi Nicola Guaglianone ja Menottiga. Talle on antud arvukalt auhindu, sealhulgas üheksa David di Donatello auhinda, neli Globi d’oro auhinda, üksteist Nastri d'argento auhinda ja kaks Premi Flaiano auhinda. 2017. aastal sai ta Rooma Tor Vergata Ülikoolist aukraadi kultuuripärandi ja territooriumi alal. Hiljuti mängis ta filmis L'Abbiamo Fatta Grossa (2016), kus kehastas Arturo Merlinot, tagasihoidlikku erasektet, Antonio Albanesega kõrval Yuri Pelagattina.